Minu emotsionaalne pool

Need, kes mind tunnevavad, teavad, et ma olen ekstreemselt emotsionaalne. Kui mind midagi vihale ajab, siis ma võin olla nagu väike tornaado, kes hävitab kõik, mis tee peale ette jääb. Ma võin tundide kaupa vannitoa pòrandal nutta, sest mulle tundub, et mulle on liiga tehtud. Ma võin vihast jonnida, isegi kui ma tegelikult enam ei tahaks, aga alla anda ja järele jätta ma ka ei oska. Ma võin emotsioonide ajel teha otsuseid, mida ma kahetsen, kuid hiljem ei tunnista. Ma võin öelda asju, mida kunagi enam tagasi võtta ei saa.  Kui ma endale midagi pähe võtan, siis mul väga raske sellest mõttest lahti saada. Isegi kui ma saan aru, et tegelikult ma eksin. Minu jonn keelab mu mõistusel ümber mõelda. Ma võin nutta nii, et teised hakkavad nutma,sest ma nutan. Ma nutan rõõmust, vihast, kurbusest. 

Ma ei saa öelda, et ma selle kõige üle uhkust tunnen, kuid ma ei saa ka sinna midagi parata. Mõnikord ma püüan täiskasvanu kombel oma emotsioone vaka all hoida, aga 98% juhtudest mul see ei õnnestu. Mulle on isegi öeldud, et ma manipuleerin teiste tunnetega. Ei, ma ei tee seda, vähemalt teadlikult mitte. Mulle öeldakse, et ma hüsteeritsen. Ma ise tahaks öelda, et ma ei tee seda, aga kahjuks on mul tunne, et mõnikord ma siiski kipun seda tegema. Kui ma olen vihane, siis ma olen vihane ja kui ma alla ei anna, siis vaid jonni pärast. Ma ei tea, kust mul see lollakas jonn ja kangus tulnud on.

Ma mäletan, et kunagi jonnisin ma oma pinginaabriga mingil tobedal põhjusel. Me istusime paar kuud teineteisega sõnagi rääkimata ühes pingis. Mina jonnisin. See oli ehk kusagil kaheksandas klassis. Ma oleksin jonni pärast temaga kaheteistkümnenda klassi lõpuni ühes pingis istunud. Haudvaikuses. Õnneks ma lõpuks siiski leebusin ja me ei pidanud neli aastat vaikuses koos istuma. Ega ma poleks tal lasknud teist pinginaabrit ka valida!

Ma olen vihast jalgsi keset pimedat ööd ühest linna otsast teise, läbi kummaliste getode ja agulite, jalutanud. Loomulikult lootsin ma, et keegi tuleb mulle järgi, aga kui ei tulnud, siis ei jäänud mul muud teha kui edasi astuda. Ma ei saanud ju tagasi minna. Kartsin küll kirvemõrtsukaid ja muid hulle, aga tagasi ka ei läinud. Viha oli liiga suur. Ma olin veel mitu päeva vihane ja keeldusin oma tollase peika kõnesid vastu võtmast. Ta käis mul isegi üheksakorruselise maja akna all vabandust palumas, karjus nii et terve maja kuulis, aga mina ei leebunud. Ma olin vihane. Ma ei mäleta, kuidas ma lõpuks leebusin. Tundes ennast, oleksin ma selle tühise asja pärast isegi suhte lõpetada. Ma räägin, ma olen lollakalt kange. 

Ma oleks eelmisel aastal peaaegu pulma-aastapäeva ära rikkunud, kui Marek ei osanud mu mòtteid lugeda ja ei taibanud, et ma oleksin tahtnud botaanikaaeda minna. Kui ta lõpuks mingi plaani välja pakkus, olin ma juba jonni täis. Kui ta lõpuks mõtles, et põrgusse, las ta siis nutab, vihastasin ma veelgi. Et ta must ei hooli. Ma lukustasin end magamistuppa. Kolm tundi hiljem olin ma nõus jonni jätma. Me oleks selle aja peale jõudnud juba palju teha, aga minul oli vaja mossitada, nutta, et Marek ei hooli minust. Enda kaitseks ütlen ma, et ma olin siis padurase. Veelgi emotsionaalsem kui muidu. Hatchiko filmi ajal mõtlesin ma, et nutan end reaalselt katki. Ma lihtsalt luksusin nutta.

Ma olen vihahoos öelnud asju, mida ma kahetsen, kuid kuna seda tunnistada ei saa, olen ma sunnitudki nii käituma nagu lubanud olen. Ma ei taha teid enam tunda, olen ma karjunud. Hetk hiljem ka aru saanud, et see on lapsik, aga sõnad on juba tuulde visatud, ja nii ei jäägi mul muud üle,kui suhtlemine lõpetada. 

Ma arvan, et ma andestan siiski suht kiiresti, võttes arvesse mu iseloomu, aga mul on raskusi unustamisega. Ja siis ma kipun seda ette heitma. Kuigi ise alati räägin, et minevik peab jääma minevikuks.  Ma päriselt püüan elada nii, et kui olen juba andestanud, siis pean ka oskama unustada, aga mõnikord on see teoorias lihtsam. Ma päriselt püüan oma suurt suud mõnikordnkinni hoida, aga ta nagu iseenesest läheb lahti. Ja siis tuleb sealt välja igatsugu sousti. Liialdusi ja jonni. 

Miks ma seda räägin? Eile kui me Knuti ja Kariga kohtusime, rääkisid nad, et Britt Ida on ilmselt emasse. Alati sõbralik ja naeratav. Et ma olen üldse üks eriline vahetusõpilane, kes on kõigile meelde jäänud, sest mitte kõik vahetusõpilased ei ole nii meeldivad. Paljud olevat pahurad ja mossis ja hoidvat omaette. Mina olevat olnud nagu väike päike, veidike arg ja tagasihoidlik, kuid alati heatujuline. 

Ma jäin selle peale mõtlema. Kuidas see nii on, et mina, kes ma pidevalt olen pahur ja mossis, jolen inimestele sellise mulje jätnud? Ma jätan endast  ilusa ja hea inimese mulje.  (Kui ma just ülbe ei tundu. 50% inimestele jätan ma esimese hooga ülbe mulje.) Ja kui üdini aus olla, siis ma ju tegelikult pean end päriselt ka heaks inimeseks. Kas ma olen siis lõhestunud isiksus? Ühelt poolt armas ja tore ja sõbralik ning teiselt poolt pahur, mossis, alateadlikult manipuleeriv ja emotsionaalne. Kergelt süttiv inimpommmmmmmm...nagu Jarek laulab. 

Ma otsisin Pinterestist sobivat pilti. Seda ma ei leidnud, aga ma leidsin huvitavaid mõtteterasid.