Teate, ma tunnen end täna nagu Miranda Priestly. Ma ennast muidugi päris saatanaks ei pea, aga kuna üks tore meesterahvas nimetas täna kõiki blogijaid, eelkätt mind, egomaniakkideks, siis mulle tundub see võrdlus ju päris sobivat.
Samas vaatan ma praegu toas ringi ja ma ei saa aru, miks mul ei ole assistenti, kes mulle kohvi valaks ja saiakesi tooks, mu Prada kingakesi läikima lööks ja minu eest meilidele vastaks. Aga tegelikult ei pidanud ma seda egomaniakiks/saatanaks olemist silmas. Ma pidasin silmas seda, et istun mina oma tammepuidust kirjutuslaua taga (okei, tegelikult istusin ma diivaninurgal iPad süles) ja vaatan, kuidas mu meilboksi potsatab aina uusi beebimodellide pakkumisi. Ja Anary veel muretses, et kust me need beebid leiame. Ma ei oleks ise ka uskunud, et neid kirju nii palju tuleb. Mul on kahtlane tunne, et nii palju tillukesi modelle Diipi ei mahu. Vähemalt ühe ürituse raames. Et mingi valik tuleb teha. Ja no nii ma siin istun ja vaatangi modellide pilte. Panen kirja vanuseid ja suuruseid ja nimesid, et näha palju mingis grupis lapsi olemas on.
Ühte ma teile ütlen. Mina KEELDUN nende numpsikute seast valimast. Jah, ma ütlen päriselt ka nende kohta numpsikud. Sest nad kõik on nii armsad. Mulle tunduvad armsad ka need beebid, kelle pilte mulle ei saadetud. On uskumatu, et ma pean tunnistama, et peale Britt Ida on ka teisi armsaid ja ilusaid lapsi. Igatahes mina keeldun mingit beebi-casting´ut tegemast. Oma isiklikku "Toddlers & Tiaras" show'd. Mu meelest ei oleks see aus. Nii et on vaid kolm varianti. Ma lükkan selle otsuse tegemise Anaryle. Ma tõmban loosi. Või Anary teeb lihtsalt nii palju riideid, et kõik modellid saavad riietatud ja moeshow kestab terve päeva. See viimane variant meeldib mulle kõige rohkem:)
Palun ka vabandust kui ma teile kohe vastanud ei ole. Ma kindlasti teen seda. Lihtsalt mu meilboks on natuke umbes.
Niimoodi me päevad mööduvadki. Ida kaenlasse ja minekut. Isegi 400 km sõitu päevas (nagu eile) tundub juba rutiinse tegevusena. Et mis seal siis ikka. Ida raputasin ma Tartus siiski maha. Teate miks?
Et ma saaksin täna koristada. Jah, mina. Sest Marek läheb Diipi koristama. Mis mul õnnetul üle jääb. Marian on ka Tartus. Elu ei ole mõnikord üldse ilus;) Või siiski ikka on?
Olen ka ise mõelnud et mis sunnib blogima-kas kuulsusejanu, lähedaste inimeste või südamesõorade puudumine. Ma ise ja mu tuttavad arutame oma asju ikka omavahel ega pea vajalikuks seda teha avalikult. Palun täitsa ausat vastust-äkki ma ise mõtlen valesti:)
ReplyDeleteKindlasti MITTE kuulsusejanu:D Ma olen sellest varemgi rääkinud, et mina hakkasin blogi pidama anonüümselt. Mutrikesena. See oli omamoodi teraapia, kuidas ühes ebameeldivas töökohas kaine mõistus säilitada. Kui see periood lõppes, blogisin kuni eelmise aastani ikka varjunime all. Sellest sai minu hobi. Mulle meeldib kirjutada. Blogimine on vahvam kui niisama sahtlisse kirjutamine. Ja tegelikult on tore kui tekib ka lugejaskond.
DeleteKindlasti mitte ei pea ma blogi sellepärast, et ma ei saaks oma sõprade või perega rääkida. On PALJU asju, millest minu meelest ei sobi blogida Need teemad jäävad ikka virtuaalmaailmast välja:) Blogimine ongi nagu üks virtuaalse raamatu/päeviku pidamine. Vanasti, enne arvutite-aega, kirjutasin päevikut. Nüüd blogi.
Igaühel oma hobi.
Oeh, kirjutasin just ühe kommentaari, aga see haihtus kuskile. See oli kuidagi nii:
ReplyDeleteMiks kirjutatakse raamatuid või lauldakse või kus iganes esinetakse? Mõnel on tõesti kuulsusejanu, aga arvan, et paljude blogijate puhul on see liiga räige termin. Lihtsalt kellelgi on midagi öelda ja keegi teine tahab seda kuulda (lugeda). Enda seisukohast (kui suurelt jaolt isiklikku laadi blogipidaja seisukohast) võin ka öelda, et on palju sõpru ja ka perekonnaliikmeid, kellele meeldib lugeda enda lähedaste tegemistest, sest see korvab tihtipeale vähest kokkupuudet. Samamoodi tahaks mina lugeda väga väga nende endi tegemistest ja näha pilte ning alati vannun, et mul pole üldse sõpru, kes blogi peaksid. Ilmselt kõik ei oskaks kirjutada põnevaltki või naljakalt, kuid lugemata ikka ei jätaks :)
Kusjuures ma kuni eelmise aastani ei osanud mõeldagi, et blogiga võib ka kuulsaks saada. Nüüd ma tean, et saab küll. Kui tahta;)
Delete