Targutan veits

Las Tatraveskid ja Jonnipunnid ja Tähtsad Inimesed sõdivad kivide ja keppidega, kuigi ma arvan, et maailm oleks palju parem koht ja isegi Kadedate Planeedil paistaks päike, kui me tuletaks kasvõi paar korda aastas endale meelde Robert Fulghumi aegumatuid tarkuseterasid:

Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias /.../:


Jaga kõike.

Mängi ausat mängu.

Ära löö inimesi.

Pane asjad tagasi sinna, kust sa nad võtsid.

Korista enda järelt.

Ära võta asju, mis ei kuulu sulle.

Kui oled kellelegi haiget teinud, siis palu andeks.

Pese käsi enne söömist.

Tõmba WC-s vett.

Soojad küpsised ja külm piim on head asjad.

Ela tasakaalustatud elu - iga päev õpi ja mõtle ja joonista ja maali ja laula ja tantsi ja mängi ja tööta natuke.

Tee igal pärastlõunal uinak.

Kui sa lähed välja maailma, siis ole liikluses ettevaatlik, hoia kellegi käest kinni ja hoidu kellegi ligidale.

Märka imesid.

Ära unusta väikest seemet lillepotis: juured lähevad allapoole ja taim kasvab ülespoole ja tegelikult ei tea mitte keegi, kuidas või miks, kuid me kõik oleme sellised.

Kuldkalad ja hamstrid ja valged hiired ja isegi väike potilille taim - kõik nad surevad.

Ka meie sureme.

Ja siis ära unusta esimest sõna, mille sa selgeks said - tähtsaimat sõna - VAATA.


Võta ükskõik missugune neist teemadest ja ekstrapoleeri see täiskasvanute mõistetesse ja rakenda seda oma pereelus või töös või valitsemises või maailmas ning see kehtib õigesti ja selgelt ja kindlalt /.../Ja siiski on tõsi, ükskõik kui vana sa ka oled - kui sa lähed välja maailma, siis hoia kellegi käest kinni ja hoidu ta ligidale.


(Robert Fulghum, ”Kõik, mis ma tegelikult pean teadma sellest, kuidas elada ja mida teha ja kuidas olla, omandasin ma lasteaias“ )