Kuni kümme minutit õnnestub teda televiisoriga paigal istumas hoida, teised kümme toiduga. Edasi järgneb kolm tundi, kui teda ei saa sekundiks ka silmist lasta. Ta leiab kohe mooduse, et mingit sorti pahandust teha:)
Ma pean tunnistama, et mingil määral on mu organism selle režiimiga juba harjunud. Küll aga ei ole sellega harjunud mu iseloom. Ma olen pahuram kui muidu, nähvan Marekile kiiremini ja rohkem kui muidu ning solvun/vihastan/pahandan/ärritun asjade peale, mis mind muidu isegi ei kõigutaks. Marek on mulle mitu korda öelnud, et ma jälgiks oma hääletooni. Ma saan aru, aga ei oska end kontrollida. Asjad ärritavad mind. Ma ei taha niimoodi... Kuidas oma tujusid vaos hoida?
Mingil ajal võib aga juhtuda, et laps laseks juba magada küll (enamasti sellest ajast, kui 2 a vana), aga ise ärkad ikka kergesti öösel mitu korda üles, rääkimata niisama varakult ärkamisest.
ReplyDeleteTunnen, et mul on täpselt sama seis. Vahepeal oli meil ka magamine juba paremaks läinud ja nii kiiresti harjub lihtsalt selle "hea eluga" ära, kus lastakse 4h järjest magada :D Ja siis korraga on ärkamised iga poole tunni tagant :/
ReplyDeleteNnagu üks tuttav ütles, magavad nad hästi hiljemalt siis, kui kooli lähevad. Siis ei suuda neid ükski vägi voodist püsti saada. :) Nii, et umbes 5-6a ongi veel kannatada jäänud?!
ReplyDeleteAga sinu küsimusele head vastust vist ei olegi. Loe kümneni, enne kui suu avad ja pahasti ütled. Või tee seda "Hammmmmm" liigutust ja häälitsust, mida tegi kunagi John Ally McBealis. :) No ma vahel teen, siis ajab ennast ka naerma ja paha tuju/tunne lähebki üle. :)
nüid siis toon sobigi
ReplyDelete