Vaadake, ma pildistasin seent ehk lapsepõlvemängumaadel

Ega ma ei oskagi seda jälle muu kui vanadusega seletada, et ühel ilusal jaanipäevaeelsel kolmapäeval otsustasin ma võtta ette ringkäigu lapsepõlvemängumaadel. Jalutasin siin ja jalutasin seal, meenutasin möödunud aegu, vaatasin räämas ja lagunenud maju, kuid jõudsin ikka ühele järeldusele - ilus aeg oli, oma võlude ja valudega.
Hommikuti (enne kooli? suvevaheajal?) saatis ema mind poodi piima- ja saiajärjekorda, kus ma seisin koos naabermaja memmedega, kellest osad olid veel hommikumantlis, osadel lokirullid peas, et värsket saia ja piima saada. Enne kui need otsa saavad. Piim oli siis klaaspudelis, hõbedase korgiga, millele mulle meeldis küüntega mustrit joonistada. Mõnikord tegin kogemata kaane katki. Selle eet sai pahandada.

Kooli minnes koputasin ma klassiõe aknale, et koos kooli minna. Mõnikord kui ma hiljaks jäin, tuli tema minu ukse taha. Lasi kella. Me läksime koos kooli. Kooli oli kaks minutit jalutada.
Kaugel tänava teises otsas asuvast poest sai kohvinätsu, kamašokolaadi ja Buratino limonaadi. Haruharva ka Fantat.
Annelinna kolimine oli suurem kui lotovõit. Kõigi mugavustega kolmetoalises korteris tuli kraanist sooja vett, meil oli täitsa oma wc ja kuuendale korrusele sai sõita liftiga. Lift oli tihti katki. Hiljem hakkas lift ka haisema.
Aga ikka oli Annelinn maapealne paradiis. Kõik ei saanud sellise luksusega uhkustada. Turnikas oli mu arvates üks tänuväärne leiutis. Seal sai vaipu kloppida. Pimesikku mängida. Hiljem naabripoistega niisama juttu ajada. Vanematele turnikad ei meeldinud. Nad ei näinud meid aknast.
Vanaema juurde maale sai bussiga. Mööda kõige ilusamat alleed. See on siiamaani ilus.
Poest sai jäätist. Kommi. Limonaadi. Emme ostsis sealt raamatuid. Mujal ei olnud nii head valikut. "Kangelane tiigrinahas" on nüüd minu raamaturiiulis. Poe kõrval oli söökla. Kandikud lõhnasid märja pesuräti järele. Poe taga jõid mehed õlut. Kui vanaisa kadunud oli, võis teda sealt leida.
Buss viis küla keskusesse. Mäest üles vanaema majani tuli minna jala. See oli üks kõrge mägi. Ära väsitas.
Vanaema ootas alati värava peal. Telefone siis ei olnud. Ta teadis bussiaegade järgi oodata.
Vanaisa jaoks on alati lilled kõige tähtsamad olnud. Et oleks silmailu. Umbrohi on ka lill.
Neid on alati palju olnud ja igal pool. Ehtsad taluaia lilled. Ma armastan "vana kooli" lilli - murtud südameid, pojenge, astreid, lumepalle. See armastus on vist lapsepõlvest pärit.
Ka maal vanaema juures on aeg oma töö teinud, asjad ja hooned on kulunud ja veidike räämas. Aeg on natuke seisma jäänud. Aga see just ongi võluv. Omamoodi. Armas.
Valgete pitskardinatega vana väsinud maja.
Lapsena mulle meeldis maal olla. Seal ei pidanud kogu aeg jalgu ja käsi pesema. Samal ajal kui teised tööd rassisid teha, võisin mina puu otsas raamatut lugeda. Lõunaks tegi vanaema mulle kaneeli ja suhkruga võisaiu. Puberteedieas mulle maal ei meeldinud. Seal ei olnud mugavusi. Kontserte. Pidusid. Sõpru. Nüüd mulle meeldib seal käia. Ringi vaadata ja uneleda. Samal ajal kui vanaema tööd teeb. Mõned asjad ei muutu kunagi.
Seekord maal käies tahtsin ma vanaemale appi kartulipõldu rohima minna. Tegelikult ka. Aga vanaema arvas, et ei tohi oma käsi ära rikkuda. Vanemate inimestega ei ole ilus vaielda. Ma sõitsin linna tagasi. Vanaema jäi rohima, sest kartulipõld olevat nii umbrohtu täis. Ja nii pole ilus. Mida naabrid küll arvavad kui mööda sõidavad.
Minu silm nägi küll kõige umbrohuvabamat põldu, aga vanaema silm nägi midagi muud.
Mida teie silmad näevad?

Ussipessa tagasi jõudes haarasin ma valge värvi ja pintsli. Mul oli üks töö lõpetada. Enne kui meie lapselapsed saavad kunagi veidike ajahambast puretud lapsepõlvemängumaal jalutada, peab see ilus saama.
Ilus.
Armas.
Võluv.
Omamoodi. Nagu vanaema juures maal. Kivi tänavas. Annelinnas.


Valgete pitskardinatega.


Ja siis tuli politsei. Otsis krossirada. Ühte naabrit häiris teise naabri mootorattasõit. Kui ma laps olin, siis said naabrid omavahel hästi läbi. Laenasid üksteiselt suhkrut. Ja mängisid koos kaarte.

Random:
Aga uue raamatu esimesest osast on mul 59 lk kirjutatud. Nädala lõpus tahan ma mustandi ära saata. Loodan, et see meeldib. Need, kellele mu käekäik korda läheb, võivad pöialt hoida. Igaks juhuks:)