Kunst kuulub rahvale!

Mutrike on õel kahel erineval põhjusel. Esiteks oli tal hea meel, et Liina ei saanud oma abikaasaga ooperisse minna ja kinkis La Traviata piletid Mutrikesele.
Teiseks vedas Mutrike oma väsinud abikaasa pärast rasket tööpäeva ooperisse. Peale selle lausa esimest korda! Mutrikese abikaas oleks tahtnud diivanil lösutada ja telekat vaadata, aga Mutrikese otsus ei kuulunud vastuvaidlemisele. Mutrikesele ei saa vastu vaielda! Mutrike on õel.
Nii läksidki kaks rumalat maainimest ooperisse. Ettearvamatu ummik oleks peaaegu meie ooperielamusele kriipsu peale tõmmanud, rumalad maainimesed
olid unustanud jõulukinkide hulluse. Siiski jõudsime me kohale 3 minutit enne etenduse algust... Ja saime garderoobitädilt pahandada ning sõbraliku soovituse
mantlid natukene kiiremini seljast võtta, et mitte hilineda. Armas!
Esimene vaatus oli võimas - Mutrike tundis, et ta on sündinud valel sajandil. Ta oleks tahtnud samasugustel aristokraatlikel ballidel uhketes õhtutualettides liuelda. Ometigi tundis Mutrike hinges imeväikest värinat, tunnet, et ongi aristokraat ja osalebki ballil, kus mehed talle lauldes armastust avaldavad. Mutrikesel oli hea meel, et tal olid kaelas pärlid, peal Chanel nr 5 ja jalas elegantsed tuhkatriinu kingakesed. Mutrike tundis korraks, et ta on osa laval toimuvast.
Teine vaatus Mutrikesele ei meeldinud. Mutrike ei ole ooperis väga kodus ja seepärast ei suutnud ta ka võib olla mõista kõiki häälelisi nüansse ja muud sellist, mis teised plaksutama pani. Selle aja jooksul suutis Mutrike leida, et lavanurkades olid lauljate jaoks kuvarid, näha, et lava kohal asetsev ilutahvel oli viltu, mõelda, kuhu kadus pirkas lühter esimesest vaatusest ja lasta end häirida Alfredo osatäitja pikkadest juustest.
Kolmas vaatus oli ilus. Lihtsalt ilus. Kuigi oli ette teada, et Violetta sureb Alfredo käte vahel ja üllatust justkui polnud, oli lõpustseen nii südamlik ja liigutav. Huvitav, et teiste inimeste õnnetut armastust peame me tihti ilusaks.
Mutrikese abikaasa, kes oleks eelistanud diivanil vedeleda, oli etenduse lõppedes rahul, et jäärapäine naine ta ooperisse tiris. Enam ei ravanud ta, et ta naine on õel. Arutelu jätkus pikemaks ajaks. Mutrikesele meeldivad need pärastteatrised hetked köögilaua taga.
Mutrikest häiris kogu õhtu jooksul vaid üks asi. Tuleb välja, et ülikond ei tee inimesest Inimest. Mutrikesele on lapsest saati õpetatud, et teatris ei räägita kõva häälega, eriti kui tuled juba kustuvad ja orkester esimesi takte mängib. Mutrikese selja taga oli meesterahvas, kes pidi oma kaaslasele ja paratamatult ka kõigile teistele teada andma, kui nõme koht on EAS, milline kohutav personalivalik seal on, kui halvasti seal kõik organiseeritud on, "peaks ju Eesti ettevõtluse lipulaev olema!" Samuti oli ta häiritud, et pärast etenduse lõppu oli vaja minna mantlimöllule. Ülikonna ja edeva kingaga meesterahvas võiks järgmine kord minna hoopis jõulutuuride edetabelis kolmandat kohta hoidvale Sõnajalgade kontserdile.
Ja Mutrike avastas jälle, et ta naudib aplausi, emotsiooni, mis see kaasa toob. Tänuavaldus publikult ja siiras rõõm esitajatelt kokku annavad meeliülendava tunde. Mutrikesele meeldib aplausi ja jalgade müdina heli. Mutrike tunneb alati aplausihelisid kuuldes, et ta on nautinud Kunsti. Kunst meelitab välja aplausi ja rõõmupisara. Lukustussilindritihendid seda ei tee.
"Kunst kuulub rahvale!"
...nagu ütleb ka viltune ilutahvel lava kohal.