Milline on sinu lemmiktee? Minu oma on Sidruniga Tee.

Kõige tüüpilisem küsimus, mis minult viimasel ajal küsitakse, on, et mis siis nüüd teisiti on kui meil Diip on. Palju asju on teisiti. Suurem vastutus, suurem pinge, suurem hirm, suuremad lootused ja ootused, suuremad plaanid. Kõik on teisiti, kui sa ühtäkki oled ise tööandja. Alustamise muredest ja raskustest ma ei hakka rääkimagi. Kes on sellise ettevõtlusega kunagi ise algust teinud, need teavad. Mina lohutan end rasketel hetkedel nii nagu kõik teised, et aasta pärast vaatame me algusele tagasi ja naerame nende murede ja raskuste üle.
Muutunud on ka see, et tänu Diibile olen ma saanud tuttavaks paljude toredate inimestega. Mitte et ma oma vanas töökohas toredate inimestega kokku ei puutunud, ka metalli- ja alumiiniumimaailmas oli/on palju toredaid inimesi ( ja ma olen ju öelnud, et killuke minust igatseb natuke seda maailma), aga Diibi maailmas on veidike teistmoodi toredad inimesed. Loomingulised.

Nagu näiteks Kairet ja Moonika. Need on need kaks naist, kes seisavad MiMoST ja Sidruniga Tee taga. Kas te olete Sidruniga Tees käinud? Kui teile meeldib sisekujundus, siis seadke oma sammud just sellesse tillukesse poekesse Telliskivi tänaval. Kukekese kõrval.
See on selline poekene, millest mina unistan, mida ma tahtsin teha (mäletate ju küll). Aga kui ma vaatan selles poekeses ringi, siis ma saan aru, et ma ei oskaks midagi nii vahvat teha. Mul lihtsalt puudub selleks anne. Ma ei taha kade olla, aga ma ikka natuke olen. Sidruniga Tee on maailma kõige armsam pood.
Ma olin seal varemgi käinud, aga ma rumal võtsin tookord Mareki kaasa. Temal hakkas seal sitside ja satside ja pitside keskel jube kiire. Seekord oli mul rohkem aega ringi vaadata. Ma ütlen teile, unustage sellised poed nagu Muster. Vanasti oli see mu lemmikpood, aga viimased paar korda on seal teenindus nii ülbe ja üleolev olnud, et ma ei taha sinna enam minna. Ma tundsin, et mind ei oodata seal. Sidruniga Tees on hoopis vastupidi. Sa tunned, et oled oodatud.
Tõsi, hinnad ei ole kõige odavamad (nb! ma ei ütle, et hinnad on kallid!), aga tegu on ka käsitööga. Mina lahkusin ühe imetoreda põllega, mis mulle Diibi moepühapäeval ühel kaunitaril seljas silma jäi. Ma olin kindel, et see on sellest poest pärit. Ma ei eksinud. Kahjuks muidugi põll ei muutnud mind sama kauniks nagu seda tütarlast, kelle ma Bullerby Annaks ristisin, aga no mis seal ikka. Põll on ikka ilus. Ja uue klaaspurgi soetasin ma ka. Selle asemele, mis ma kildudeks kukutasin. Loodetavasti jõuab see ühes tükis ka uue omanikuni.
Ühte ma teile soovitan. Kui te sinna poekesse lähete, jätke mehed targu ukse taha. On endal palju lihtsam. Ei pea selgitama, kas seda kannukest ikka tõepoolest on vaja;) Las mehed joovad kasvõi Kukekeses kohvi sel ajal.

EDIT: Mul on nii kahju, et mul on nii halb huumorisoon, et nüüd kõik arvavad, et mehed pole sinna poodi oodatud. Mina pidasin silmas, seda et üldjuhul mehed ei saa aru, miks järjekordset vaasikest või põllekest vaja on. Tundub, et tegin kõigile Eesti meestele liiga, sest nagu ma aru saan, siis kõik Eesti mehed peale minu oma jumaldavad sisekujunduspoode. Ja mina arvasin veel, et minu oma on keskmisest rohkem sitse-satse armastav. Vabandan! Kallid naised, PALUN ärge jätke oma mehi ukse taha.
Ehk siis see ongi jälle üks selliseid hetki, kus ma saan aru, et ma EI oska kirjutada. Veel vähem arvustada. Tahtsin jagada head emotsiooni ühest hea auraga poest, aga näe, mis välja kukkus...