Ma tegelikult imestasin juba hommikul, et kuidagi rahulik oli köögis toimetada, keegi ei kränunud ja ei hõõrunud end vastu mu jalgu. Ilmselt lasi Janek Skype'i ja Orkuti juba hommikul õue, mõtlesin ma ja toimetasin edasi. Alles siis kui olin maja värvimise lõpetanud (saanud pärast kahe seina värvimist ja rahulolevat hingetõmbepausi aru, et krt, majal on ju neli seina) kuulsin ma kaugemalt õnnetut njäugumist.
Lähemal uurimisel selgus, et mõlemad kassid istusid nagu öökullid puu otsas. Orkutil, vanal kraadel, ei olnud mingit probleemi sealt uuesti alla ronida, Skype seevastu, ikkagi daam, proovis ühte- ja teistmoodi, aga jäi lõpuks ikka puu otsa haledalt kräunuma.
Jõudsin mõelda, et ilmselt tuleb mul kas a) tuletõrje kutsuda või b) oodata kuni Janek töölt koju jõuab ja redeliga kassile appi ronib (mina ju ei saa ronida sinna, kus võib olla puuke, rästikuid, nastikuid, ja mis kõige hullem ka linde!), kui mulle sähvatas hea idee. Skype peaks reageerima toidule!
Ma tunnen oma kassi läbi ja läbi. Nagu ta tuttavat krõbinat kuulis, kadus ka kõrgusehirm. Minut hiljem tormas ta kõige kiiremal jooksusammul toidukoti suunas ja vaatas mulle näljaselt otsa. Veel minut hiljem oli ta koos minuga köögis ja vaatas näljaselt külmkapi poole.
Võib-olla see puu otsa ronimine oligi üks kaval nipp singi ja koore väljameelitamiseks?
Head nimed kassidel. :)
ReplyDeleteMa meelitan ka oma kassi krõbinaga tuppa. Aga puu otsa ronib ta harva, kust ta alla ei saa. Ja siis olen ikka mina see, kes ähib, puhib, ronib ja toob vaesekese alla.
Kunagi kui meil veel netti ei olnud, oli meil koer Wifi. Siis sa öelda, et metsas on Wifi leviala:)
ReplyDeleteAga mis puutub kassi puu otsast alla toomisesse, siis ma usun, et ma vist oleks ka "eluohtlikku" retke puu otsa ette võtnud kui ta alla poleks tulnud. näugumist oli hale kuulata. kuidas see operatsioon välja oleks näinud, ma ei kujuta ette, sest ta ikka valis korralikult kõrge puu keset metsikut loodust:)
Kõigil on oma nõrkused, s.t. maiustused, mille peale nad "puu otsast" alla tulevad.
ReplyDelete