Juhtus nii, et just sel ajal kui ma Tartus olin, otsis Heily endale teatrikaaslast ja pikemalt mõtlemata olin ma nõus, sest teatris pole ammu käinud ja ega neid lapsehoidjaidki muidu varnast võtta pole. Kui ma siis ühel hetkel netist järele vaatasin, kaua etendus kestab, sain ma kerge shoki. Kolm tundi ja nelikümmend viis minutit! Pean tunnistama, et see ei tundunud sugugi kõige kutsuvamana, võttes arvesse, et mu viimased teatrikogemused "Vanemuisest" ei ole teab mis meeldejäävad olnud. Ses mõttes, et mulle on alati (tartlasena) meeldinud väga paljud Tartu näitlejad, kuid minu maitse jaoks on "Vanemuise" tükid kuidagi lihtsakoelised olnud või ma ei teagi, mis see õige sõna on. Ah, ühesõnaga mitte elamust pakkuvad.
Ja nüüd siis pea neli tundi draamat reede õhtusse. Mul oli kuidagi selline kurb tuju eile ning draama või üldse teater ei tundunud sinna pilti sobituvat. Ma pean muidugi piinlikkusega tunnistama, et Ingmar Bergmani "Fanny ja Alexandrist" ma suurt midagi ei teadnud, kuid ühes olin ma kindel, see on üks rõhuv ja raske tükk.
Ingmar Bergmani poolautobiograafiline meistriteos maalib värvika pildi rootslaste perekonnaelust eelmise sajandi alguse Uppsalas. Pärast elurõõmsa isa Oscari surma muutub Fanny ja Alexandri elu kardinaalselt, sest nende ema Emilie abiellub range ja tundetu piiskopi Vergerusega. Võõrasisa asub peagi vahendeid valimata naist ja lapsi enda tahtele allutama.
Film „Fanny ja Alexander“ jõudis publiku ette 1982. aastal, maailmanimega Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergman sai selle eest oma kolmanda võõrkeelse filmi Oscari.
Lavastuses käsitletavad teemad ei ole eakohased alla 14-aastastele.
PS: Tegu on küll vist viimaste etendustega, kuid seda soovitust, et etendus pole eakohane alla 14-aastastele, tasub tõsiselt võtta. Ma kohe mõtlesin, et kuidas tütrega teatrisse tulnud ema lapsega päris julgeid seksistseene vaatab. Ropendamine on ka päris korralik, kuid minu jaoks kindlasti mitte probleem;)
Etteruttavalt ütlen ma ära, et sellest neljast tunnist sai mu viimase aja (hmm, kas nii saab üldse öelda, kui ma polegi viimasel ajal teatris käinud?) parim ja võimsaim teatrietendus. Teatrist lahkudes mõtlesin ma, et vähemalt selle etenduse taustal peab küll ütlema, et "Vanemuine" on võimsalt tagasi!
Loo sisu ON tõesti rõhuv ja traagiline. Isa kaotanud Fanny ja Alexander satuvad võrreldes oma varasema koduga elama süngesse ja karmi majapidamisse, kus vastne võõrasisa nii lapsi kui ka nende ema terroriseerib. Alexander, kes on niigi loomult impulsiivne ja agressiivne, astub vastu võõrasisa vägivallale, mis tema ilmset sisemist segadust veelgi süvendab. Kui esimene vaatus natukene venis, siis teise vaatuse lõpuks oli pinge nii laes, et ma ei suutnud ära oodata etenduse lõppu. Mul on harilikult komme etendusest enne lugeda, kuid seekord läksin ma teatrisse täiesti puhta lehena. Te ei kujuta ette, kuidas mind teisest vaatusest kuni lõpuni kriipis mõte, et sellel lool on raudselt õnnetu lõpp. Ma palusin sisimas "palun õnnelik lõpp, palun õnnelik lõpp", kuid ma teadsin, et sellistel lugudel ei ole kunagi õnnelikud lõpud. Etenduse lõpus kui kõik osatäitjad rootsikeelset laulu esitasid, tulid mul pisarad silma. Kurbusest või rõõmust? Ma ise ka ei tea. Natuke muinasjutulikust oli kogu selles loos.
Esimese vaatuse lõpus ütlesin ma Heilyle, et aitäh, et ta mind sellist depressiivset etendust vaatama kutsus ilusal reede õhtul, aga et kuna ma vist olen depressiivne inimene siis mulle meeldis. Juba esimese vaatuse lõpust. Ja siis ma veel ei teadnud, kui võimsalt etendus edasi läheb.
Õnneks ei ole lugu nii sünge, kui ta reaalselt olla võiks. Ühelt poolt on kogu aeg peas mõte õnneliku lõpu võimalusest ja teiseks Ott Sepa geniaalselt mängitud naistemees Gustav Adolf pehmendavad loo süngust ja annavad kõigele juurde lahedat huumorit. Ott Sepp mängib oma osa no nii hästi, et lisaks publikule oli ühel hetkel isegi Mait Malmstenil raskusi oma tõsises rollis püsimisega. Seda ei saa talle ette heita. Seda tegelaskuju ja teda mänginud Seppa on raske sõnadega kirjeldada.
Kui rääkida näitlejatest, siis võimsaima rolli tegi kindlasti Mait Malmsten. Tema piiskop Edvard oma kalgi naeratuse ja väärastunud siseeluga on nii ehe, et mul oli nii mitu korda tahtmine toolilt püsti tõusta ja talle kere peale anda. Te ei kujuta ette, kuidas ma elasin kaasa sellele hetkele kui ta hoidis enda käes puljongitassi, kus sees oli mürk. Kas ta joob selle ära või mitte? Ma ei suutnud oodata ja oleksin tahtnud talle selle kohe sisse kallata. Ma kartsin, et ta sunnib naise seda ära jooma.
Samamoodi oleksin ma tahtnud kallale minna Riho Kütsari tegelaskujule, kes vihkas ja põlgas ihust ja hingest oma alandlikku ja kõike allaneelavat abikaasat. Liina Tennossaar oli kõige ehtsam aristokraat - väärikas, ilus, võluvalt flirtiv. Liina Tennosaare ja Aivar Tommingase tegelaste mineviku meenutamise stseen oli mu meelest selle loo üks ilusamaid. Nii helge ja siiras. Keegi ei tea veel midagi ees ootavast süngusest. Aivar Tommingas on ammusest ajast üks minu lemmiknäitlejaid üldse, ma nautisin tema vana jaäärmiselt sümpaatse huumorisoonega juudi rolli.
Kokkuvõttes olen ma etendusest veel siiani lummatud. Ma tahaksin nüüd raamatut lugeda, filmi näha. Paremini ei oleks saanud reede õhtut sisustada. Neli tundi läks nii kiiresti, et seda ei pannud tähelegi. Aitäh, Heily, selle imelise elamuse eest! Kui veel on võimalus, siis minge seda etendust vaatama.
Mina, tartlasena, olen täpselt sama tundnud, et Vanemuise etendustes jääb nagu natuke millestki puudu. Ma ise käin kusagil korra kuus teatris, aga Vanemuise etendused ei jäta minusse sügavat jälge. Etendust, millele ma veel mitu päeva mõtleksin. Minu jaoks hea tükk on just selline, mis jääb sind mingiks ajaks kummitama. "Fannyt ja Alexandrit" ma näinud pole. Varsti lähen vaatama "Meie oma tõde, meie oma õigust", mille kohta olen kuulnud väga palju positiivset. Ehk see etendus on lõpuks see, mida ma kogu aeg ootan.
ReplyDeleteNo vot, mu jaoks on ka hea tükk selline, mis kummitama jätab, mida peab seedima, et kõike mõista, mis paneb mõtlema, arutlema... Vanemuine on siiani olnud selline käin-ja-unustan-tüüpi teater. See etendus aga muutis seda arvamust. Ma loodan, et siit algab Vanemuise uus algus:)
DeleteSoovitan vaadata ka filmi. Film „Fanny ja Alexander“ jõudis publiku ette 1982. aastal, maailmanimega Rootsi filmi- ja teatrilavastaja Ingmar Bergman sai selle eest oma kolmanda võõrkeelse filmi Oscari.
ReplyDeleteJummel, sa kõlad nagu mu ema :) Ta tuli ka paar nädalat tagasi sama kiidulauluga Tartust :)
ReplyDeleteSu emal on hea maitse:) Aga tõesti. see oli kiidulaulu väärt etendus
DeleteKuna ma õpin kõrvalerialana TÜ-s teatriteadust, siis olen pea kõik Vanemuise lavastused ära näinud. Ei tahaks just öelda, et pooled asjad on täielik jama, aga kogu mängukava teab mis elamust pakkuv tõesti ei ole.. eriti kui kõrvutada seda NO99 või Linnateatri lavastustega.
ReplyDelete"Fanny ja Alexander" on tõesti üks lavastus, mida minagi olen oma tuttavatele soovitanud. Draamalavastustest tasub Vanemuises vaadata ehk ka "Pildilt kukkujaid", kus Merle Jääger teeb suurepärase rolli ja "Üritust", mille lavastaja on Uku Uusberg. Eile käisin vaatamas "Estoplasti", millel oli nauditav teksti, heli, valguse, video kokkumäng. Ühesõnaga, täielik mõõn Vanemuises ei ole, aga palju on ka pettumust valmistavaid lavastusi :D