Tuesday, July 29, 2014

Kas kõikidele inimestele meeldivad beebid?



Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et kas võib olla nii, et beebid, igas suuruses ja välimuses, tõmbavad inimesi ligi? Noh nii, et inimesed vaatavad beebit ja hakkavad siis kohe lalisema, naeratama, kudrutama, jutustama ja ka pilti tegema, sest beebid on nii armsad. 
Ma pean ennast kordama ja ütlen veel kord, et enne Ida sündi, ei pannud mina lapsi tähele. Eriti beebisid. Ma ei saa öelda, et mulle oleksid väikesed lapsed meeldinud. Nüüd ma muidugi leian end suht tihti heldimusega ohkamast, et oi kui nunnu beebi, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 
Viimasel ajal, või tegelikult isegi lausa pikka aega juba, kui ma Idaga kusagil jalutan, ümbritseb meid tihti trobikond inimesi, kes teda imetleda tahavad. Idale see muidugi meeldib, siis ta kukub kilkama ja edvistama ning inimesed lähevad veel rohkem pöördesse. Mõned teevad salaja pilti. Või paluvad luba pilti teha. Ma algul arvasin, et tal on midagi viga, et kas ebaproportsionaalselt suured kõrvad või midagi muud sarnast, aga pikema vaatluse tulemusena olen ma jõudnud selgusele, et tegu on siiski täiesti tavalise beebiga. Ometigi kipuvad inimesed Idat nähes sammu aeglustama ja tahavad temaga suhelda. 
Täna näiteks kui ma ühe hotelli wc-s ta mähet käisin vahetama, ümbritses meid ühel hetkel Soome turistide seltskond, kes aina vaatasid ja naersid ja mulle tundus, et nad ei taha meid lausa enam wc-st välja lasta. 

Ida nautis tähelepanu ja mina jäin mõtlema, et milles siis ikkagi asi. Kas tal on siiski midagi viga või ongi tegu maailma kõige ilusama lapsega nagu ma õige emana alati niigi väitnud olen või reageerivad täiskasvanud kõikidele beebidele niimoodi? Kas ma võiks selle eest hakata raha küsima kui keegi Idat pildistada tahab vòi temaga jutustada? Võtaks vanalinna mòne vaatamisväärsuse juurde koha sisse ja hakkaks Ida näitamisega raha teenima. Ah?

         
                  






19 comments:

  1. Soome mammid on leebe nähtus. Ma pidasin Kadriorus kord piknikku ja ühel hetkel ümbritsesid Eileeni kuskil 8 Asiaati, kes kõik temast lähivõtteid teha üritasid+ veidi eemal trobikond nende sõpru, kes tegid pilte sellest kuidas nemad pilti tegid.

    Ei osanudki kuidagi reageerida :D

    Aga muidu kõigile kindlasti beebid ei meeldi ja võtan õiguse olla nõme ja öelda ka seda, et teps mitte kõik beebid ei ole ilusad. Oma emale on muidugi alati enda laps kõige kaunim, aga üsna palju on kõlama jäänud ka arusaam nagu KÕIKIDE inimeste jaoks peaksid KÕIK beebid olema niii nunnud ja nii ilusad. Minu jaoks ei ole. Õnneks on mul küll seda arunatukest piisavalt palju, et oma arvamus endale hoida. Ei kujuta ette, et ema räägiks mulle oma armsast beebist ja mina ütleks " kuule, ega ikka ei ole küll".

    Kahjuks leidub ka palju inimesi, kellel taktitunne veidi väiksem ja kes veedavadki oma päevi sellega, et erinevates kommentaariumites erinevate kuulsuste lapsi rõvedateks pampudeks nimetavad. Sellisel juhul tundub, et intelligentsi on vist veidi vajaka jäänud :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. pikniku* , mul jääb aeg-ajalt grammatikat hoopis vajaka :)

      Delete
    2. Osastavas käändes on ikka "piknikku" ehk esimesel korral sai täitsa õigesti. :-)

      Delete
    3. No see, et netis kellegi beebisid kommenteerida, see on ikka tõeline intelligentsuse tase:D

      Delete
  2. Beebid kes veel pahandust ei tee ongi armsad. Olukord muutub siis kui nad saavad 3-5 aastaseks ja hakkavad poes ja muudes avalikes kohtades lärmama, nõudma jne ja siis needsamad tänased nunnutajad vaatavad hoopis kõõrdis pilkudega:) Kuna mul on ka beebi olnud kes tänaseks juba suuremat sorti laps siis mulle see kõik läbikäidud etapp...

    ReplyDelete
  3. Minu jaoks on see nii naljakas etapp. Aga lõbus

    ReplyDelete
  4. On "titeinimesed" ja "mitte titeinimesed". Enne lapse saamist beebid mind ei huvitanud, ei olnud mingit tungi võõrastele lastele naeratada ega hullu tahtmist neid sülle krabada. Peale lapse saamist hakkas enda laps õnneks meeldima aga võõrad tited mitte. Nüüdseks on enda väikemees juba 11-kuune ja juba naeratan väljas ka võõrastele tittedele. Siiski teiste inimeste beebid ei aja peale titeisu ega tekita jätkuvalt hullumeelset soovi neid sülle krabada ja nunnutada. Mõnedele lihtsalt meeldivad beebid väga :D

    ReplyDelete
  5. Ma ka ei saa aru sellest arvamusest, et kõigile naistele peavad beebid meeldima ja üliarmsad olema ja et kõik beebid on ilusad - no ei ole, ande andeks ja neadke mind ma ei tea kuhu aga no ei ole kõik beebid ilusad, lihtsalt ei ole. Muidugi ei ole nad ka koledad aga noh. Endal mul lapsi pole niiet sellest pildistamisest ma aru ei saa ja leian, et see ikka väga imelik :D Olen ka selline, et beebide vastu mul midagi ei ole aga mingit kudrutamist ja pildistamist ega naeratamist ei ole oodata, nad on nagu kõik teised inimesed lihtsalt miniversioonis :D

    ReplyDelete
  6. Oota kui sa oma beebiga Itaalia turistide sekka satud, see ületab kõik muu 😊

    ReplyDelete
  7. Minu teada on see evolutsiooni teema. Loodus on teinud pisikesed nunnudeks ( ei tea kust need suured ja koledad küll tulevad:)), et neid kaitsta. Sa võid neid nähes mitte sulada, aga kui teeb beebile või kiisupojale liiga, siis oled üldjuhul ikkagi sotsipaat või sadist.

    ReplyDelete
  8. Minule beebid ei meeldi ja hetkel on tunne, et ei soovi ka kunagi ise last saada. Vanus hakkab nagu juba sinna jõudma, et võiks lapsele mõelda, kuid ei mina ega mees ei soovi (vähemalt praegu veel) lastega mingit tegemist teha. Mina olen 28, mees 29.

    Sõbrannal, aga, on väike beebi kodus. Iga kord, kui tal külas käin, tunnen ennast kuidagi ahistatuna. Kui see laps täiesti tühja koha pealt jonnima ja vinguma hakkab (saab ju aru, et tegelikult ei ole tal midagi viga), tekib mul lausa vastikustunne. Üldse, terve külasoleku aja tunnen ennast kuidagi ahistatuna ja ei soovi selle lapsega midagi pistmist teha.

    Millegipärast arvan, et ma ei ole emaks loodud.

    Samas, ei saaks öelda, et ma ei oleks südamlik inimene - loomi armastan ma tohutult. Millegipärast aga tited minus mingit emotsiooni ei tekita. Või õigemini - tekitavad pigem halba emotsiooni.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Veel eelmise aasta alguses tundsin ma peaaegu sama:D

      Delete
  9. No vot, siis sa peaksid teadma.

    Kuidas siis aga äkki ikkagi tekkis soov last saada?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ega ta nii väga tekkinud, lihtsalt "juhtus";)

      Delete
  10. No aga teil ongi ju armas titt, mis ime siis, et teda ninnu-nännutatakse.:) Ja seda ütleb inimene, kes tittedest suurt midagi ei pea. Küll aga kallistaks ja nätsutaks ma lakkamatult täditütre 5-kuust poiss-titte, kes on tõeline rõõmurull ja päikesejänku. Üliarmas tegelane! Vaata, et hakka veel vanas eas last tahtma...

    ReplyDelete
  11. Kusjuures, tited muudavad vastikuteks väikesteks jumalateks nende vanemad, ja mõni täiesti mõõdutundetult. A la et "ära sinna istu, see on Imelise Väikse Jumala nähtamatu sõbra koht". No ja las olla, aga täna olen mina siin ja istun korraks. Ja laps saab sellest aru. A ta ema mitte. Või see, et laps täiesti sihiteadlikult pressib ennast oma vanema ja tolle külalise jutu vahele. Because I can and I will.
    Lapsed on tegelikult väga lahedad - nii väiksed, kui suuremad. Ja targad. Ja saavad väga paljust aru ammu enne, kui nad rääkima hakkavad. Kohe näha on, et neil on mingi oma mõte ja arvamus, kui nad sind üksisilmi vaatama jäävad.
    Aga jah, Väikeste Jumalate emad teevad karuteene nii endale, kui oma lapsele. Ijuu.

    ReplyDelete
  12. Ma siis eile sattusin ka Aasia turistide keskele. Loomulikult palusid nad Idat sülle, loomulikult palusid nad pilti teha, loomulikult ei tahtnud nad last enam mulle tagasi anda, loomulikult... Nii naljakas kogemus

    ReplyDelete
  13. Ma peaaegu et jumaldan tittesid ja väikeseid lapsi. Mulle meeldis ülikooli kõrvalt lapsehoidjana töötada ja näiteks ka sugulaste ja naabrite latsekesi hoida :) See "haigus" ainult süveneb, sest enda oma paneb kannatust proovile ja laseb ennast oodata. Elan väiksemas kortermajas, kus palju noori peresid ja suveõhtutel lahtistest akendest või rõdul magades ikka kostub mõne tite nuttu vahel ja ma mõtlen "ma tahaks kaaaa" ja tänaval või poes kassasabas vahin mõnikord heldinud pilguga pisikesi. Täitsa totakas :D
    Ja Idakese andunud fänn olen ma ka, nii ilus laps ju! Ja su blogi hakkasin pärast tema sündi lugema :)
    Ma ausalt ei ole mingi lasteahistaja, beebipalavik lihtsalt piinab :D Endal lihtsalt ei lähe see laste hankimine nii lihtsalt, aga ega nad tulemata ei jää!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, mida rohkem ma lastega kokku puutun, seda rohkem nad mulle ka meeldima hakkavad. Mõni on kohe nii nunnu, et tunnengi end nagu üks selline vanamutt, kes tahab neid põsest näpistada ja plutiplutitada:D
      PS: ma ei pidanud ka lapsi saama, aga näe, siin ma olen. Lapsega ja puha.

      Delete