Klomp kurgus ehk vihast ja armastusest

Ma olen täna terve päev tundnud, kuidas mu süda on paha ja pisarad kipuvad silma. Ei, see ei ole järjekordne emo-postitus, aga ikka ja jälle taban ma end mõtetega selle imearmsa tillukese tüdruku juurest, kelle elajast "ema", kes ei vääri mu meelest ei inimeseks ega ka loomaks nimetamist, teda piinas.  Ma ei hakka linki siia panema, sest ma soovin, et ma isegi poleks seda lugenud. Ma ei saa oma mõtteid enam selle loo juurest ära. Ma tean, et seda pole palju, aga minagi saadan oma palved ja mõtted tüdrukukese juurde, lootes ja paludes, et kõik saab korda. Sest imesid ju juhtub...

Ja teate, kuigi ma olen ju esimene, kes kõva häälega välja ütleb, et elu beebiga (ega ilmselt ka suurema lapsega)  ei ole alati meelakkumine ja ikka juhtub, et Ida ärritab mind või et ma olen temast väsinud, kuid nüüd ma tean, et  ma ei kujutaks kunagi ette elu ilma temata. Ta määrib toiduga kokku kogu elamise, ta jonnib mu lemmikseriaali ajal, ta teeb palju asju, mis mulle ei meeldi. Samas teeb ta kordades rohkem asju, mis mulle meeldib.  See rõõm, mida ta oma kilkamisega toob, see on sõnaseletamatu. Ta võib sattuda vasikavaimustusse tühjast karbist või suurest arbuusist. Ta tormab kohale kui kuuleb, et külmkapp avaneb.  Mõnikord me Marekiga istume ja lihtsalt vaatame, kuidas ta tuigerdades ühest toanurgast teise paterdab, loeme ta samme. Kümne asemel juba kakskümmend, siis veel rohkem, siis unustame me lugeda, sest ta kõnnib nii kiiresti. Olete te näinud "Õhtusööki ühele"? Mõnikord meenutab ta kõnnak just selle teenri oma.

Ida on ära õppinud kallistamise. Ta poeb mulle või Marekile sülle, paneb oma tillukesed käed ümber kaela, pea õlale ja vaatab otsa. Ta silmad naeravad. Ta naeratab oma ikka vaid kahe hambaga naeratust. See on maailma kõige parem tunne kui tilluke laps sind kallistab. Jah, mina, kes ma veel mitte väga kaua aega tagasi ei osanud lastest midagi (head) arvata, söön nüüd oma sõnu ja ütlen, et armastus lapse vastu on midagi sõnaseletamatult kaunist. 

                 

Üks mu tuttav plaanib last saada. Mul oli ta üle hea meel, ma näen kui väga ta seda tahab. Jah, jällegi olen ma esimene, kes ütleb, et raseduses ei ole midagi ilusat, ei sära see rase naine midagi, läheb hoopis paksuks ja paiste ning ei näe isegi oma varbaid. Halvimal juhul kaasneb ka oksendamine ja muud hädad nagu mul. Ja olgem nüüd ausad, ega ka sünnitus ei ole mingi magustoit või elu suurim nauding. Eriti kui see kestab sadatuhat tundi nagu mul. See kõik on paganama rõve, päriselt. AGA ma olen ka esimene, kes tunnistab, et kogu see piin ON seda väärt. Ja nii imelik kui see ka pole, meelest läheb ka ära. Ma mäletan, kuidas ma rasedana vaatasin naisi, kes tillukeste lastega ringi jalutasid, just nagu poleks midagi juhtunud (aga ON ju midagi juhtunud, mõtlesin mina). Ma mäletan, et ma ei mõistnud neid, ma ei mõistnud, kuidas nad on võimelised kõndima, peale midagi sellist. Ma mõtlesin palju naiivseid mõtteid:) 

Mind pahandas see, et paljud selle tuttava tuttavad hakkasid teda ümber veenma. Et oled ikka kindel, et sa selleks valmis oled? Oled sa selles kindel, et sa saad hakkama? Oled sa kindel? Lapsega ei ole midagi kindlat. Oled sa valmis või mitte. Ikka tuleb ette üllatusi ja ootamusi, milleks sa valmis ei ole, ka siis kui sa arvad, et oled valmis. Või vastupidi. On asju, millega sa arvad, et ei saa hakkama, kuni sa saad. Ja tunnistad siis, et hirm oli asjata. Lastega on kindlasti peavalu, miljon magamata ööd ja söödud närvid käivad ilmselt asja juurde. Aga ei pruugi. Kuid vahet pole. See kõik pole oluline ja ununeb just kohe sel hetkel kui need tillukesed käed ümber su kaela on. 

Ja siis leidub meie seas pealtnäha normaalseid inimesi, kes....