Kohutav ja suurepärane üheaegselt

Ma ei tea, kas ma olen kunagi maininud, et mind huvitab  kõik II maailmasõjaga seonduv - ma võin lõputult sel teemal lugeda, dokumentaare ja mängufilme vaadata. Ma ei tea täpselt, mis selles teemas on, mis mind nii paelub. 

Ärge jumala eest saage minust valesti aru, kui ma ütlen, et paelub, siis ma ei pea kuidagi silmas seda, et sõda oleks äge (ma olen patsifist), vaid pigem paeluvad mind inimeste lood, psühholoogia, millistes tingimustes inimesed pidid hakkama saama, millistest tingimustest eluga pääseti, et kogu selle kurja keskel leidus ka headust. Mind huvitavad sündmuste arengud, seosed, tagajärjed. II maailmasõda nii koletu kui see ka pole ja nii kohutavalt kui see ka ei kõla, on üks minu lemmikteemasid. Pole ka imestada, et minu lemmikraamatuteks on just selleteemalised raamatud. Näiteks "Naine Berliinis" (sellest olen ma varem kirjutanud siin). Üleeile võtsin ma kätte Tatiana De Rosnay "Sarah's Key" norrakeelse versiooni ja pean tunnistama, et sellest on saanud üks minu uusi lemmikraamatuid. 

Lugu ise on õõvastav. See räägib 1942.aastal Pariisis toimunud juutide massilisest koonduslaagritesse saatmisest. Üks asi on koonduslaagritesse saatmine, kuid see raamat käsitleb  Vél d`Hiv nime all tuntud sündmust, kus prantsuse politsei poolt arreteeriti üle 7000 juudi, kellest enamus olid naised ja lapsed (perekonnad olid kuulnud võimalikust arreteerimisest ja nii olid mehed peitu läinud, arvates et naised ja lapsed on väljapool ohtu, kuid siin nad eksisid). 4000 last vanuses 2-12 saadeti koonduslaagritesse, kust nad kunagi tagasi ei tulnud. Kogu selle aja, mil  ma lugesin, millistes tingimustes juute mitmeid päevi joomata ja söömata kuumas ruumis kinni hoiti, kuidas lapsed oma emade juurest ära kisti, tundsin ma, kuidas mu süda pahaks läks. Ma ei suuda siiani uskuda, et üks inimene on võimeline teist inimest nii ebainimlikult kohtlema. Ma tahtsin mitu korda raamatut käest ära visata, sest kõike seda oli nii kohutav lugeda. Kuid samaaegselt on see nii põnev. 

Romaanis põimuvad kaks lugu. 10-aastase Sara Starzynski ja tema perekonna lugu peale seda kui nad 16.juulil 1942 arreteeriti ja ajakirjanik Julia Jarmondi lugu, kes Vél d'Hiv'ist lugu kirjutama hakkab.  Sara Starzynskil on väikene vend, kelle ta politseinike eest peidab ära salajasse kappi ja keerab ukse lukku, et nad teda ei leiaks. Sara on veendunud, et nad tulevad perega kohe tagasi ja nelja-aastane Michael saab kapist välja, kuid tundidest saavad päevad, päevadest nädal(ad). Kogu õuduse keskel, mida Sara kogeb, mõtleb ta vaid oma väikese venna peale ja hoiab kramplikult taskus võtit. Tema ainuke mõte on jõuda tagasi venna juurde. Ma reaalselt tundsin tema südamevalu, tema hirmu, tema meeleheidet. Ma puhkesin nii mitu korda raamatut lugedes nutma. 

Saral õnnestub laagrist põgeneda ning kaks nädalat peale arreteerimist jõuab ta koju tagasi. Ta ei jaksa mõelda, miks avab tema kodu ukse võõras poiss, ta ei pane tähele, et korterisse on tekkinud teine mööbel, ta tormab salajase kapi juurde, et uks avada.

Ma ei tea, kas see raamat eestikeelsena on ilmunud, kuid ma soovitan teil seda igal juhul lugeda. See on kriipiv, liigutav, kohtav, kuid samaaegselt suurepäraselt kirja pandud raamat koletust sündmusest Prantsusmaa ajaloos, millest keegi rääkida ei soovi.