Kes see loll siis laulupeole läheb!

Olin mina eile ühel üritusel, kust ma kohe kuidagi ära ei tahtnud tulla. Tore oli suguvõsaga koos olla. Ma oleks tahtnud kauem olla, aga pidin juba kell üheksa lahkuma, sest pidin varakult Tallinna sõitma hakkama. 

"Miks sa sinna Tallinna nii vara pead minema?"küsisid kõik.

"Mismõttes, miks," ei mõistnud mina. "Et ikka laulupeole rongkäiku vaatama jõuda!"

"Pähh," vastasid nemad, "kes see loll siis laulupeole läheb!"

Ma olin segaduses. Ma arvasin, et iga eestlane läheb laulupeole. Kui võimalus. Mul ei tuleks pähegi seda vahele jätta. 

"Ma saaks aru, et tantsupeole, vot see on õige asi," selgitasid nemad, "jalg hakkab tatsuma kui Tuljak tuleb ja lõbus on. Aga see laulupidu. See on ju nii kurb sündmus. Kõik ainult töinavad."

Ma ei olnud kunagi nii mõelnud. Töiname ju jah. Isegi mina ei suuda end tagasi hoida. Kui ikka "Lendab mesipuu poole" pihta hakkab, siis kohe kipub pisar silma. Ja mitte selline tagasihoidlik pisar, vaid ikka selline, et ripsmeid ei ole mõtet värvida. Ja no siis veel hümn. Ma mäletan, kui ma kunagi ammu oma Norra perekonnaga laulupeol käisin. Nad räägivad siiamaani, kuidas nad sellise emotsiooni osaliseks said, et ei oska seda isegi sõnadesse panna. Väljakutäis rahvast, kes üheskoos laulis pisarad silmis. Nad ei saanud sõnagi aru, aga nemadki hakkasid nutma. Sest see oli nii ilus! Ja nii ta ju ongi. Ega me kurbusest nuta. Ikka seepärast, et ilus on. Et on üks pidu, kus muidu hammustav eestlane naerab, nutab ja laulab. 

Meie oleme peoks valmis! Kohtumiseni!

                      

          

* igaks juhuks mainin, et ei ole mu suguvõsa mingid metslased, kes laulupidu ei hinda. Selle nimi on meielik huumorisoon. Nad on kõik juba teleka ees valmis.

                                           Homne kostüüm on ka ootamas.