Monday, July 14, 2014

Siis kui me arvasime, et peame kiriku ukse taha peavarju paluma minema



Kui mina ja emme reisile läheme, siis ikka juhtub asju. Näiteks unustame me tankida. Või pigem mõtleme, et ah veel saab sõita küll, et küll jõuab ja siis nagu kiuste ei tule ühtegi tanklat. Nii et tangitud saab tihti siis kui juba kriitiliseks hakkama minema. Teele pole me siiani veel õnneks jäänud. Ptüi, ptüi, ptüi. 
Seekord soovitasin ma emmel tanklasse keerata pisut varem kui viimasel hetkel. Minu arvates oligi seier juba üsna punase lähedal, emme aga arvas, et saaks veel. Klassika!

Edasi pidime me ostma Idale piimapulbrit. Me käisime poes, ma vaatasin lastetoite, kuid mõtlesin, et nii suurt pakki ma kah osta ei taha nagu seal poes oli. Et küll jõuab veel. Kuidagi läks nii, et Norra jõudis kätte nii ootamatult ja vahepeal läks ju meelest ka, et lapsele süüa vaja osta. Kui me kell seitse Knuti ja Kari juurest suvemajast lahkusime, tuli mulle meelde, et Norras ei ole poed lahti sama kaua kui Eestis. Kuid ma olin optimistlik. Mõni suurem ostukeskus ju ikka on veel lahti. Ja siis mul sähvatas! Norras on ju poed pühapäeval üldse kinni! Viimane lootus olid tanklad, kuid peale kolmandat kaotasin ma sellegi lootuse. Hea küll, arutlesin ma, õhtu saame hakkama, nibin-nabin elame öö üle ja küll me hommikuks midagi välja mõtleme. Et otsiks siis vahelduseks näiteks ööbimiskoha. Sest ka seda meil polnud. 

Rootsi kubises teeäärsetest B&Bdest. Ma arvasin, et sama jätkub ka Norras. Ma mäletasin nii. Aga võta näpust. Ei olnud ka see ülesanne lihtsate killast. Esiteks ei olnud B&Bsid tee äärtes jalaga segada. Teiseks need, mis sobisid hinna poolest, olid täis ja need, mis olid vabad, maksid mu meelest sama palju kui Oslo kesklinna hotellid. Me võtsime suuna Oslo poole. Et kui me ikka 150 eurot öö eest välja peame käima, olgu see siis ikka pealinnas, mitte vaatega tanklale kiirtee ääres. Ma hakkasin hotelle guugeldama, kuid otseloomulikult sai mu (juba korra suurendatud mahuga!) internet otsa. 
Interneti ei saanud otsa seepärast, et ma oleksin Facebookis või Instagramis istunud. Oh ei! Me lihtsalt suutsime Haldeni kesklinnas nii ära eksida, et mul polnud enam õrna aimu, kus me oleme. Knuti mul telefoni teel tabada ei õnnestunud ja omal käel Svalerød Kilen üles leida tundus võimatu. Võimatu! GPS sellist kohta ei tunnistanud ja nii ei jäänudki mul muud üle kui interneti juurde tellida, etGoogle Maps tööle panna. Kohale me muidugi jõudsime, aga 100eurone internetiarve on mind uuel kuul ootamas. Nice! Ma vandusin korraks seda kaugjuhtimisel moeshow korraldamist.
Samal ajal kui meie Google'i abil Knuti ja Kari suvilat otsisime, püüdis Knut mind kätte saada. Vana inimene ei osanud õiget numbrit meilist leida ja nii oli ta läbi helistanud pool Norrat ja lõpuks kusagilt välja kaevanud meie vana Tartu korteri lauatelefoni numbri. Kahjuks ta mind sealt kätte ei saanud. Kaks tundi kokkulepitud ajast hiljem istusime me õhtusöögilauda. Toit oli tibake jahtuda jõudnud. 

Enivei. Tagasi hilisemate seikluste juurde.

Vahepeal tundus meile, et meil on vaid kaks varianti. Kas ööbida autos või minna kiriku ukse taha ja sealt peavarju küsida. Et me oleme vaesed, näljased ja kütus hakkab ka jälle otsa saama, et me ei saa enam edasi seigelda. Et kui teil meist kahju pole, siis halastage vähemalt lapse peale. 
Õnneks leidsime me enne sellise dramaatilise sammu tegemist Fredrikstadis vahva motelli ja ühest Statoilist õnnestus meil ka Idale piim leida. Päev oli päästetud!

Aga te ei kujuta ette kui tore oli jälle Norras olla. Britt Idale ta norra vanavanemaid tutvustada. Meenutada vanu asju. Kuidas ma kartuleid keetma õppisin ja suusatama. Knut arvas, et ma peaksin oma Norra ajast raamatu kirjutama. Ja selle norra keelde tõlkima. Ma lubasin selle peale mõelda.
Homme ootab meid Oslo ja uued seiklused. Ja Marian liitub meiega ka. Ma loodan, et ta lennukist maha ei jää. Ptüi, ptüi, ptüi.


               

                 

                             

                 

                           

             

No comments:

Post a Comment