Hinges mälestus soe, möödund aastad ei loe...

Mutrike käis nädalavahetusel koolikokkutulekul. Kümme aastat on mööda läinud sellest ajast, kui Mutrike koolipingist kergendustundega laia maailma läks - kõik uksed ja aknad valla, enesekindlusest ja tarkusest pea pungil. Kümme aastat hiljem läks Mutrike jälle kooli, sama enesekindluse ja rahulolutundega, oodates kohtumist vanade klassikaaslastega.
Mutrike vaatas siiapoole ja sinnapoole, püüdes leida tuttavaid nägusid. Ei midagi! Ei kedagi! Mutrike läks üritusele koos ema ja onuga. Kõigepealt leidis Mutrikese onu üles oma klassikaaslased ja läks ära oma lauda. Minutid hiljem lahkus oma klassi juurde Mutrikese ema. Mutrike jäi üksinda seisma, vaatas siiapoole ja sinnapoole. Ei midagi! Ei kedagi! Lõpuks leidis üles 1999.aasta lennu laua ja leidis eest.....Tühjuse! Mutrike oli oma lennust ainukene. Korraga võttis Mutrikese üle võimust nukrus. Vaatas siiapoole ja sinnapoole, igal pool jutukad ja sõbralikud seltskonnad, nooremad ja vanemad, suuremad ja väiksemad. Miks Mutrikese klassist ei vaevunud keegi kohale tulema? Kas kaksteist aastat meie elust, mis me veetsime üheskoos, on nii tühised ega tähenda kümme aastat hiljem mitte midagi? Kas me oleme nii uhked või lihtsalt unustame mineviku nii lihtsalt? Miks me pillume keskkooli lõpetades suuri sõnu, et hoiame kokku ja suhtleme ikka? Lihtsalt sõnad sõnade pärast....

Õnneks oli siiski paraleelklassist kohal rohkem inimesi ja Mutrike ning veel üks vapper tütarlaps kunagisest B-klassist leidsid endale siiski toreda laudkonna.
Mutrikesele meeldis suhelda inimestega, keda ta polnud kaua näinud ja kellega tegelikult ka kunagi suhelnud - "A"-kad ju ikkagi, nendega ei suheldud. Mutrike oli meeldivalt üllatunud kui toredad need inimesed olid - energilised ja positiivsed ja arukad. Mutrikesele meeldis kohtuda üle pika pika aja ühe "A" klassi poisiga, kellega ta juba keskkooli ajl väga hästi läbi sai - ei midagi rohkemat kui sõprusuhe, kuid väga meeldiv sõprussuhe. Ja ka nüüd oli kohe tore selle poisiga suhelda. Mutrike ja A-klassi poiss vajusid nostalgiasse ja meenutasid ühiseid ettevõtmisi ning ühte toredat ühist sõbrannat. Camillat Välismaalt. A-klassi poiss oli tol ajal "teistsugune", Camilla Välismaalt ka "teistsugune", nad kohe sobisid omavahel kokku. Camilla Välismaalt oli külas küll vaid nädal aega, kuid kui palju erinevat ja lõbusat sai üheskoos ette võetud. Mutrike ja A-klassi poiss vajusid korra veel sügavamalt mõttesse ning ei suutnud leida põhjust, miks Mutrike ja A-klassi poiss keskkoolis nii hästi läbi said. "Teistsugune" (lumelaudur ja alternatiivne tegelaskuju) ja "pigem tibilik" ei kõla just loogilise kooslusena? Ometigi....Jube tore oli jälle kord kohtuda. Kodus rääkis Mutrike oma abikaasale ka, et käis pärast A-klassi poisi ja Kerle ja veel paari inimesega lausa klubiski, Mutrikese abikaasa oli armukade. Ikkagi teise mehega käidi klubis. Mutrike oli solvunud, natuke isegi haavunud selle armukadeduse peale, sest tegu on nostalgia-sõbraga. Aga Mutrike ei öelnud oma abikaasale midagi, oli lihtsalt tasa ja lasi abikaasal armukade olla.

Mutrikesele meeldis suhelda teiste vanade koolikaaslastega. Mõnele vaatasid otsa ja ei tundnud ära. Sobrasid natuke mälusoppides ja tuletasid meelde, kust või miks ühte või teist võiks tunda. Kellega sai koos koolidiskol käidud, kellega koos pimedas koolinurgas musitatud...Naljakad vanakooli mälestused.

Mutrikesele meeldis, et tema klassist oli siiski kohal veel üks vapper tüdruk, kellega Mutrike pole kunagi varem väga suhelnud, kuid kellega sai õhtu otsa lobisetud. Mutrike peab tõdema, et eelarvamused on ühed koledad asjad ja aksepteerimine on palju meeldivam. Mutrikesele meeldis suhelda inimestega, kellega ta argipäevas ei kohtu ega suhtle. Maailmapilti avardav kogemus...Ja pigem meeldiv kui ebameeldiv.
Mutrike sai teada, et paljud ei tulnud kohale, sest väidetavalt tulevad sellistele üritustele vaid edukad inimesed. Mutrike tahaks kõva häälega vastu vaielda. Miks peaks olema kõige olulisem näidata oma edukust inimestele, kellega me tegelikult igapäevaselt ei suhtle. Miks tunnevad inimesed vajadust näidelda? Olla keegid, kes nad ei ole. Või siis ei tule kohale, sest nad ei taha teeselda, näidelda, ei oska või leiavad, et neil pole millegagi uhkustada. Miks mitte olla ISE? MINA ISE! TEMA ISE! MEIE ISE! Mutrikese arvates on see tegelikult kõige traagilisem. Mutrikesel ei ole suuri saavutusi, Mutrike ei ole avastanud uut keemilist elementi ega võitnud Nobeli kirjanduspreemiat, Mutrikesel pole kõlavat tiitlit ega isegi rikast abikaasat, aga Mutrikesel on midagi, mille tähtsusest teised pole veel aru saanud. Mutrikesel on olemas RAHULOLU ISEENDAGA! Mutrike julgeb olla tema ise ja julgesid olla nemad ise ka need, kes võtsid vaevaks kokkutulekule tulla. Enesekindlad, rahulolevad, energilised ja positiivsed inimesed, kes ei kelkinud oma saavutuste/mittesaavutustega, vaid lihtsalt tulid kokku nostalgia mõttes.
Mutrikesele meeldivad kokkutulekud. Olgu selleks kooli 90.juubel, vanaema 80 sünnipäev, jõulud, jaanipäev - nendel on Mutrikese jaoks eriline tähendus. Mutrike loodab, et viie aasta pärast on suurem osa vanadest klassikaaslastest midagi väga suurt saavutanud, leiutanud, korda saatnud, midagi niiiiiiiiiiiii suurt, et nad vaevuvad kohale tulema.

Koolikokkutulekul tegi Mutrike mõned huvitavad, kuid mitte väga originaalsed tähelepanekud:
1. Popid poisid ja nohikud keskkooli ajast on pöördvõrdelises seoses tänase päevaga ja koha vahetanud. Nohikud on šefid, popid poisid piinlikud
2. Inimesed muutuvad küpsemaks, tolerantsemaks, sõbralikumaks
3. Osa inimesi on ja jääb ebameeldivateks. Mutrikese klassivend, kes oli istuma jäänud ja sattus olude sunnil Mutrikese klassi, ei öelnud isegi "Tere". Ei teinud väljagi....kuigi vanasti sai olude sunnil ka koos peol käidud.
4. palju hakkas silma purjus naisterahvaid, kelle ilus meik ja kenad kleidid õhtu edenedes aina rohkem sära kaotasid. Kahju oli vaadata kenas peokleidis rõdul oksendavat naisterahvast.
5. õpetajad nägid kuradima head välja
6. vanemad õpetajad, keda Mutrike arvas ammu surnud olevat, rääkis seda teistelegi, olid täitsa elus ja kohal.
7. mälestused headest inimestest ei tuhmu - vaikselt ja salahilju tuli jutuks ka Mutrikese kooliaegne armastus, kelle elutee 10 aastat tagasi lõppes. Soe tunne tekkis, mitte kurb...
8. Mutrike on edukas, kui võtta arvesse, et kohal käivad vaid edukad.
9. Jube šeff tunne on, kui sul on nii lahedad nooruslikud sugulased, kellega koos saab peole minna, ema ja onu, kes näevad head välja!

Päeval kooli üle vaatamas käis Mutrike koos oma onuga, võttis käe alt kinni ja ütles, et ma loodan, et keegi ei arva, et sa mu abikaasa oled. Õhtul küsisid koolikaaslased Mutrikeselt: " Koolis olid sa koos oma abikaasaga, jah?" Jah, Mutrike on 29, Mutrikese onu 45. Vanematel meestel on tihti noored naised;)

Õhtu lõppedes oli Mutrike rahul, et selline üritus toimus. Ja kõige rohkem meeldis Mutrikesele järgmine hommik, kui vanaema praemuna ja kohvi pakkus ning ütles, et kohe lust oli oma lapsi vaadata, kes laekusid koju sirgelt, mitte tuigerdades. Kuigi Mutrikese valged kingad, mis ta oli õe käes laenanud, olid paksu mudaga kaetud, sest Mutrikese onu arvas, et kell 4 hommikul võiks natukene jalutada. Mutrikese ema elab väga mudases tillukeses tupiktänavas.
Kingad olid porised, aga kleit jäi puhtaks, isegi hinnasilt oli veel küljes, nagu Mutrike avastas tualettruumis nina puuderdades. Õnneks/kahjuks küll seespool...

šeff oli. Jube šeff oli.

Edukate seltsis. Edukana.

Heas seltskonnas. Hea seltsilisena.

Ja ilusa kleidiga - aitäh Tilluke Delisa!

Kahju, et liiga vähesed tahtsid sellest osa saada.

Pildi "varastasin" PALJU varasemast lennust. Mutrikese ema lõpetas kooli '79 aastal, kuna see pilt tehtud on, kes seda teab- nii palju aastaid tagasi ma ei oskagi arvutada:D