Siis kui maainimesed linnas käisid

Mõnikord ikka juhtub, et me otsustame metsast välja minna. Linna! Nagu valged inimesed. Eriti hea on veel see, kui Britt Ida "sünnipäev" selleks ettekäände annab. Me ei ole ühtegi igakuist sünnipäeva pidanud, aga täna tundsime me, et meil on vaja ettekäänet, et mitte niita ja koristada ja...ühesõnaga tegeleda vajalike asjadega. Ja mis sobiks ettekäändeks veel paremini kui Britt Ida Loviisa üheksa-kuu sünnipäev. Nii me endale lilled pähe sättisimegi (Marek välja arvatud mingil kummalisel põhjusel), et kodukitlid veidike korralikumad välja näeks ja seadsime Mondeo-Matiga sammud linna poole.

Ma pean ausalt ütlema, et ma ei mäleta, kuna ma kodus viimati süüa tegin. Külmutatud pitsa ja pelmeenid ei lähe arvesse. Ja mulle tegelikult meeldib süüa teha. Isegi Marek nentis, et "vanad head ajad, kui armastus kõhu kaudu käis" on möödas, sest kodus ei saa enam üldse süüa. Nii ei jäänudki meil muud üle kui oma päeva Diibis alustada, sest ka minu kõht lõi näljast pilli. Marekist ei hakka ma rääkimagi. Ja Ida tegi samuti juba veidike häält. Jumal tänatud, et Diip olemas on! Kuigi odavam oleks kui ma lõpuks ometi end jälle kokku võtaks ja süüa tegema hakkaks. 

Nii naljakas on vaadata, et Ida on peaaegu võimeline juba sööma nagu päris inimene. Et talle saab tellida lasteprae ja ta sööb sellest suurema osa ära. Ta on muidu väga halb sööja. Ainukesed toidud, mis talle meeldivad, on Diibi kartulipuder kastmega ja tädi Inga mannapuder nagu selgus kui mul vanad klassikaaslased külas olid ja tädi Inga oli nõus Idale putru keetma, sest Ida ema on see saamatu kobakäpp, kes mannaputru keeta ei oska. Täna õhtul pean ma proovima. Mul on hirm. Ma kardan, et ma kõrvetan selle pudru põhja. Ja siis läheb juba tööle tuletõrjealarm ja ma satun paanikasse ja hirmutan Mareki poolsurnuks ja Marek ehmub ja siis pahandab mu peale, et ma nii rumal olen ja siis hakkan mina nutma ja...Oeh, ma kohe ei taha seda mannaputru keetma hakata;) 

Edasi seadsid maakad sammud Mon Amie esinduspoodi Rävala pst-l. Mina satun muidu ikka rohkem sinna Kristiine keskuse outlet-poodi. OMG! milline viga see oli, et me sinna läksime. See on eranditult maailma kõige ilusam lasteriiete pood. Ma tahaks seal müüjana töötada ja palka kleidikestes saada. Päriselt. See on lasteriiete-paradiis, kus su olemine tehakse nii mugavaks, et sa ei taha sealt enam kunagi lahkuda ja kindlasti mitte ei taha sa sealt lahkuda midagi ostmata. Mul on natuke kahju, et Ida veel nii väike on, et ma ei saa talle sealt veel liiga palju riideid osta, aga samas on mul ka natuke hea meel. Ma võin olla kaupmeeste lemmik-klient, sest ma tegutsen mõnikord hetke ja emotsioonide ajel. 

Ma tean, et inimesed kipuvad selliseid kauneid poode kartma, arvates et need on liiga kallid. Ma ütlen ausalt, ei ole. Muidugi on võimalik leida ka kõrgemas hinnaklassis tooteid, aga kui võtta arvesse -30% allahindlus, mis poes hetkel on, siis muutuvad nii mõnedki hinnad üsna sõbralikuks. Mina näiteks nillin üht armast digiprindiga majakesega Moschino kleidikest. Seda kleidikest sai ka meie moeshow'l näha. 

Mida ma ei teadnud, on see, et Mon Amie poest leiab riideid ka rasedatele ja värsketele emadele. Mul on jällegi natuke hea meel, et ma seda varem ei teadnud;) Aga kohe hakkas mu peas ketrama mõte uuest moeshow'st...Ma ei saa sinna midagi parata, et ilusad riided panevad kohe mu mõtted liikuma. 

Ida lahkus poest kodukitli asemel selle imearmsa lillelise õhulise Monnalisa kleidikesega, mille juurde käivad ka sinised retuusid, aga palavuse tõttu jääb see osa outfit´ist mõneks teiseks OOTD postituseks. Ma ei saa aru, miks mina iga kuu sünnipäeva puhul kingitusi ei saa. Ma näiteks saan 13.08 33- aastaseks ja kaheksa kuuseks. Kas ma võin ka kingitusi oodata? Jah, palun!

Ma ei tea küll, miks, aga mul on selline kahtlane tunne, et meie kodus on kasvamas üks tilluke hellik. Või üks tilluke fashionista, kes meie elu kunagi puberteedina päris keeruliseks teeb. Noh näiteks siis kui me keeldume talle mõnd uut kleiti ostmast. Aga süüdistada ei ole ka justkui kedagi teist peale enda.

Kas te mäletate, kuidas ma lubasin, et mina küll ei hakka lapseriiete peale raha raiskama? Et ta ju kasvab nendest nii ruttu välja! Nojah...ometigi on sellel lapsel mingil põhjusel vaata et juba rohkem kleite kui mul endal. 

Ilusad riided tundub, et talle meeldivad. Oma ema tütar ikkagi;)

Kusjuures mina pole ainuke, kes seda last siin ära hellitamas on. Marek on täpselt samasugune. Temal oli vaja Idale veel asju osta. Kuigi peab tunnistama, Marek lähtub oma ostudes kainest mõistusest ja praktilisest vajadusest. Vähemalt mõnikord. Selliste ilmadega on müts täiesti hädavajalik ja asendamatu.