Üks kord õnnestus mul ka olla õigel ajal õiges kohas. Muidu on alati nii, et täpselt sel ajal, kui mina olen Tartus, on Tallinnas mõni hea kontsert ja vastupidi. Seekord aga läks vastupidi. Just 22. õhtul kui Toomemäel kontsert ja võidupüha muinastule süütamine toimus, olin mina Tartus. Kontsert oli võimas!
Ja Toomemägi oli ilus, Tartusse sattudes pole ju aega sinna jalutama minna. Palju olulisemat on teha;) Taskus käia ja telekat vahtida näiteks.
Suurema osa oma teadlikust elust olen ma ikka pigem jaanipäeva kui võidupüha tähistanud. Paraadi vaatan telekast küll, aga sellega on asi nagu piirdunudki. Ma ei teagi, miks. Ja ma olen tihti mõelnud, et miks eestlased ei oska oma riigi üle uhked olla ning ikka pigem omaette hoiavad (eriti kui ma mõtlen, kuidas norrakad oma 17.maid tähistavad).
Kontserdil sain ma aru, et ma olen (järjekordselt) asjadest valesti aru saanud. Me oskame uhked olla küll ja ühte hoida, seda isegi välja näidata. Ilmselgelt ei tasu seda uhkusetunnet otsida Maardust või Lasnamäelt, aga "õigetel" üritustel näeb seda rohkem kui küll (me teeme norrakatele pika puuga ära;). Lihtsalt mina ei ole "õigetel" üritustel väga palju viibinud. Välja arvata laulupeod muidugi. Siiani. Nüüd hakkavad asjad muutuma.
(Videote kvaliteedi pärast pean ma muidugi vabandama. Ma püüdsin emmet välja zuumida. Nagu näha ilmaasjata. Ja Peeter Volkonskit. Nagu näha ka ilmaasjata. Et ma ka ei õpi, et läbi teiste peade ei saa filmida;)
Ei saa märkimata jätta, et selle ilu, mis valgusega tehti + vist helitehnika jms, autor oli Luunja kultuurimaja boss Karel.
ReplyDeleteIgal juhul hästi tehtud. Ja super hästi valitud koht.
ReplyDelete