Siis kui Ida öö otsa nuttis

Ma ei oska muud põhjust Ida öiseks nutuks leida kui hambad. Ikka ja jälle need hambad, mis juba kolmandast elukuust kohe tulevad;) Ida nuttis täna terve öö ja nagu ikka arvan ma, et lapse rahulolematuse põhjuseks on, kas hammaste tulek (kuigi kahe esimese tulekut ma ie pannud tähelegi enne kui Ida Mariani hammustas) või puberteet. Puberteediks peaks siiski liiga vara olema, nii et jäävad ikkagi hambad.
Ida jäi õhtul nii kenasti ja kiiresti magama, et olime isegi üllatunud. Kuid see kõik oli vaid petekas. Just siis kui me kell kümme voodisse koperdasime ja magama tahtsime jääda, ärkas Ida. Esimest korda. Pool tundi hiljem teist korda. Veerand tundi hiljem kolmandat korda. Ikka nutuga. Ja nii kella kaheteistkümneni.
Mr. Poppins kamandas mind teise tuppa magama ja jäi ise Idaga magamistuppa. Kella nelja ajal ärkasin ma selle peale, et keegi jalutas majas ringi. Mr. Poppins hoidis nutvat Idat süles ja püüdis teda rahustada. Midagi ei mõjunud. Me saime aru (või st et me arvasime) et lisaks sügelevatele/valutavatele igemetele on tal ka palavik. Kraadides selgus, et nii see ka oli. Rohud ja igemekeel muutsid Ida korraks küll rahulikumaks, aga nagu Mr. Poppins ta sülest ära pani, hakkas ta jälle lohutamatult nutma.
Mr. Poppins oli nüüd veendunud, et lapsel on kõht tühi, aga et tal on lihtsalt valus ja ta ei saa süüa. Ma ei julgenud vastu vaielda, võib-olla oli Mr.Poppinsil tõesti õigus. Mr. Poppins tassis magamistuppa kõikvõimalikud lapse söögid ja üritas teda sööta. Ida keeldus. Mina arvasin, et me peame tal laskma lihtsalt natuke nutta, sest ma ei osanud midagi olukorra leevendamiseks teha. "Miks sa siis midagi ei tee?" pahandas Mr. Poppins minuga. "Ma ei oska ju," vastasin mina.
"Sul pidi ju mingi meetod olema, et kuidas ta magama jääb?" torises Mr. Poppins.
"Mitte meetod, vaid ma ütlesin, et ega terve öö ei saa temaga nüüd niimoodi ringi jalutada, ta on väsinud ja lõpuks ta ju peab magama jääma," ütlesin ma. Mr. Poppins võttis nutva Ida sulle ja jalutas temaga edasi. "Miks sa teed asja endale veel raskemaks?" uurisin mina.
"Tal ei tohi lasta nutta," vastas Mr. Poppins. "Muidu palavik tõuseb!"
"Kust sa seda tead?" küsisin mina.
"Kullake, mu vanaisa oli arst. MA TEAN!" vastas Mr. Poppins. Ma e julgenud enam vaielda. Võib-olla tal tõesti oli õigus. Ja arsti lapselapsega ei ole ka viisakas vaielda. Mr. Poppins oli valmis terve öö Idat jalutades süles kussutama. Vahepeal proovis ikka ka söögiga Idat vaigistada, kuid Ida keeldus söömast. Mr. Poppins oli surmväsinud, aga alla ka ei andnud. Ta keeldus lapse nuttu kuulmast.

Kell kolmveerand viis hakkas mul Mr. Poppinsist kahju. Mina olin siiski neli tundi magada saanud. Ma võtsin Ida ja kolistasin temaga alla korrusele. Me vaatasime telefonist pilte ja ma lasin tal diivanil turnida. Endal silmad kinni, kuid keeldus magama jäämast. Pool tundi hiljem ta lõpuks ikkagi kustus. Ma keerasin end diivanile ta kõrvale kerra ja sain ärgata iga poole tunni tagant kuni kell pool kaheksa Ida lõplikult ärkas.

Oli see vast öö! Palun öelge, et see on seotud hammaste tulekuga? Siis ma kannatan selle välja.  Aga kui see on eriti varajane puberteet, siis ma ei tea, kas ma saan hakkama...