Nädalavahetusel panin ma tõsiselt proovile oma kannatlikkuse ja haarasin nagu lubatud valge värvi ja pintsli, et Hugo uut kuuti seest valgeks võõpama hakata. Ega ma töötegemiseks loodud ei ole ja selline ettevõtmine minu käes teps mitte naljaasi, aga...kui ma midagi olen pähe võtnud, siis teoks ma selle ka teen. Ja Hugo kuut peab seestpoolt valgeks saama! Kasvõi hambad ristis.
Tegelikult tuleb tunnistada, et võõpamine ei olnudki nii hull nagu ma kartsin ja väga suurt kiusatust pintsel nurka visata ei tekkinudki, kuid värvitud on ka alles kaks seina.
Kõik mu luud-kondid-liigesed on kanged ja valusad, ometi on kõige kummalisem kogu asja juures see, et õhtul rampväsinuna ja surmkangena teleka ees vedeledes valdas mind kummaline rahulolutunne. Ma ei teadnud, et töötegemine niimoodi mõjuda võib.
Muidugi ei ole ma seda varem ka väga palju praktiseerinud.
Ja et töötegemine mulle liiga meeldima ei hakkaks või ära ei tapaks või jumal teab, mis veidrat mõju avaldaks, tegime me töisele reedele ja pühapäevale vastukaaluks laupäevast tõelise päikesevanni-lebo-jääkülma veega täidetud basseini- joogis sekundiga sulavate jääkuubikute-päeva. Lihtsalt vedelesime ja lasime päikesel end igast küljest grillida. Vahepeal on vaja parimate sõprade seltsis lihtsalt aega surnuks lüüa. Ilma igasuguse mõtestatud tegevuseta.
Suvevõlud.
Kui jonnist rääkida, siis kas Ibsenile oled käega löönud?
ReplyDeleteEi, absoluutselt ei ole, tegin uue katse & ootan sügist. Ja kui siis ikka "mitterahuldava" vastuse saan, vaatan edasi, mis võimalused on, sest kui uks kinni pannakse, tuleb aknast sisse ronida:)
ReplyDeleteIbseni-ideed ma ei jäta!