Nagu ikka, siis kõik päevad ei ole vennad. Sellistel päevadel kipun ma paratamatult mõtlema, et kas neil on õigus.
Neil, kes ütlevad, et ma ei tohiks blogida, sest 1) kedagi ei huvita, mida ma kirjutan, 2) ma kirjutan halvasti 3) ma kirjutan kirjavigadega
Neile, kes ütlevad, et ma peaksin madalat profiili hoidma, sest inimesi ärritab, kuidas ma eputan, ennast kiidan, ennast eksponeerin, endast hästi arvan, inimesi läbi blogi mõjutada püüan, panna endale kaasa tundma. Kusjuures ma käsi südamel pean ütlema, et ma tõepoolest enda arvates midagi sellist ei tee. Kui see väljendub selles, et ma arvan, et ma Norra turgu ja müüki enda arvates hästi valdan, siis seda ma tõesti jah arvan. *
Neil, kes ütlevad, et ma olen tõeliselt loll, eluvõõras ning ei jaga elust-olust mitte midagi.
Neil, kes ütlevad, et ma elan üle oma võimete.
Neil, kes ütlevad, et ma olen teiste elud ära rikkunud.
Neil, kes tunnevad mu pärast muret, sest ma olen muutunud. Negatiivseks. Pean ausalt tunnistama, et kui ühel hetkel sattuda olukorda, kus kõik, peale mehe ja lapse on käest kadumas, siis teeb see natuke negatiivseks tõesti. Viib isegi masenduseni.
Neil, kes ütlevad, et ma elan romantilises pettekujutelmas, et kedagi peale mu enda "see kootud muffinite pood" huvitab.
Neil, kes ütlevad, et mul ei kõlba tööl käia.
Neil, kes ütlevad, et ma ei mõtle lapsele, vaid tegutsen kinnisilmi mingi mõttetu ja suurejoonelise unistuse nimel, millele niikuinii on ette nähtud läbi kukkuda. Siin on mul ka positiivne uudis, et Ida alustab esimesest oktoobrist Lillehammeris lasteaias käimist.**
Neil, kes ütlevad, et ma olen reaalsusetaju kaotanud ullike.
Neil, kes ütlevad, et selliseid postitusi ei tohiks üldse kirjutada, sest uppuja pääsemine on uppuja enda asi ja avalikkusel ei ole vaja teada, kuidas ma ühel päeval olen kurb ja siis teisel päeval ülevoolavalt rõõmus, sest nii võib mind hulluks tembeldada.
Sellistel päevadel on mul tunne, et salaja vihkavad mind kõik inimesed. Tekib paranoiline tunne ja tõepoolest tahtmine pildilt ära kaduda, et mitte kedagi oma olemasoluga häirida. Selline depressiivne tunne. Tühi tunne, kus ma enam ei teagi, millises suunas oleks õige edasi minna.
* Mul on au oktoobris esineda ühel ekspordiseminaril. Pean ausalt tunnistama, et see kutse oli väga meelitav, kuid ometi tunnen ma sisimas, et mida on minul asjalikku rääkida.
**Ma natuke kardan, kuidas ta võõrkeelses keskonnas alguses kohaneb, aga ma loodan, et siin annab Heily mulle mõned kasulikud näpunäiteid.
EDIT: Me olime just poodi sulgemas kui ma näen, et poeust katsub üks pisike lapsekäsi. Järgmisel hetkel näen ma ta käes veinipudelit. Jõuan mõelda, et pühajumalmisseesiison, kui ma tunnen lapse ära. Väike armas Nicolai. "Emme ütles, et ta teab, et sul on raske päev olnud ja saatis selle sulle," ütleb ta.
"Oled sa täitsa üksi?"küsin ma. Ja juba ma näen ta selja taga laia naeratusega Liliani, kes seisab eemal auto juures, et mitte parkimistrahvi saada. Armas ja alati teistele mõtlev Lilian. "Kui Ida magab, luba endale klaas või kaks," hüüab ta üle tee. "Ma ei taha, et sa kurb oleks!"
Sellised sõbrad olen ma oma ellu saanud! 💛💚💙 Te saate ju aru, et asi pole ju veinis, vaid mõttes ja selles teos eneses.
Peale sellist armast üllatust, võtsin ma vastu otsuse lõigata oma elust välja kõik inimesed, kes mind ei taha mõista või mind süüdistavad. Raske otsus, kuid mulle pole niigi raskes olukorras vaja juurde rohkem negatiivsust, mis mind lõppkokkuvõttes murrakski.
Ma äriideede kohta ei ütle midagi. Ma ei oskakski, mul seda va ärivaistu pole, las see jääb "Kägudele" :D
ReplyDeleteAga et Ida saab lasteaeda, on küll tore! Kui kaua järjekorras olite (kui seal sellist asja eksisteerib?)
Ida lasteaeda saamine on tore uudis tõesti. No me vist oleks järjekorda jäänudki (1.märtsini 2016 kui taotlused uuesti üle vaadatakse või kui ühes neist viiest lasteaiast oleks juhuslikult koht vabanenud) kui ma poleks täna torkima hakanud.
ReplyDeleteTegelikult on nii, et taotlusi võetakse vastu üks kord aastas 1.märtsil, mina tegin taotluse juunis, kuna siis saabus ametlik suvepuhkus, siis vastuse, kuidas peaksin taotlema, sain juuli lõpus. Augustis esitasin avalduse viide lasteaeda ja ootasin tänaseni. Täna hakkasin torkima ja sain teada, et nendes lasteaedades pole vabu kohti. Nüüd pakuti mulle välja kaks teist lasteaeda. Tegin siis hommikul taotluse nö õigesse lasteaeda ja lõunaks oli Idal koht olemas.
Ma natuke vannun end maapõhja, et ma ju ometi tean, et Norras ei liigu asjad enne kui ISE üle küsid, kuid ikka ootasin. Oleksin ma juba augustis torkima hakanud, oleks Idal juba septembrist lasteaia koht olemas olnud.
Ära pildilt ära küll kao...pliis!
ReplyDeleteJõudu Sulle ja nii tore, Ida saab keelt õppima hakata:)
Ta juba praegu mõnikord vastab mulle norrakeelsete sõnadega, aga no need on ikka vähesed sõnad, ma tegelikult täitsa ootan seda, et näha keelelist arengut kui lasteaias hakkab käima
DeleteSul on kerge stress, siis ongi nii, et mõni päev ei jaksa midagi ja kõik on halb ja raske ning keeruline aga loomupärase optimistina ikka otsid varianti ning on ka helgeid hetki. mina oma negatiivsetest hetkedest blogida ei julgeks aga see on üks viis halb endast välja saada... ja eks iga inimene valib ise kuidas ta elab, nii et siinkohal ei tasu üldse üle mõelda, sest alati on neid, kellele sa ei meeldi
ReplyDeleteMa tahaks nii sellest stressist vabaneda:)
DeleteEi tohi blogimist ära lõpetada! See on mu lemmikblogi, mul pole siis enam midagi lugeda ju... (see oli nüüd väga egoistlik kommentaar).
ReplyDeleteJa kõik see negatiivne, mis sa siia kokku kirjutasid... Unusta see jama, see blobi on suurepärane....
Tead, Riin, igakord kui keegi mulle midagi sellist kirjutab, siis ma mõtlen, et aga miks...Aga miks nad ometi oma vaba aega just minu seltsis veedavad, on ju nii palju teisi, kellega koos virtuaalselt aega veeta. Aga mul on paganama hea meel, et te olemas olete. Heas ja halvas. Kõlas nagu blogiabieluvanne;)
DeleteMai ei tea, miks ma seda blogi loen või seda oma lemmikblogiks pean. Lihtsalt meeldib - meeldib selle blogi ausus, otsekohesus, huumorisoon, naljad, (üle)töötlemata pildid... Ma loen seda blogi tegelikult juba üsna ammustest aegadest - siis kui see blogi kuskilt ajakirjandusest nende Mutrikese lugudega läbi jooksis, siis läksin neid lugusid ka otseallikast uurima ja jäingi püsilugejaks. Need mutrikese lood olid head - elust enesest, kuid siiski kirjanduslikud. Ahajaa, võib-olla on sinu blogi meeldimise üheks meeldimise põhjuseks ka asjaolu, et me oleme enam-vähem sama vanad ka. Loen ka mõnede endast nooremate blogisid, aga need ei kõneta niimoodi. Seetõttu on ka sinu blogi on ainuke, kuhu oma mõnikord kommentaare jätan.
DeleteKusjuures mul on natuke kahju, et Mutrike "ära suri", sest mu meelest oli ta üks vahva tegelane, aga samas peab ka ütlema, et kui Mutrike ikka veel elus oleks, siis ma ei tea, kas ma ehk ise oleks juba päriselt pehmete seinte vahel.
DeleteMa ise loen jälgin ikka ka mõne noorema inimese blogi ja nii naljakas kui see ka pole, siis mõnikord ma mõtlen, et appi 20-aastaselt (25-aastaselt) olin ma võib-olla samasugune, nüüd tunnen end ju vana ja targana nende kõrval. Ma täitsa huviga ootan, milliseks muutub see blogi kui ma 40 saan. Ja sinna polegi ju enam teab kui pikk aeg;)
Palun ära blogimist küll lõpeta, mind väga huvitab, mida sa kirjutad. Üks kõva kallistus ühelt täiesti mõttetult võhivõõralt sulle :).
ReplyDeleteAitäh sulle, "täiesti mõttetu" võhivõõras:)
DeleteKuidas see ütlemine käiski, et "kaelani kakas olles ei tohi pead norgu lasta!" :) Nii et jaksu ja jõudu. Mul endal ka elu nagu Ameerikamägedel, ikka hooga põhja ja siis tasapisi üles. Ja et rahapuudus ja pisike ebaõnn viivad enesetunde ja -kindluse nii alla, et hirmus. Samas käte rinnale ristipanekuks on ka nagu vara ja alati on inimesi, kellele sa rohkem korda lähed kui aravatagi oskad.
ReplyDeleteSee on jälle üks hea ütlus, mida pean meeles pidama. Aga selles on sul õigus, et hoolivaid inimesi on alati tegelikult kordi rohkem, lihtsalt mõnikord piisab vaid ühest mittehoolivast, et kõik hea ja see mis on olemas, korraks meelest läheb.
DeleteMulle ei meeldi ka, täitsa mõttetu inimene oled, eputad siin oma laheda poe, romantikust mehe ja armsa lapsega, kohe jube, kuidas ma sind ei salli! :P (said ikka aru, et nali, eks?) :D :D :D
ReplyDeleteSa oled ikka üks naljatilk, Heily:)
Deleteiga päev ei saagi "suu kõrvuni" olla.. vahest ongi selline "kärss kärnas ja maa külmas" tuju aga see läheb mööda! ole tubli ja ära nukrutse:)
ReplyDeleteKindlasti ei tohiks kurbadel hetkedel suuri otsuseid vastu võtta, no nagu blogimise lõpetamine või midagi sellist. Veel vähem hoolida teiste arvamustest (ja see on enam-vähem kõige raskem asi maailmas) ning selle järgi käituda.
ReplyDeleteOn üks asi, mida olen märganud mitmel pool. Ühe teise naise blogis, mida juhtusin lugema ja sirvima (40+ stiilis blondiiniblogi), kordus aasta-aastal (reaalselt mingi viis aastat, kuigi tulistan hetkel puusalt) selline muster "olen normaalne, ilus ja äge" -> "midagi läks kuidagi halvasti" -> "masetsesin selle üle pikalt" -> "võtsin vastu hulga otsuseid nüüd parem olla" ja siis ripiidi peale see ring. Hmm. Nii vist ongi tsüklid inimese elus, mul on ka nii ja nagu ma näen, on sinulgi nii. Et see paistab täitsa välja. Mõttekoht on, et PAGAN kuidas sellest vabaneda. Ma ei ütle, et sellest ei peaks kirjutama, aga ütlen, et selline olukord paistab välja ja mõtlen, et kuidas sisseharjunud mustritest vabaneda?
Selline oma saba sööv jutt siis minult :)
Just - päevad ei ole vennad!
ReplyDeleteNing miski, mida ma ise olen tähele pannud, et kui päeva alustada miski negatiivse mõttega siis see tõmbab nagu magnetina kõik negatiivse külge. Ja siis ühes negatiivsest mõttest saab kaks, kolm, neli ja lõppu ei tulegi.
Kerge on muidugi öelda, et aga alustaks igat päeva positiivselt! Sa oled ette võtnud sedavõrd julgeid tegusid, et mõned ei oska seda uneski näha. Kõike ja kõiki ei saadagi alati edu ning vigadest ju õpitakse, jah! Õigemini tark õpib :) Ja selles ma ei kahtlegi, et sa tark ei ole! :)
Selg sirgu ja pea püsti!