Me oleme Marekiga koos olnud üheksa aastat. Meil on ilusamaid ja raskemaid aegu olnud, praegu on minu jaoks meie ajaloo kõige keerulisem aeg ja seda põhjusel, et ma olen ise nii stressis, et kipun rohkem kui tahaks keskenduma negatiivsele. Ma isegi kardan loota ja uskuda, et asi muutub, sest iga kord kui liigun sammukese edasi, tundub mulle, et kohe järgneb sellele uus tagasilöök. Ma ei ole kunagi elus niimoodi kartnud ega stressanud.
Marek püüdis mulle eile selgeks teha, et me saame hakkama, et meil on olnud ju ka teisi raskeid hetki, kuid selle asemel, et teda mõista või isegi nõustuda, hakkasin ma hoopis maurama, et kui ta tahab öelda, et mingi aja pärast vaatame me kõigele sellele tagasi ja naerame ning et võib-olla on veel hullemaid hetki ees ootamas, siis mina seda ei usu ja midagi sama rasket mina enam üle ei elaks. Ühesõnaga, iga positiivne asi, mis Marek mulle ütles, ärritas mind. Mind ärritas, et ta mulle kui napakale (mida ta otseloomulikult ei mõelnud, vaid see oli ärritunud minu liialdus) selgitas, et ma pean positiivsele keskenduma, et ma pean mõtlema Ida peale, et ma ei tohi Idat oma stressiga stressi viia, et ma ei tohi alla anda, et ma ei tohi... "Ma saan ju sellest kõigest ise ka aru, ega ma loll pole," nähvasin ma, "aga ma ei suuda!"
"Lase lahti! Mõtle ilusatele hetkedele!" ütles Marek.
Mina nähvasin jälle, et kui see nii lihtne oleks, siis ma ju ei oleks selline. Ja ma maurasin ja jaurasin ning nutsin ja tõstsin häält. Esimest korda elus olime me üksteisele "head ööd" soovimata ja tülis magama minemas. Mind ärritas see, et Marek ütles, et olen selga keeramas neile, kes vaid toetada ja aidata tahavad, mind ärritasid tema püüded mind rahustada, ma ei tahtnud enam suheldagi, tahtsin lihtsalt pleedi alla pugeda, kuuma teed juua ning vaadata mõnd totakat komöödiat.
"Milles mina ja Ida süüdi oleme?" küsis Marek lõpuks. Loomulikult ei vastanud ma sellele küsimusele midagi mõistlikku, vaid jaurasin midagi oma raskest ajast edasi. Hiljem hakkasin ma mõtlema, et aga miks on tõesti nii, et kui mul on raske või paha tuju, siis ma elan selle välja nende peale, kes mind armastavad ja minust hoolivad. Miks see nii on? Miks ma käitun siis halvasti nende inimestega, kes seda ära ei ole teeninud? Miks ma selline imelik olen? Aga kuidas oma negatiivsed emotsioonid välja elada?
Blogides - jaa. Aga kõike ei saa siia kirja panna. Jalutama minnes - jaa. Aga kui sajab paduvihma. Ma ei taha halva tujuga selline bitch olla nagu ma olen. Kuidas teie halvast tujust ja halbadest emotsioondest vabanete? Ehk on teil mõni nipp, mida ma ka proovida võiks.
Selle viimase pildi saatis Mariann mulle täna. See on nii täiega heatujupilt, et mul on see nüüd ilmtingimata vaja lõuendile saada. Kes teeb? Ma olen kusagilt varem paar suurt pilti tellinud, aga ma ei mäleta enam, kust:(
Äkki Sind ärritas see, et kui Su elukaaslane üritas Sulle selgeks teha, et te saate üle ja varsti naerate selle kõige üle, siis Sulle tundus see hoopis, nagu ta ei mõistaks Su mure suurust ja sinu enesetunnet praegu. Inimesed vajavad erinevatel hetkeldel erinevaid asju, vb SA vajasid tol hetkel kaastunnet või hoopis praktilisemaid lahendusi... Mehed aga on vist kord juba sellised, et "küll kõik saab korda" :) Mina üldse ei ole selle poolt, et kui midagi on halvasti, siis teeme näo, et kõik on hästi ja loome mingeid positiivseid mälestusi. Tuleks ikka niikaua süveneda, kuni saad aru, milles siis probleem ja rahulolematus seisneb (kui see tõesti pole mingi lühiajaline masendus, mis mõnikord ise üle läheb). Igatahes jõudu! Ära pista pead liiva alla, aga samas ära aja oma meest ka hulluks :)
ReplyDeleteKusjuures muidu olen just mina see, kes ütleb, et "ah kõik saab korda, võtame päev korraga", aga sul võib õigus olla, et sel hetkel mulle tundus igasugune tulevik liiga kaugel, sest murega on hakkama vaja saada hetkel. Ja ma ei oska.
DeleteTegelikult me ka mõlemad teame, mis on minu liimist lahti olemise põhjus ning ma olen mehega sama meelt, et sellest jahumine ei aita, sest me ei saa siin enam omalt poolt midagi teha, kuid sees ikka käärib ja närib ja rõhub ja ...
Ma siiralt püüan oma meest ka mitte hulluks ajada, sest tuleb ju tunnistada, et temal on ilmselt samuti raske, kordades raskem, kui lisaks oma muredele peab ta kuulama, kuidas naine "hulluks on läinud".
Minu nipid:)
ReplyDeletehttp://indigoaalane.blogspot.com.ee/2013/04/paha-tuju-ravimid.html
Aga üldiselt. Kõik läheb mööda.
Ja see, et Sa lähedasi ahistab, näitab, et Sa neid armastad. Me oleme ju ainult nendega nõrgad, haavatavad ja " meie ise", kellest me hoolime, armastame, ja kes hoolivad meist.
Võõrastega pole ju mõtet mossitada.
Õnneks on Sul blogi, kus end välja elada, Ma usun, et Marek jääb ellu:)
Lapsega on keerulisem. Lapsed haaravad õhust ja hakkavad peegeldama. Aga Sa oled nii vinge naine, et küll Sa hakkama saad.
Karjunud ja asju peksnud (no jalaga mingit kändu metsas peksnud vms) olen ma paha tujuga küll, aitas. Või ma ei tea, paha tuju sai korraks vähemalt välja elatud. Kui Ida oli päris beebi ja mind hulluks ajas oma nutu või mittemagamise või maeimäletagienammillega, siis ma läksin Ussipesas majast välja ja lihtsalt karjusin (pärast mõtlesin, et aga tegelikult on mul siiski kusagil metsa taga ka naabrid, et huvitav, mida nemad mõtlesid).
DeleteSoovitan õppida transtsendentaalset meditatsiooni, mediteerides tulevad stressid välja, ei häiri nii hullusti oma lähikondlasi, pigem rahustab neidki. Eestis õpetab seda praegu näit pr Valve Värk, tema kontaktid on sellel leheküljel:
ReplyDeletehttp://www.tmkeskus.ee/
Kui arvad, et see ei sobi, siis on ju ka teisi meditatsioonivõimalusi.
Et ma selle peale ise ei tulnud, ma suve alguse poole natukene tegelesin sellega, aga siis ma ei teagi, miks ma selle pooleli jätsin...
Delete100 asja, mis Sind õnnelikuks teevad: http://diipkunstiinimene.blogspot.com.ee/2011/10/101-asja-mis-mind-onnelikuks-teevad.html?m=1
ReplyDeleteKUIDAS sa selle postituse leidsid? Aga sinu 16.punkt on jätkuvalt hea. #karmiinpunane
DeleteNii vahva list muide :) Ja sinu p16 on ju ka vahva ;) Ilmselt vaaksid seda praegu :P
DeleteJa sa ei ole ainuke "napakas", kes oma lähedaste peale häält tõstab ja nendele oma negatiivsed emotsioonid välja elab. Ma kahtlustan, et seda teevad ikka väga paljud inimesed, sh mina ka. Pärast on jube piinlik, et miks ma pidin oma meest solgipangega üle valama, tema on ainult mõistev ja armastav olnud. Missest et ta ei mõista nt wc-poti kaane alla panemise vajadust, mis nt pahandamise põhjustas (Mesilane meil praegu armastab end igal pool püsti ajada ja wc pott on üks lemmikuid. saab ju käe sisse pista, et pärast need armsad sõrmed tulla ja mulle või mehele suhu pista... nunnu eks).
Lihtsalt väike nipp, mida ise püüan rakendada: enne mölisema hakkamist loen viieni või kümneni ja mõtlen, et kas ma ise tahaks seda "vihakõnet" saada, mis soolas on :)
Ooo jaaaa! Ja nr 86 või 89. Punkt (oli ka üks teoreetiline:D)
DeleteSa kindlasti oled juba leidnud mis kohad teevad fotolõuendeid aga ma igaksjuhuks annn paar aadressi :-)
ReplyDeletehttps://www.picturehappy.ee/et/canvas/explained/?gclid=CPjep7nG_ccCFWTecgodm6cHvg
http://www.prindistuudio.ee/