Avastasin, et vahepeal on päris hea paha tuju lihtsalt kõva häälega välja nutta. Omaette. Üksinda. Mitte kellegi teise peale välja elades. (Natuke enesehaletsust käis ka asja juurde.) Skype keeras end nurrudes mu kõhu peale kerra, Orkut puges teki alla, Hugo pistis oma koonu mulle sülle ja liputas (mind lohutada püüdes?) saba. Hilisõhtul kui Janek koju tuli, võttis ta mind kaissu. Paha tuju oli välja nutetud ja unustatud.
Ma polnud viimasel ajal (nii mitte-minulikult) üldse nutnud. Nüüd sai see viga parandatud.
Kergem hakkas.
Homme on uus ja parem päev:)
No comments:
Post a Comment