"Vihma-sadas-läksime-külla-oli-tore-pühapäev-postitus". Või intriigi mõttes, kuidas ma tasuta asju sain.

Ma olen tegelikult alati kahevahel kui ma selliseid postitusi nagu see kirjutan, sest ikka  kuulen ma ühest või teisest kohast, et no keda kotib kellegi "panime-riidesse-läksime-külla-oli-tore-pühapäev-postitus". Sest tõesti. Alles hiljuti lugesin ma ise üht blogi, mille sisu oli ilma liialdamata selline: "Täna paistis päike. Läksime maale. Arvasin, et hakkab vihma sadama, aga ei hakanud siiski. Korjasime lilli. Panin selga sheinside'ist tellitud kleidi, suht nõme, aga vähemalt tasuta sain (link siin). XOXO" ja ma mõtlesin, et no milleks selline blogi või kellele. Ja nüüd olen ise kirjutamas samasugust. Sry. Aga lisaks negatiivsete emotsioonide väljaelamisele, pean ma välja elama ka mõned niivõrd positiivsed emotsioonid, et jälle kord ei suuda ma uskuda, et mul on sellised sõbrad. 

Lilian kustus meid Idaga pühapäeval õhtusöögile ning ma pean ütlema, et ma ei pea neid enam sõpradeks, vaid perekonnaks. Antoniga sain ma sõbraks juba ammmmmmuuu, Rotary vahetusõpilase ajast, nii et see ei tule mulle üllatusena, et meie ikka nii hästi klapime, aga et Lilianist ja Nicolaist on meile Idaga saanud siin pereliikmed, see on selline soe tunne, mida ma ei oska kirjeldada. Ja jesver, need toidud, mida see naine valmistab. Need viivad keele alla! Eile pakuti meile muuhulgas helmat nimelist ühepajatoitu (?). Põhimõtteliselt oli tegu justkui supiga, kus sees olid suured maguskartuli-, porgandi-, kaalikatükid ning vorst, mis taldrikus pudruks tuli teha kahvliga. Kirjelduse järgi ilmselt ei kõla kõige hõrgutavamalt, kuid maitse see eest.... Kas keegi, kes Norras elab/elanud on, teab sellisest toidust midagi? Mina kuulsin sellest esimest korda. 

Aga igatahes tean ma, mida õhtusöögigrupi tüdrukutele oktoobris süüa pakun;) Tuleb üks korralik Norra õhtusöök. Ja ei pääse nad ka "hapukalast". Kui üks proua mulle ehk oktoobris siia küllagi tuleb, siis talle söödame ka seda sisse. Hahh, ja nii lihtsalt ma teemast kõrvale kaldusingi. 

Aga palun saage tuttavaks. Siin nad on. Minu Norra perekond. Imelised inimesed, kes teevad võimatuks olla kurb või masenduses. Nende ellusuhtumine ja mõttemaailm on nii eluterve. "Perekond ennekõike" ja Kardemoni linna reeglid - "Ei tohi kedagi kiusata, tuleb olla hea ja sõbralik, aga muidu  tohib teha seda, mida tahad" 

Anton seenior oli võtnud endale õhtu missiooniks meid punasest veinist purju joota. "Skal!" ütles ta ja tõstis klaasi. Mina ka. "Oot-oot, sa tõstsid klaasi, aga ei joonud tilkagi, mis see siis olgu," "pahandas" ta minuga. Me naersime, kuidas 85-aastane mees esitas mulle joomise väljakutse. Mulle meenus tädi Lola, kes kehva silmanägemise tõttu ajas segamini gžinni ja tooniku pudelid ja tegi meile ühel õhtusöögil maailma kõige kangemad kokteilid, maitses enda oma, kehitas õlgu ja ütles: "Hüvasti, selge päev!" Ka tema on Antonivanune. Antonil tundus eile sama taktika olevat. *Igaks juhuks ma ikka ütlen, et loomulikult ei joonud keegi meist end laua alla ega ka ei roomanud ma pärast koju. Igaks juhuks mainin:) 

 Kui me siis kenasti õhtusöögilaua taga istusime, ulatas Lilian mulle ühtäkki autovõtmed. "Vanaisa pakkus välja, et sa võid tema autot laenata kui te siin elate, sest ausalt nüüd kui sa pead hakkama Idat lasteaeda viima, siis jalgsi on sinna liiga pikk tee," ütles ta. Kas te suudate seda uskuda? Mina ei suutnud. Ma ei osanud kuidagi isegi oma tänulikkust väljendada. Ma olin sõnatu. Sõnatu, et keegi midagi sellist teeb.  "Ja kui see jama siin läbi saab lähme kõik koos puhkama, vanaisal on Türgis korter," lisas ta. Enne kui ma jõudsin sellelegi reageerida, lisas Anton: "Tea et sina ja su pere olete sinna alati teretulnud!"

Ma ei saa kahjuks rääkida, mida tegi veel üks teine sõber minu heaks, ma siiani ei suuda seda isegi uskuda (võib olla ühel hetkel ma siiski kirjutan, millisest olukorrast ta meid välja aitas. Praegu ma tunnen, et pole selleks emotsionaalselt valmis). 

 Liliani vanaema oli Idale uue ratta ostnud. Ida oli seda juba ammu nende esikus näinud ja ma olin talle püüdnud selgeks teha, et ta ei tohi seda puutuda, sest see on kellegi teise oma. Kujutate siis ette seda lapselikku rõõmu kui ta eile õhtul sai teada, et see on tema oma ja võis sellega koju kärutada. Mis sellest, et viieminutilise jalutuskäigu asemel kulutasime me 35 minutit. Ja, ei, väljas ei ole veel nii külmaks läinud, kuid väike fashionista sai endale lasteaias käimiseks uued kummikud ning mütsi ning nõudis, et need talle selga/jalga pannakse. Korraks on küll rahalistel põhjustel Ida lasteaias alustamine küsimärgi all, kuid ma loodan, et ma leian sellele murele lahenduse. Sest tänu sõprade abiga olen ma suuremast s***st lahti saamas ning saan ehk lõpuks ometi rahulikumalt hingata (ptüi, ptüi, ptüi!).

XOXO, right? 

//These amazing friends I have in Lillehammer. I feel like they're more like a family already. It is hard for me to describe how much they mean to me and Ida, how much they have supported me these last months and how they continue suprising me with their kindness. 

Like yesterday. They invited us for dinner. Helmat, something Norwegian, which I had never heard before was served, but it tasted heavenly. I start drooling when I think of it. Simple and good. Have you heard of it before? But it's not the food I wanted to tell you about. Can you imagine that they just gave me keys to one of their cars? My daughter will hopefully start in kindergarten from October and they ment it is too long to walk there (as I didn't get Ida to a kindergarten near or house). "You can borrow it as long as you need it," they said. 

It is impossible to be sad when you have friends like this. And Ida got a new bike. She had seen it before in the hall at Lilian's house and I had to explain her that she cannot take this. can you imaagine how happy she was yesterday when she got to ride home on it. Although we used way too much time going home. She was sooooooooo happy!

I've always had mixed feelings when writing these kinds of posts. Like who cares about "it was raining, we had dinner, lovely sunday" kind of posts, but I still felt the need to share the positive feelings. I even feel it's right to add "XOXO" to this post.

XOXO then;)