Siis kui me püüdsime romantilised olla

Eile oli imekaunis suvepäev. Päike paistis ja nii mõnus oli. Vahelduseks neile koledatele sügisilmadele. Mida muud sellisel kaunil päeval teha kui romantiline olla. Pulma-aastapäev ju ikka. Nii me oma sammud Laulasmaale seadsimegi. Või no pigem ikka sõitsime. Nii lähedal see kodule ju ka pole. 

Ütleme siis nii, et meie romantika rikuti kohe ära. Töö sõitis sisse. Mäletate ma rääkisin, et üks endine töötaja kaebas meid töövaidluskomisjoni? Istung oli ära, poiss ei ilmunud isegi mitte ise kohale vaid saatis sõbra, töövaidluskomisjon leidis, et poiss tahab lihtsalt alusetult raha välja pressida ja nii see lugu oma lõpu sai. Nii me arvasime. Poiss aga laimab ikka edasi ja nii juhtuski, et eile helistas selle poisi äi minu perekonnaliikmele, kes pole üldse Diibiga seotud, ja sõimas tolle näo täis. Et me oleme petised ja ei maksa rahasid ja mida kõike veel. Ähvardas maksuametiga ja saja tuhande teise ametiga. Ta vaeseke ei tea, et ka maksuamet on meid juba kontrollinud. Meil ei ole midagi ei karta ega varjata. Ühesõnaga samal ajal kui mina lürpisin sooja ja übermagusat vahuveini, Treppoja pood ei hiilanud just vahuveinide valikuga, püüdis Marek tulutult seda poissi kätte saada ja tegeles tööasjadega. Jube ebameeldiv on kui keegi lihtsalt mingil arusaamatul põhjusel sind ühtäkki niimoodi laimab. 

Ahjaa, tegelikult juba ka hotelli retseptsioonis kiskusid asjad korraks tsips viltu. Mu krediitkaardilt polnud raha maha läinud ja mind vaadati nagu mingit jobu, kel arvel 90 eurot pole, lisaks sellele oli kuidagi mu kaheinimesetuppa vaid üks inimene registreeritud ja mulle tundus, et vaid üks inimene tohibki nüüd hotelli jääda, et teine peab tagasi Ussipessa sõitma või uue toa võtma. Lisaks sellele anti meile ette mingi õhtusöögi paber ja paluti kolmekäiguline õhtusöök valida. Ma olin meeldivalt üllatunud, sest ma arvasin, et broneerimisel läks midagi viltu, kuna õhtusöök oli maksnud vaid 25 eurot. Ma ei saanud aru, kuidas 25 euro eest saavad kaks inimest söönuks. Ja nüüd siis lausa kahele inimesele kolmekäiguline õhtusöök. Ma ei saanud muidugi ikka aru, kuidas see võimalik on, aga hakkasime siis toite valima. Me olime toidud peaaegu ära valinud, kui ühtäkki rabati paber meil käest ja öeldi, et see on eksitus, et selline õhtusöök kuulus mingi teise paketi sisse. "Oih, nüüd oleks te küll hotelli kulul vägeva õhtusöögi saanud," ütles naisterahvas ja vaatas mind jälle nagu jobu, kes püüdis hotelli petta. Mina mõtlen, et kui hotell midagi segi ajab, siis vabanduseks peaks pakkuma kasvõi soodustust, tervitusjooki, klaasi veini söögi kõrvale, aga no mis seal ikka, kes ma ka olen, et selliseid asju loota. Ma tühistasin ka arusaamatu 25-eurose õhtusöögi (selgus, et kas ee oli vaid hind ühele). Me panime lihtsalt restorani laua kinni. Ja valisime hiljem toidud a la carte menüüst. Sealt läks kõik ülesmäge. Toit oli hea ja restoran mõnusalt hubane. Angelica oskab hästi süüa teha. 

Teeninduse kallal ma võiks ju viriseda, et arvet ei tahtnud meile lõpuks keegi tuua ja me istusime kümme minutit tühjas lauas, aga ma väga ei viitsi. Või oota, ma ju tegelt juba virisesin ära. 

Ebameeldiv seik endise töötajaga oli meid natuke liiga pahuraks muutnud, kuid tegelikult mulle Laulasmaal meeldis. Mulle meeldis mere lähedus, puhas männimets, vaade hotellitoa aknast. Me istusime õhtul väljas kohvikus/baaris ja jõime veini. Me püüdsime romantilised olla, aga avastasime kogu aeg, et räägime ikka ja jälle vaid tööst. "Kuule, aitab tööjutust!"ütlesin ma Marekile. Marek noogutas. Tekkis vaikus. "Aga millest me siis räägime?"küsisin ta. Ma kehitasin õlgu. Praktiliselt kòik jutud lõppesid ikka ühel või teisel moel Diibi juures. 

Kell kümme läksid romantikud magama. "Hommikul vaatame spaa ka üle,"lubasime me. Sinna see jäigi. Tänu paksudele tumedatele kardinatele magasime me poole üheksani. Oleks veelgi maganud, sest me arvasime, et on alles öö. Hea on, et ma kella vaatasin. Ma tahtsin kl 11 Tartu bussile jõuda. Laps on ka ju lòpuks vaja koju tuua. Aitab küll lullilöömisest! 

Kuigi meil ei õnnestunud ehk olla nii romantilised kui peaks, noh, otsustades selle põhjal, mida ma filmidest näinud olen, oli siiski üks tore päev. Mulle Laulasmaa meeldis. Kuigi viimasel ajal on ju ringi liikunud miski kole jutt, justkui peaks Laulasmaad nagu tuld kartma. Ei pea! Mina soovitan teil küll Laulasmaad külastada. Kui teile meeldib loodus, vaikus, meri ja hea toit. Kahju, et ma spaa kohta ei oska midagi öelda. Aga mulle jäid nii mõnedki hoolitsused silma. Eriti meeldisid mulle lastespaa pakkumised. Mul on kahtlane tunne, et kui Ida saab veidi vanemaks, hakkame me siin tihedamalt käima.

Ahhhh, tegelikult tõesti. Nii tore oli korraks argipäevast välja astuda! 

Ma sain eelmise postituse viimasest kommentaarist aru, et minu enda huvides oleks küll end parem mitte nüüd vana ja koledana rahvale näidata, aga no mis ma teha saan kui ma egomaniakk olen ja ise end väääga hulluks ei peangi. Kehakaal on muidug ikka hell teema, ma luban et võtan end nüüd käsile, aga muidu nii üldjoontes ma arvan, et kõige hullem pole. Vähemalt Laulasmaal ei jooksnud rahvas mind nähes laiali. Ja uue kotiga tahtsin ka eputada. Marek kinkis. Telliskivi loomelinnakust leiab vahvaid asju. Diibile kunstiinimesele;)