Mis te arvate, kui vanana ma end tunnen, kui ma saa öelda, et allolev pilt on tehtud 25 aastat hiljem? Ja kui vaadata, et ülemisel pildil ei ole me ühe-aastased vaid ikka päris inimesed. Mul on viimasel ajal tekkinud päris palju tuttavaid, kes pole isegi 23 ja siis saan mina riputada internetiavarustesse üles pildi, mille pealkirjaks on "25 aastat hiljem".
Piibe arvas, et ülemisel pildil oleme me esimeses või teises klassis;) Eile said vanamutid jälle üle PIKA aja kokku. Osa meist ei olnud omavahel näinud 20 aastat. 20 aastat! Kas te kujutate seda ette? Mul endalgi hakkas imelik! Aga midagi pole teha kui üks meist elab Austraalias, teine Soomes, kolmas on kodune titemamma, neljas töökas projektijuht...Pole siis ime, et me pole nii pikka aega kohtunud, aga oi, see oli lõbus taaskohtumine. Juttu jätkus kauemaks. Nagu polekski neid aastaid vahepeal olnud. Nagu oleks me jälle viiendas klassis olnud. Ja need mälestused! Ohhh, igaüks mäletas midagi veidrat, mida teistel meeles ei olnud.
Me tegime ka uue pildi. Et kui me iga 15-20 aasta järel kohtume, siis saame me 50-aastastena uuesti niimoodi kuhugi kännu otsa ronida ja teha uue pildi. Võrdluseks selle ajaga kui me 33-aastasena NII NOORED olime.
Te ei kujuta ette kui tore oli oma vanade klassikaaslastega uuesti kohtuda. Meil oli üks väga kokkuhoidev ja tore klass! Kus, nagu selgus, et mina olin popp tüdruk. Sest ma olin kõige rohkemate klassikaaslaste sünnipäevadel käinud. Saate aru, minusugune lollakas poolhipi ja/või diip kunstiinimene oli kunagi popp. Nagu Ameerika filmides;)*
*te ju saate aru, et ma tegin nalja, sest mingil kummalisel põhjusel ma lihtsalt mäletasin kõige rohkemate klassikaaslaste sünnipäevi. Ma ei mäletanud teisi asju. Kuidas näiteks mu ema kiirabiga haiglasse viidi, sest ta hakkas sünnitama või kuidas ma iluvõimlemises käisin. Mina! Karujalg, kes ei paindu absoluutselt!
No comments:
Post a Comment