Siis kui me Idaga keset ööd põgenesime

Me vist ei saanud Idaga Pranglis veel piisavalt päikest ja nii otsustasime me rannapuhkust pikendada Pärnuga. Käisime rannas, saime kokku teiste oktoobribeebide ja nende emadega ning nautisime sooja suvepäeva. Nii sooja merd kui eile ei ole mina oma elu sees veel tundnud. Muidu on ikka ju nii, et kui varbaga vett katsud, tundub ka kõige soojem vesi külm. Eilne merevesi oli soe nagu supp.

Meil oli kohe ranna ääres Terviseparadiisi taga (ees?) üüritud tore korter, nii et randa oli vaid paar minutit jalutamist.  Õhtul istusime me terrassil ja lihtsalt olesklesime. Lõpuks jäi Ida magama ja minagi otsustasin sama teha (me ju teame palju Ida öösel ärkab:). Emme jäi sõbrannaga veel jutustama. Ilus päev, eks? Selline tavaline suvepäev Pärnus. Suht sündmustevaene. Kuni saabus öö.

Ma ärkasin valju mehe hääle peale. See kostus justkui kõrvalt toast. Ma ehmusin ja olin voodist püsti nagu pudrukuul. Unenägu, mõtlesin ma. Siis kuulsin ma naise häält. Ma tundsin ära emme ja ta sõbranna hääle. Mehe hääl läks samuti valjemaks ja ma sain aru, et see tõepoolest kostus meie terrassilt. Hääli tuli igalt poolt juurde. Ida ärkas ja hakkas nutma ning hirmust värisema. Mina ka. Mul on lapsepõlvetrauma. Kui ma kuulen purjus mehe häält ja mulle tundub, et inimene on agressiivne, hakkavad mu hambad plagisema ja mul tekib hirm. Ma olen ema, ma ei tohi Idale näidata, et ma kardan, sisendasin ma endale ja kahmasin samal ajal kapi pealt korvi Ida toidu ja lutipudeli. Värisevate kätega haarasin ma voodist Ida, krabasin teise kätte korvi, kahmasin kapi küljest Ida kleidikese ja hiilisin oma toa uksest välja. Terrassil/hoovis mauraski mingi võõras mees, teisel pool aeda oli keegi naine või oli ta juba siin pool aeda, ma ei saanud aru või pigem mul ei olnud aega süveneda, ma nägin, et hullunud meesterahvas haaras terrassilt tooli. Ma ei jäänud sinna seisma ja ootama, mis edasi saab. Me taandusime tuppa. Põgenemine esimesel katsel seega ebaõnnestus. Õnneks. Mul jäi aega Ida riidesse panna, sest öö oli juba üsna jahe ja esimesena pihku sattunud kleidike ei olnud just kõige targem valik olnud. Kui hullunud mees ja tema kaaskond maja ette suundusid, tegin ma uue katse põgeneda. Haarasin lisaks lapsele ja korvile veel kaasa ka käru. Nagu filmis jooksime me aia pimedamasse nurka. Maja ees käis ikka mingi möll. Ma kasutasin hetke ja pakkisin Ida kärusse, nagu Kalevipoja Linda tõstsin ma ta koos käruga üle aia, viskasin järgi korvi ja ronisin ise üle aia. Me olime pääsenud. Öö pimeduse varjus eemaldusime me aiast. Aga kuhu keset ööd lapsega minna?

 Hea on, et Terviseparadiis oli kohe üle tee. 

"Kas teil vabu tube on?"küsisin ma. 

"Jah,"vastas neiu vastuvõtulaua taga.

"Palju üks öö maksab?"küsisin ma.

"135 eurot ühele,"vastas neiu. Ma pidin minestama. Kas ma tõesti pidin tagasi minema? Ma ei julgenud. Igaks juhuks helistasin ma emmele, et uurida, kuidas olukord on ja ühtlasi anda ka teada, et meid ei ole röövitud, vaid et me oleme lihtsalt põgenenud. Saate aru, lihtsalt põgenenud. 

Emme andis küll teada, et möll oli lõppenud ja palus, et me ei raiskaks raha, kuid minul oli ikka hirm. Ma ei teadnud, kes see inimene oli. Hullunud naaber vōi eksinud võõras. Üks oli kindel, sassis oli ta küll ja mina ei julgenud riskida. Kust ma sain kindel olla, et ta tagasi ei tule. Valesid aknaid sisse ei löö või üleüldse, kust ma teadsin, et ta pole kirvemõrvar, kes hetk hiljem tagasi tuleb ja kõiki esimese korruse elanikke valimatult maha ei noti. 

Mõnda aega seisin ma veel kahevahel ja arutasin iseendaga kõva häälega, et mida nüüd siis teha. Emme helistas uuesti ja palus tagasi tulla, sest hull(ud) olid taksoga ära läinud. Samal ajal olin mina juba otsustanud rahakotirauad lahti teha ja hotellis ööbida. Sõbralik naisterahvas leti taga sai aru, et me põgenesime ilmselt koduvägivalla eest ja ütles, et saab meile natuke sõbralikuma hinna teha. See oli küll väiksem kui 135 eurot, kuid ütleme nii, et odavamalt olen ma saanud ööbida nii Oslo kesklinnas kui Fredrikstadis, Itaaliast ja Rootsist ei hakka ma rääkimagi.

 "Kas te pargite ka?"küsis neiu nüüd juba kaastundlikult naeratades. 

"Ei, me põgenesime siit samast üle aia hüpates," vastasin ma. Neiu vaatas meid veel kaastundlikumalt ja noogutas arusaavalt, et vägivaldne mees jah. Igaks juhuks pidasin ma vajalikuks talle selgitada, et tegelikult sattus meie terrassile hullunud võõras või naaber, et minu mees on kenasti oma kodus Ussipesas. 

Kell üks öösel sain ma Ida uuesti magama ja istusin rõdule rahunema. Jõin minibaarist ära punase veini ja tundsin emme pärast muret. Aga kui kirvemõrvar tagasi tuleb? Ma lohutasin end sellega, et ümber oli veel inimesi ja mul oli hea meel, et emme sõbranna oli kauemaks jäänud. 

Päeval olin ma emmele öelnud, et Terviseparadiisi kuuendalt korruselt avaneb ilmselt ilus vaade, et tahaks seal olla. Mu soov oli täide läinud. Igaks juhuks soovisin ma ka miljon eurot võita. Ehk läheb ka see soov täide;)

 Hommikul riietasin ma Ida kaasahaaratud kleidikesse ja preilid-prouad läksid vahuveini-hommikusöögile. Aknast oli näha, et emme istus juba terrassil. Öö oli möödunud rahulikult, kirvemõrvar ei tulnud tagasi, kuid igaks juhuks oli emme iga krõpsu peale üles ärganud ja aknast aeda piilunud. 

PS: kõik alati naeravad, et ma käekotis tervet elu kaasas kannan. Sellises põgenemisesituatsioonis kulus see ära. Kõik, Ida mähkmetest kuni minu lõhnaõlini oli olemas. Siiski loodan ma, et me rohkem niimoodi põgenema ei pea. See oli üsna hirmutav! 

Selle peale, et odavam oleks olnud politseisse helistada, tulin ma alles siis kui ma hotellis check in-i tegin. Teised kõik olid ka liiga ähmis.