Siis, kui ma peokingades matkamas käisin

Pean ausalt tunnistama, et minu elus on hetkel väga tume periood, nii et kui Ida, Marek ja pood välja arvata, siis pean ma väga vaeva nägema, et leida põhjusi ja jõudu voodist ülestulemiseks, et leida elul mõtet ja kõik need muud sarnased klišeed, mida stressis inimesed ikka ütlevad. 

Täna hommikul koputas poeuksele Anton (mul on hea meel, et ta tuli!), kes oli nagu Karupoeg Puhh, lai naeratus näol, meepurk kaenlas ja lausus. "Ei ole võimalik olla masenduses kui sul on mett!" Ma hakkasin paratamatult naerma. Siis märkas ta Ida õhupalli ja täpsustas tsitaati: "Ei ole võimalik olla masenduses kui sul õhupall!". Väljas paistis päike ja ma mõtlesin Harjeti kommentaarile, mis järgmisel hetkel meilile tuli. Et kui püüaks hommikut alustada positiivselt. Nii tuligi mulle meelde, et ma pole teiega jaganud veel muljeid nädalavahetuse Rondane retkest. Rondane rahvuspark asub Lillehammerist 2h autosõidu kaugusel ning ma pidasin juba mõnda aega plaani Idaga sinna sõita, kuid 4h autosõitu edasi-tagasi tundus natuke liiga palju ja nii ta sinnapaika jäi. Kuni Høvringen Fjellstue mind külla kutsus. Ma olin veel nii õnnelik, et ka Marek sai meiega liituda. Eelmisel laupäeval me Høvringe suunas teele asusimegi. 

Rondane rahvuspark, mis avati 1962,aastal ja laiendati 2003.aastal, on 960km2 piirkond Hedmarki ja Opplandi maakonnas. Kõrgemad mäetipud ulatuvad siin 2000 meetrit merepinnast. "Sa vaata neid kaugeid kõrgeid tippe seal eemal," ütlesin ma Marekile kui me aina kõrgemate mägede vahel sõitsime. 

Kui me lõpuks 6 km mööda käänulist teed mööda mägesid ülespoole sõitsime, et jõuda oma ööbimiskohta, saime me ühel hetkel aru, et me olimegi jõudnud "ühe selle kaugeloleva mäe tippu". Profikaamerata ja kesiste fotografeerimisoskustega on keeruline seda ilu läbi piltide edasi anda, kuid ma siiski loodan, et ma suudan natukenegi edastada seda, miks Rondane on Norra kõige ilusam rahvuspark.

Kui "maa peal" oli õhutemperatuur kenad 16 soojakraadi, siis hotelli hoovis olid kraadid langenud 5,6 kraadini. Minule ei teinud see midagi, sest mina olin kenasti soojad riided kaasa pakkinud nii endale kui Idale ja kuigi ma olin Marekile öelnud, et me läheme mägedesse, et võta soe jope kaasa, tuli tema nagu Londoni suvitaja vaid teksatagi väel. Ta oli mõelnud, et no kui mägedesse me siis ikka läheme. Noh mis seal siis ikka, hilpharakaga me väga palju jalutada ei saanud, kuid sellest polnud ka tegelikult midagi, sest ka see väike jalutuskäik, mis me teha saime, oli nii hingematvalt kauni looduse keskel. Rondane on tõepoolest IMEILUS. 

Ma ikka natuke ilkusin Mareki kallal, et kuidas ta alasti sai mägedesse tulla, sest mina oleks tahtnud kohe kuhugi pikemale matkale minna, kuid õnneks jõudis kätte ka õhtusöögi aeg ning meil poleks ka aega olnud. Hetkel ütlen vaid nii palju, et hotelli õhtusöök oli jumalik, aga ma kirjutan hotellist natuke hiljem pikemalt (muidu läheks see postitus liiga romaaniks). 

Ida äratas meid hommikul pool seitse, hommikusöögini oli kaks tundi aega ja nii ma otsustasingi, et teeme ära pisikese hommikuse matka. Ma pakkisin meid riidesse ja hakkasin tenniseid jalga tõmbama. Ja mis te arvate, mis ma avastasin? Ma olin tennised maha jätnud. Nii ma siis seisin keset hotellituba kenastu riidesse pakituna ja vaatasin oma paljaid varbaid, kuhu otsa sain ma vaid baleriinad tõmmata. Sokid ei oleks ka parima tahtmise juures sinna mahtunud. Ma krigistasin hambaid ja Marek pidi naerust voodist maha kukkuma. "Kui rumal peab olema, et peaokingadega mägedesse tulla?" itsitas ta. "Muidu käid igal pool tennistega ja nüüd siia tulid kingadega, hea et sa veel miniseelikut selga ei tahtnud panna!" Ja ta muudkui itsitas ja itsitas. Mina keeldusin väikesest matkast loobumast, venitasin varba otsa Ida põlvikud, sinna otsa baleriinad ning nagu Ida-Euroopa turist läksin ma 3,2 kraadise "soojaga" poolpaljaste varvastega "matkama". 

Muidugi ei jõudnud ka meie kaugele, sest no päriselt selliste jalanõudega ei olnud kümne kilomeetri pikkune matk mõeldav, eks ta natukene kripeldama jäi, et me vaid mõned kilomeetrid jalutada saime matkamise asemel, kuid seda enam on põhjust sinna tagasi minna. 

Imeline imeline nädalavahetus. Imekaunis kohas. Imelises seltskonnas. Ma saan üha enam aru, miks öeldakse, et parimad asjad siin ilmas on tasuta. See on veider, kuidas mu elu on hetkel nii sassis. Ühelt poolt kogen ma hetkel nii palju positiivset ja meeldivat, teiselt poolt aga olen ma omadega nii läbi ning pean tegelema selliste probleemidega, et igasugu koledad mõtted käivad peast läbi. Elu on ikka imelik küll.