Mõnda aega tagasi lugesin ma Jan-Philipp Sendkeri "A Well-Tempered Heart"-nimelist raamatut. Sellega on seotud ka üks naljakas lugu. Ma olin Lilianile just viinud tagasi "The Help" raamatu ja vaatasin, kas ta riiulis veel midagi mulle silma torkab. Ma tõstsin üht ja teist raamatut, kuid lõpuks jäi mulle kätte see Sendkeri raamat. "Kunsten a väre den man er" (Kunst olla see, kes sa oled). Ma ei lugenud selle tutvustust, võtsin selle lihtsalt kaasa ja läksin koju. Kui ma olin kodus raamatu avanud, sain ma Lilianilt sõnumi: "Kui sa oled veel minu pool ja pole Sendkerit lugenud, siis ma soovitan sul tema raamat kaasa võtta." Ma vaatasin enda käes olevat raamatut ja lugesin sõnumit. Täpselt seesama raamat oli mul just näppude vahel.
Norrakeelne pealkiri pani mind mõtlema, et olin alateadlikult eneseabiraamatu valinud. Ma eksisin. tegu oli siiski romaaniga (eneseabiraamatu sugemetega?) Ma lugesin tutvustust - bestseller, üleloomulikud võimed, naine iseenda ja armastuse otsingul - mulle tundus, et ma olin vale valiku teinud, kuidagi nii imal ja klišeelik tundus see lugu, aga ma hakkasin siiski lugema. Peategelane Julia hakkab oma peas kuulma võõra naise mõtteid ja küsimusi. Need küsimused viivad ta Myanmari külla oma vennale U Ba'le. Ma pean päris ausalt ütlema, et ma ei tea Myanmarist suurt mitte midagi ning seetõttu oli see mulle ka huvitav reis läbi selle maa ajaloo, religiooni, mitte vähem oluline oli ka jutustus riigi sõjaväelisest režiimist. See viimane ongi tegelikult põhjuseks, et Julia oma peas võõra naise mõtteid ja hingepiina kuulma hakkab.
Sisu ma päris ümber jutustama ei hakka, kuid lugu lõppeb reisiga kloostrisse ning armastuslooga. See armastuslugu ajas mind tõeliselt marru, ja ma loodan, et tulemas on ka järg, sest see lõpp ei meeldinud mulle. Ma saan aru, et antud jutustuse juures ei olnud see kõige olulisem, kuid ikkagi jäi lugu minu jaoks nö õnneliku lõputa. Ma tahan teada, mis sai edasi!
Miks mu "arvustusel" on selline pealkiri, küsite te ehk endalt juba. Lugu, mida juuri Julia otsima läheb, algab sellest, et emal oli kaks poega. Üks, keda ta armastas, ja teine, keda ta tegelikult kunagi ei olnud soovinud. Peale isa surma oli just teine poeg see, kes hoolitses selle eest, et emal ja vennal süüa oleks, tegi ära kõik tööd ja hoidis perekonda koos. Ühel päeval tuli nende külla sõjavägi ja viis ära kõik meessoost isikud, ka need kaks 14-aastast venda võeti kinni (et neid miinide otsijatena kasutada). Emal tekkis võimalus üks laps päästa. Ta tegi oma valiku. Mis te arvate, kumma poja ta valis? Sellest hakkas lugu hargnema.
Terve raamatu vältel mõtlesin mina aga sellele, kas ema saab valida oma kahe lapse vahel. Esiteks, kas saab ühte armastada ja teist mitte. Vist saab? Ma ei tea. Aga kui ema peab valima, kumb laps jääb ellu ja kumb saata kindlasse surma? Kuidas sellist valikut teha? Kuidas käituks mina? Kas päästa üks või mitte kumbagi? Kas teie suudaksite valida? Mille järgi te oma valiku teeksite? See oli nii kurb ja ebaaus lugu.
Kuid raamat ise ei olnud kurb. See oli inspireeriv ja mõtlemapanev. Rääkis lihtsatest ja väikestest asjadest, mis meie elu muudavad. Natuke ikka eneseabiraamat, eks? Sellest, kuidas meil on õnneks vaja vähe. Kohati tõesti klišeelik, kuid ka elu on kohati täis klišeesid. Mulle jäi raamatust meelde üks mõte.
"Kõik, mida saab seletada, ei ole alati tõde ja mtte kõike tõde ei saa alati selgitada."
Nüüd loen ma Sendkeri teist raamatut. "The Art of Hearing Heartbeats", mis tegelikult on selle loo esimene osa. Ma hakkasin lihtsalt tagurpidi pihta:)
No comments:
Post a Comment