Wednesday, February 3, 2016

Elu on natuke nagu värviline plastiliinikarp


Kaheksatunnine autosõit Rootsi oli täpselt paras aeg, et jälle üks raamat läbi lugeda. Kahjuks ei lähe see vist kuidagi ühegi "Lugemise väljakutse" teema alla, kuid kaanekujundus kohe kutsus just Nele Siplase "Mina olen moslem" raamatut lugema. Just eelmisel õhtul olin ma näinud Facebookis ringlevat videot islamist (vaata siit) ja seetõttu tundus vägagi intrigeeriv lugeda ühe eestlannast moslemi lugu.

Kohe esimestest lehekülgedest alates muutus autor mulle ääretult sümpaatseks, mulle meeldis tema ladus kirjutamisviis ja hoiakud, tundus kuidagi soe ja siiras inimene, aga võib-olla natuke ka kurb, üksildane. Sellest kurbusest saan ma tegelikult väga hästi aru. Ela sa Norras, Egiptuses, Abu Dhabis või Venemaal, igal pool oma plussid ja miinused, kuid ikka tuleb ette neid hetki, kus Eestimaa rohi tundub kõige rohelisem. Lugedes seda, kuidas Egiptuses pole väga parke, kus jalutada, mõnuleda, lastega aega veeta ning suurem osa aega veedetakse toas nelja seina vahel teleka ja konditsioneeri seltsis või hilisõhtul katusel, siis tuli mul ka kurb peale. Ma ei kujutaks ette kui mul ei oleks õhku ja ruumi liikumiseks, toas istumine ajaks mind hulluks ja nii ajaks ma ilmselt omakorda hulluks oma lapsed ja abikaasa. Raamatu autor küll oli selle tõsiasja üle kurb, kuid võttis seda kui paratamatust, mis kuulubki teise kultuuri kolimise juurde. Mulle meeldis tema suhtumine ja selline zen-olek. Ma oleks väga tahtnud, et raamatut oleks ka illustreerinud pildid, sest ma muutusin nii uudishimulikuks kui ta rääkis oma riietusest ja nägu katvast loorist, ma tahtsin näha, milline on ta looritatuna ja looritatult. 
Islamist ja moslemiks olemisest ta tegelikult väga põhjalikult ei kirjutanudki, pigem oma tõekspidamistest ja hoiakutest, esimese hooga ma pettusin, sest noh jällegi ma ootasin mingit metsikut intriigi sellest, kuidas ta mees sundis teda loori kandma ja kuidas ta usu (ja armastuse?) pärast on pidanud loobuma endale meeldivatest asjadest, kuid seda ei olnud. Mulle meeldis, et ta ei hakanud ajama mingit jama, et Muhammad ilmutas end talle ühel ilusal õhtul ja islam kõnetas teda kohe tol hetkel, vaid ütles, et kindlasti andis islamiusku pöördumisele tõuke armastus. Huvitav oleks lugeda nüüd kellegi teise lugu, kes ka teisest rahvusest ja kultuuriruumist on mingil põhjusel islami omaks võtnud ning räägiks sellest tumedamast poolest. Kas selline teos on olemas?

Ja siis ma hakkasingi mõtlema usust ning sellest, kus on siis tõde. Kas tõde on see, mida me näeme ülalpool lingitud videos või tõde on see, mida kirjutab Nele. Tema kirjeldab islami väga ilusaks. Ma julgen selle raamatu põhjal öelda, et Nele Siplasest saaks väga hea poliitik, ta oskaks musta valgeks rääkida. Ta tunnistab, et Pakistanis kannatab suurem osa naisi koduvägivalla käes, kuid lisab siis nii kenasti, et ega see vaid usust kinni pole, vägivaldseid inimesi on ka teiste uskude pooldajate seas. Noneh, tõsi ta ju on.  Selliseid kohti on veel palju, kus ta paneb lugeja mõtlema, et aga võib-olla tõesti. Võib-olla tõesti ei ole islam sugugi nii kole koll (aga miski sisimas jääb ikka skeptiliseks). Ma ei tea, võib-olla ei ole ka, mulle on see usk lihtsalt tundmatu ja võõras, kõik mis on võõras ja tundmatu on natukene hirmuäratav. (sotsiaal)meedias ringlevad videod ja uudised ei muuda islamit kuidagi soojemaks ja turvalisemaks. Aga nii vist ongi, et must-valget maailma pole olemas, seal vahel on ka terve trobikond halle varjundeid. 
Ah isver, peaaegu oleks unustanud. Vot ümberlõikamisest ja selle õigustamisest ei saa mina aru. Palun selgitage mulle rumalale, miks see hea on? Ja kui ma saan aru, mis poistel/meestel ära lõigatakse, siis palun öelge mulle, mis naistel ära lõigatakse. Ega ometi...? Aga ilmselt siiski, kui eesmärk on seksuaalse iha kaotamine. See on ju barbaarne! Seda osa lugedes ma reaalselt tundsin valu, kui keegi peaks mind mõnest teatud kohast noa (või millega?) nüsima. Jeebus. Ma kirjutaks kahe käega alla igale palvekirjale, mis sellise õuduse keelustaks. 

Ma ei saa öelda, et ma sain raamatut lugedes palju targemaks, kuid mõtlema see pani, lugemine läks ludinal ja silmaringi laiendamiseks tasuks see läbi lugeda küll. Muidu näemegi me vaid üht osa "suurest koledast islamikollist", Nele Siplase raamat andis meile ka teise vaatenurga. Kas me temaga nõustume või mitte, see on juba hoopis teine teema. Mina ei kritiseeri. Mina tahaks Nele Siplasega kohtuda.


PS: Ülaltoodud video tegi mul tegelikult raamatu lugemise natuke keeruliseks, sest autori ilusate sõnade taga olid mul samal ajal kogu aeg peas need koledad pildid tollest videost ning peas vasardas mõte "kus on siis tõde, mis on siis tõde".

6 comments:

  1. ümberlõikamine pole seotud islami, vaid kultuuriga üleüldiselt
    https://en.wikipedia.org/wiki/Religious_views_on_female_genital_mutilation

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ma saan aru, et pole seotud islamiga, lihtsalt ma ei suuda seda mõista. Kui raamatus meeste ümberlõikamine sai noh nii enam-vähem põhjendatud ja tegelikult naiste oma ju ka, kuid mu pähe lihtsalt ei mahu, et kusagil keegi sellise asja peale on üldse suutnud tulla

      Delete
  2. Kokkusattumus? Või vastus küsimusele? :) http://m.ohtuleht.ee/716581

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mu meelest on traditsioonid igati toredad, kuid no ma siiralt loodan, et see traditsioon küll kaob

      Delete
  3. Kõrbelill on hea raamat.autorit ei mäleta.

    ReplyDelete