Ai kurja! Kas ka mina olen üks neist?

Kas te olete teinekord lugedes artikleid advokaatidest ja arstidest, kes on tasuvast tööst loobunud, et hakata vildist loomakesi meisterdama või oma kohvikuke teha, mõelnud, et kuidas või miks. Mina küll olen. Ma olen alati imetlenud neid inimesi, kes on võtnud kokku julguse teha midagi hingele, mis pakub rahuldust, olgugi et võib-olla ei ole tegu kõige tulusama ettevõtmisega. Ma olen ka mõelnud, et kuidas nad küll raatsivad tasuvast tööst loobuda. Ja mõelnud siis, et ju neil ikka mingid säästud on, sest ükski terve mõistusega inimene ei võta selliseid otsuseid vastu. 

Täna kui ma Anne ja Nellega (need kaks ägedat naist Dukiboo rõivaste taga) Diibis istusin ja me pühapäevast moeshow'd paika panime, tabasin ma end mõttelt, et ai kurja, kas ma ka ise pole üks neist naistest, kellest ma lugenud olen. 

Mul oli (st teoreetiliselt veel ka on) tasuv töökoht, kõlav ametinimetus, mul oli ametiauto, kütusekaart ja muud hüved, Norras ja Rootsis töölähetustel elasin ma heades hotellides... Kuid teoreetiliselt olen ma juba hetkel sellest kohast loobunud, teadmata, mis minust edasi saab. Rahaliselt. Mõnusalt mugav emapalk saab pool aasta pärast otsa, siis saab minu imeliseks sissetulekuks olema 19 eurot. Mul ei ole vara, mu säästukontol on 68 eurot, mul on ettevõte, mis (hetkel veel) sisse ei too. Mul on piisavalt pingeid ja muresid ning laps, kes pole viimased kolm ööd  ÜLDSE maganud ja tundub toituvat minu närvidest. 

Ometigi tunnen ma end enesekindlalt. Mulle on alati öeldud, et isegi olukordades, kus ei peaks enesekindel olema, olen ma seda siiski(ehk tsiteerides emmet olen ma teinekord ebaadekvaatselt enesekindel). Ma usun ka saatusesse ja märkidesse ning sellesse, et kui millesegi uskuda, siis asjad lähevad õiges suunas. Samuti usun ma, et inimesed satuvad meie ellu mingi eesmärgiga, et meile midagi õpetada. 

Ma ei ole sellest kirjutanud, aga hiljuti oli mul jutuajamine ühe eduka meesterahvaga. Ta ütles mulle: "Eveliis, sa ei kujuta ette, kui palju kordi ma olen läinud panka ja öelnud, palun, siin on minu maja, mul on vaja töötajatele palka maksta. Sa ei kujuta ette kui palju kordi ma olen mõelnud, et kõik, ma ei jaksa enam. Ma olen palju asju mõelnud ja paljudes justkui lahenduseta olukordades olnud. Tänaseks on mul üks väga pika ajalooga edukas ettevõte!" See vestlus pani mind mõtlema ja mõjus motiveerivalt. Raskused on ületamiseks, muutused elus vajalikud selleks, et saada aru, mida ma elult tegelikult tahan. Raskused panevad proovile suhted, kuid nagu see meesterahvas ütles "ja siis kui raskused on seljatatud, saad sa aru, kui kuradima hea tunne see on. See tunne, et ma sain hakkama ega andnud alla." 

Ka täna kui me seal kolmekesi istusime tundus mulle ühtäkki, et see kohtumine ei olnud vaid niisama koosolek enne üht ( nüüd juba neljandat) moedemmi, vaid see oli märk millestki suuremast. Ma olen viimasel ajal saanud tuttavaks väga paljude huvitavate inimestega. Nagu ma ütlesin, ma usun, et inimesed ei satu meie teele niisama ilma põhjuseta. 

Ma ei tea veel hetkel täpselt, kuhu ma teel olen, kuid ma tunnen, et suund on õige;) Ja nüüd ma mõistan neid inimesi, kellest ma siiani vaid lugenud olin ja neid poolearulisteks pidanud olin. Ma vist ise olen üks nende seast...