Mis on õnn?

„Mis on õnn?” küsis mu sõbranna minult hiljuti. Vaatasin talle imestunult otsa ega osanud midagi muud vastata, kui et õnn on õnn. „Õnn on see, kui ma olen õnnelik...” See küsimus viis mind segadusse. Tahtsin jätkata, kuid ta katkestas mind: „Just nimelt, õnn ongi tunne, õnne ei saa kirjeldada.”
Sellel hetkel taipasin ma, et õnn ei väljendu rahas, tervises, karjääris, reisimises isegi armastuses, nii nagu ma siiani olin arvanud, vaid et see on tunne, ja ma tundsin, et ma olen õnnelik!

Kui olin talle selle välja öelnud, tundsin, et on vaid kaks võimalust – kas ma olen lootusetult vanaks jäänud või lõplikult hulluks läinud. Mu käes rippusid 4 paberkotti: ühes imeilusad barbieroosad kingad; teises uus kampsun, mis sobib imehästi pruuni põlvini seelikuga (mida mul küll veel pole, sest paar tundi tagasi ei teadnud ma veel, et leian kampsuni, mille juurde ka seelikut vaja); kolmandas vabaaja pluus ja neljandas paar raamatut ja mõned dvd-d, mis ma ostsin lihtsalt selle pärast, et need olid allahinnatud. Need ostud olid mind väga õnnelikuks teinud, kuidas ma siis nüüd korraga leidsin end mõttelt, et asjad ei teegi õnnelikuks ja jahusin mingist tundest? Hullumeelsus, ei midagi muud kui hullumeelsus. Või siis vanadus. 28 on juba piisavalt kõrge vanus.

Ja kuidas ma saan olla õnnelik just nüüd, kui mind alles kuu aega tagasi koondati ja ma tean, et raha, mis pangaarvelt täna nagu imeväel kadus, ei tule sinna järgmise kuu 10. tagasi. Ma peaksin olema hoopis õnnetu ja kurb. Just sellepärast ma ju poodidesse tulingi, et tuju tõsta, et unustada, et ma olen töötu. Selline inimene ei saa olla õnnelik! Kui siis võib-olla õnnelikum, et mu 58 paariga kinga- ja saapakollektsiooni lisandus veel üks paar (ma muidugi ei kujuta ette, kuhu ma oma uute roosade iludustega lähen ja kuna, eriti kui ma hetkel istun suurema osa ajast kodus, aga nad on vähemalt olemas)!

Ma ei suuda võib olla kunagi lahendada seda müsteeriumi, mis pani mind aru saama, et õnn peitub tuhandes pisiasjas minu ümber, mitte uutes saabastes, kingades, kellades, maniküüris, pediküüris, soojamaareisis, aga sellel polegi võib olla tähtsust, las see jäädagi minu müstiliseks eneseleidmiseks. Peaksin sõbrannale veini välja tegema, selle eest et ta ühe lihtsa küsimusega mu silmad avas!

Ei, ei, ärge saage must valesti aru. Ma ei taha öelda, et nüüd ma olen õnnelik ega vaja enam üldse enda ümber ilusaid ja säravaid asju.
Hoopiski mitte, alles eile sain ma näiteks uued lumivalged talvesaapad (59. paar!). Ma tahan öelda, et olen tänulik, et sain aru, et lisaks ilusatele ja säravatele asjadele on ka muid asju (tunded, mälestused, meenutused), mis mind panevad end õnnelikuna tundma. Ja võib-olla ma sellepärast olengi õnnelikum kui kunagi varem. (Hoolimata sellest et ma olen töötu, elan mehe rahakoti peal, ei saa kodust liikuma, sest olen liiga laisk ja mugav olnud, et juhiload ära teha, et olen diivanil vedelemisega 5 kilo juurde võtnud, et juuksur mu soengu ära rikkus, et ......)


PS: esimeste ridade kirjutamisest on linnutiivul möödunud juba 10 kuud, 2 nädalat ja 3 päeva ning praeguseks on olukord muidugi juba muutunud, st et rikutud soeng on juba kümneid kordi uue välimuse saanud (ja uuesti mitmeid kordi rikutud saanud), juhiload on ka olemas ning mu truu Opel nimega Rudolf (hellitavalt Ruuuuudi, kui ta on hea auto olnud ja end ilusasti ära parkinud ilma teisi omasuguseid riivamata) viib mind igasse soovitud punkti ( või siis vähemalt sinna, kus on piisavalt parkimikohti), töö on mul ka (aga Janekil ei ole).
Kõik on muutunud, välja arvatud viis üleliigset kilo – need on ikka omal kohal ja keelduvad lahkumast, nemad on oma koha siin elus leidnud!