Me ei kutsu Marekit ilmaasjata Mr.Poppinsiks. Minul ei ole Idaga nii palju kannatust kui Marekil. Marek võib talle 86 korda öelda, et palli ei tohi söögilauale visata, mina võtan peale kolmandat korda lihtsalt Idal palli käest. Kui Ida ei saa oma tahtmist, siis mina lasen tal lihtsalt jonnida, Marek aga jookseb Idat lohutama kohe kui laps natukenegi häält teeb. Ida on täielik issi laps ja Marek täidab suurima hea meelega hea Mr.Poppinsi rolli.
Kui ma eelmisel reedel Idale ütlesin, et issi tuleb õhtul külla, hakkas ta juba hommikust saati aknast välja vaatama ja ootas ning ootas ning ootas. Ma seletasin, et issi tuleb õhtul rongiga, et natuke läheb aega. Sellest lausest sai ta aru sõnast "rong" ja muudkui tiris mind näpust, et me rongijaama poole liikuma hakkaks. Oh seda rõõmu (ja veidike solvumise väljanäitamist) kui siis issi lõpuks saabuski. Terve nädalavahetus ei tohtinud mina Mareki lähedalegi minna, samuti ei tohtinud ma Idat riidesse panna talle juua anda, süüa anda, magama panna... Ainult Marek tohtis Idal käest kinni hoida.
Kui ma eelmisel reedel Idale ütlesin, et issi tuleb õhtul külla, hakkas ta juba hommikust saati aknast välja vaatama ja ootas ning ootas ning ootas. Ma seletasin, et issi tuleb õhtul rongiga, et natuke läheb aega. Sellest lausest sai ta aru sõnast "rong" ja muudkui tiris mind näpust, et me rongijaama poole liikuma hakkaks. Oh seda rõõmu (ja veidike solvumise väljanäitamist) kui siis issi lõpuks saabuski. Terve nädalavahetus ei tohtinud mina Mareki lähedalegi minna, samuti ei tohtinud ma Idat riidesse panna talle juua anda, süüa anda, magama panna... Ainult Marek tohtis Idal käest kinni hoida.
Esmaspäev jõudis kätte liiga kiiresti ja Marek pidi ära minema. Ida jäi samal ajal lõunaund magama. Kui ta ärkas, hakkas ta esimese asjana issit otsima. Ma seletasin talle, et issi pidi tööle minema. Sellest saab Ida kusjuures väga kenasti aru. Ta kordas "issi tööle" ja ei otsinud enam. Kuni hetkeni kui ma panin oma teksatagi nagisse rippuma. Marekil on ka teksatagi. "Issi oma!" hüüatas Ida ja hakkas jälle issit otsima. Ma seletasin, et see on minu oma. Ida leppis sellega. Kuni hommikuni kui saabusid töömehed ja Ida kuulis nende samme. "Issi!" hüüdis ta kõva häälega. Ma pidin jälle seletama, et see on kõigest onu. Ida ei uskunud mind ja pidi ise üle kontrollima ning tuli mõne minuti pärast pettunult tuppa tagasi.
Ida on üsna taiplik laps ja ta saab mu meelest täitsa kenasti aru kui talle selgitada, aga siiski on just see lahkuminekute selgitamine lahusolemise juures kõige raskem. Nii tahaks öelda, et issi juba õhtul tuleb tagasi, mitte püüda lapsele selgeks teha arusaamatuid mõõtmeid nagu "kolme nädala pärast", "varsti"...
Need lahkuminekud on lahuselamise juures kõige raskemad. Meile kõigile.
No comments:
Post a Comment