Pussakas kaltsakas - that is me in a nutshell!

Pärast seda kui keegi armas kommentaator mulle eelmise postituse alla nii sõbralikult lahti selgitas, miks mu mees mind petab, olen ma täna saanud meile ja telefonikõnesid inimestelt, kes tunnevad mind vaid läbi blogi. Selleks, et uurida ega ma ometi end nüüd halvasti ei tunne, end häirida ei lasknud ega jumala eest vaest Marekit hurjutama ei hakka, et too noorte tüdrukutega tiiba ripsutab.  Ma olin nii siiralt üllatunud sellise positiivse tagasiside koguse üle. Et nii paljud võõrad inimesed muretsema hakkasid. Öelge veel, et inimesed ei ole ilusad ja head. Mitte muidugi kõik;) Ma olen hämmingus. Esiteks sellest kui palju inimesi mu blogi loeb. Teiseks sellest, kui paljudele minu teod ja lood korda lähevad. Ja kolmandaks kui palju võõraid inimesi mind toetab. Mind. Täiesti tavalist igavat koduperenaist Ussipesast. Ja need inimesed on täna tundnud siirast muret selle ühe õnnetu kommentaari pärast. Ma olen pisarateni liigutatud.

Aga.

On kaks varianti. Kas ma olen äärmiselt juhm või paksu nahaga, aga sellised kommentaarid mind ei häiri. Ise ma olen oma elu avalikult netti laotanud, seega olen ma ka alati arvestanud sellega, et kusagil on ikka keegi, kellele ma ei meeldi või kes leiab vajalikuks end anonüümse kommentaatorina siin blogis välja elada. Muidugi on ka kolmas variant. Et ma olen ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga. Nagu emme ikka mõnikord mulle ütleb. 

Ma ei ole alati selline olnud. Kui ma olin umbes 20 ei talunud ma absoluutselt kriitikat. Sellise kommentaari peale oleks ma ammu patja nutnud ja meest oleks ka kohe kahtlustama hakanud. Ma oleks korraliku draama korraldanud. Tänaseks olen ma aga juba "vanem naisterahvas", üht-teist kogenud ja näinud. Mulle tundub, et sellised "mis mõttes sa minu meest vaatad" draamad kuuluvadki kuhugi niiöelda nooremasse vanuse-levelisse. Täna, 33-aastasena, olen ma üsna enesekindel ka veidike ülekaalulise ja vähesel määral tselluliidisena. Ja teate, mis veel? Ma arvan, et ma olen oma mehele hea naine. Või ei, mis arvan, ma tean seda. 

Ma võin siin blogis ja ka kodus Mareki kallal õiendada, aga vot siis pean ma ikka eriliselt juhm olema,  sest mina ei ole aru saanud, et ta oma pere vastu külm oleks. Ma ei oleks sellise asja peale isegi tulnud. Jällegi. Kaks varianti. Ikka kas mina olen eriti juhm või on Marek meisterlik näitleja. Ja nii nagu ma ka mainisin, müts maha, kui ta suudab leida aega ja võimalusi tiiva ripsutamiseks. Siingi on kolm varianti. Esiteks, et minu ema ja vanaema ja teised sugulased teevad talle katet. Et tegelikult ta ei käigi maal vanaemal abis. Teiseks on variant seda kõike Diibis teha. Respekt, kui ta seal suudab leida aja ja koha. Või kolmas variant, et see tiivaripsutamine toimub meie kodus. See variant mulle sobib, sest sellisel juhul tundub, et nad koos teevad remonti, värvivad kuure, niidavad muru ja koristavad kodu. Toovad mulle lilli ja teevad süüa. See kolmas variant võib olla ka kuratlikult kaval kate. Jube väsitav kate, aga siiski päris hea kate. Seda pean ma tunnistama.

Niikaua kuni ma veel ei tea, kes mu varsti-võibolla-enam-mitte-nii-anonüümne sõber on, jääb jälle vaid kaks varianti. Esimene variant on keegi noorem naisterahvas, kes on Marekisse armunud. Ei saa ette heita, ega Marekil midagi viga ei ole. Ma saan aru, et Eestis on justkui trend, et mehed vanuses 40+, kes tunduvad veidike keskmisest edukamad, peaksid oma "vanamoorid" uuema mudeli vastu vahetama. Arusaadav siis, et "Teeled" end ritta seavad.  Teine variant on kibestunud Tatraveski mõnest Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest. Saab olema põnev teada saada, kas ma panin täppi!

Ühesõnaga, mis ma tahan öelda? Kunagi keegi ütles, et kui sind keegi ei vihka, siis järelikult ei tee sa asju õigesti. Ma ei tea, kas keegi mind just vihkab, aga pahatahtlik mu suhtes on kindlasti. Järelikult teen ma midagi ikka õigesti. Et see kedagi kadedaks teeb.

Ja uhke olen ma ikka. Oma mehe, lapse, sõprade, blogi lugejate ja Diibi üle. Ma saan aru, et on põhjust kade olla. Kuigi ma sellest alati aru ei saa ja seda isegi võibolla ei oska vääriliselt hinnata, siis ma pean tunnistama, et ma olen üks õnnelik inimene.

                      Õnnelik pussakas kaltsakas. Lollakas poolhipi või diip kunstiinimene. Või üleõppinud        kunstnikuhingega tibi nagu Marek ütleb. 

                    

* igaks juhuks jälle ütlen, et siin postituses on nats sarkasmi ka.