Eile, peale seda kui olin lugenud üht blogilugeja kommentaari, kuidas ta oma vanaemast puudust tunneb ja ei mõista, kuidas elu nii kiire oli, et tihti ei jätkunud aega vanaemale küllaminekuks (ja nüüd on liiga hilja), hakkasin ma mõtlema sarnase asja peale.
Mina olen õnnelik, minul on vanaema olemas. Just eile helistasin ma talle, et tedagi rõõmustada uudisega, et tema imevahvad sokid siin nii kiiresti ära osteti, kuid see ei tähenda sugugi, et ma liiga tihti helistaks. "Homme" ja "pärast" mõtlen ma tihti ning unustan. "Homme" ja "pärast" mõtlen ma uuesti. Ühe "hommega" ma jäin juba liiga hiljaks, see kripeldab mul ikka natuke südames.
Mul oli väga lähedane suhe oma vanatädiga. Kuna vanaema oli palju maal ja emme tööl, siis elasin ma päris palju tädi juures. Mulle meeldis seal juba seetõttu, et paljud mu sõbrad elasid kooli lähedal. Meie olime saanud korteri Annelinna, kus mulle lapsena sugugi ei meeldinud, see oli vanaemast ja tädist ja sõpradest ja koolist liiga kaugel, mis sellest, et seal oli majas lift ja soe vesi ja wc polnud ka külmas koridoris. Ma olin tädi laps.
Mulle tundubki, et ma olen paljus oma tädi Helju moodi. Vanama on alati naljaga pooleks öelnud, et tema on "matsiplika", aga tädi on "proua". Selles ütluses pole mitte midagi halvustavat, need kaks "sestrjoonat" nagu nad üksteist kutsusid, olid väga lähedased, lihtsalt väga erinevad. Tädi armastas süüa teha, kohvitada, peenemat käsitööd teha, tal oli palju sõbrannasid, ta oli väga terava ütlemisega, samal ajal kui vanaema armastab pigem hoida omaette ja tööd teha, on pehme ja armas.
Mitte et tädi poleks armas olnud, aga vanaema on meil selline heakene (kuni tõeliselt vihastab, mida juhtub harva harva), tädi aga otsekohene ja selline keda karta. Me oleme ka tihti mõelnud, et mina ja õde oleme nagu tädi ja vanaema. Mina ei anna muidugi veeranditki tädi daamilikkust välja, pigem on daami moodi Marian, kuid ometigi on meis mõlemis vanaema ja tädi iseloomujooned olemas. Mina olen tädiga sarnasuse üle uhke. Ma ikka ütlen Marekile, et temast saab minu "nunnu", nii nagu tädi oma meest elu lõpuni kutsus ja Marek ikka ohkab selle peale, sest ega tädi polnud mingi lihtne naine ning seda pole ka mina. Ilmselt blogi lugedes olete te ka aru saanud, et ma olen üks paras frukt.
Tädil ei olnud lapsi, nii oleme me kõik - mu ema, onu, mina ja õde - tema lapsed olnud.
Mitu aastat tagasi oli peaaegu terve pere kogunenud meie juurde Ussipessa, see oli mu sünnipäeva paiku. Tädi helistas mulle, kuid ma ei vastanud, sest ma olin hõivatud söögitegemisega. "Pärast helistan tagasi," mõtlesin ma. Ma ei vastanud, sest tädi tahtis viimasel ajal pikalt rääkida, ta ei mäletanud enam asju ja kordas kõike mitu korda, ma tundsin, et mul pole hetkel tema jaoks aega. Mis te arvate, kas ma helistasin talle tagasi? Ma unustasin. Õhtul hilja, kui me end juba magama sättisime helistas vanaema emmele ja ütles, et läheb tädi poole, sest "nunnu" oli tädi tervise pärast mures olnud. Kui vanaema tund aega hiljem uuesti helistas, saime me kõik, enne kui emme meile seda ütles, aru, et tädi on lahkunud.
Minu viimaseks jutuajamiseks tädiga jäi lubadus, et kui uuel nädalal Tartusse lähen, siis peame me mu sünnipäeva ja sööme kooki. See kook jäi söömata. Aeg-ajalt tuleb mulle see lubadus ja see vastamata kõne jälle meelde ning kriibib mul hinges. Ma olen enda peale pahane, et mul oli tihti liiga kiire. Kuidas saab oluliste inimeste jaoks olla liiga kiire? Kas see ei ole lihtsalt prioriteetide küsimus?
Tänasel vanavanemate päeval tahangi ma öelda, et ärge kiirustage, olge olemas nende jaoks, kellest hoolite, keda armastate. Leidke aega oma vanavanemate jaoks, ka siis kui nad teinekord kipuvad olema veidike aeglased ja tüütud, ei mäleta ja ei saa kõigest kohe aru. Elu on täis kummalisi keerdkäike, kunagi ei tea, mis meid järgmisel hetkel ees võib oodata.
See pilt on tehtud "Estonial". Ma julgen pakkuda, et olen 12-aastane, seega peaks pilt olema 1993.aastast.
Tädi ja "nunnu". Mu meelest tülitsesid nad kogu aeg, kuid see oli selline armastav tülitsemine, selline "miks-sa-poest-vale-leiba-ostsid-sa-ju-tead-et-ma-ei-söö-köömneid- ülitsemine ja "nunnu" läks tagasi poodi õige leiva järele.
Minu lemmikumad hetked on alati olnud need, kui terve pere koos on olnud. Ikka koogi ja kohvi saatel.
No comments:
Post a Comment