Sunday, July 13, 2014

Lapsepõlv tuli meelde


Ida ajas meid hommikul kell kuus üles. Tuppa paistis päike. Mis siis ikka päeva maha magada, mõtlesime me emmega. Autole hääled sisse ja leekima! Aga kuhu? "Nii kahju, et Bullerby kaugel on," ohkasin mina.
"No kaugel ta ikka on?"küsis emme. Sekund hiljem oli mul Google mapsi Bullerby sisse löödud. Sevedstorp oli vist selle küla õige nimi. 234 kilomeetrit. "Mis see siis sõita on!"hüüatas emme. Ma oleksin pidanud teadma. Emme on alati valmis sõitma. Kell kaheksa hommikul startisime me Bullerby suunas. 
Poolel teel hakkas meid piinama südametunnistus. Kuidas me käime nii Rootsis nii, et tädi Lola juurde ei lähe? Niisiis otsustasime me poolel teel Bullerbysse ümber vana hea Oxelösundi kasuks. Ma ohkasin korraks raskelt, sest Bullerby oli olnud nii lähedal, samas nii kaugel, kuid juba hakkasidki paistma tuttavad kohad ja mul oli hea meel, et me ümber mõtlesime.


               

Oxelösund on üks tilluke Rootsi linnake. Siin ei ole palju vaatamisväärsusi. Ometi on siin mõned kohad, mis mõjuvad koduselt ja kutsuvalt. Sadam. Mulle on selle linnakese sadam lapsest saati meeldinud. Mulle ei meeldi ei paadi- ega laevasõit, aga mulle meeldivad sadamad. Mulle meeldib sadamas istuda ja unistada.
Kui me onu Tarmoga Oxelösundis olime, siis tahtis onu Tarmo alati õhtuti sadamasse jalutama minna. Mulle meeldis temaga kaasas käia. Mul oli uhke tunne, et mul nii äge onu on. Ja siis kui ta minu arvates maailma kõige ilusama, aga minu arvates terve varanduse (ma olin vist 11-12-aastane, aastal 1993 oli 199 SEKi mu jaoks suur raha. Teiste jaoks ka.) maksnud dressipluusi ostis, oli mul ka kõige moodsam onu. Ma tahtsin, et Oxelösundi lapsed seda näeks. 

               

Femöre kaljudel olen ma turninud sadu kordi. Ometi ei saa mul sellest kohast villand. Kõik, kes seal on korra käinud, tahavad tagasi. Seal on lihtsalt nii ilus! Ilmselt on terve Rootsi sarnaseid kauneid paiku täis, aga meie jaoks on just Femöre eriline. 

                  




Ma jalutasin mööda tädi Lola ja onu Oskari vanast majast. Tädi Lola on 90-aastane, praktiliselt pime. Suur maja käis talle üle jõu. Meil igaühel on sellest majast oma mälestused. Mina mäletan "Lärmissepa tänava Lottat", hommikusööke ja jäätiseautot. Esimest korda kui ma kuulsin, et selline müstiline asi nagu jäätiseauto on olemas, olin ma heal juhul üheksa-aastane. Mõelda vaid, auto, kust saab jäätist osta. Tädi Lola andis mulle raha. Ma ootasin jäätiseauto signaali, et õigel hetkel tänavale joosta. Ma kartsin seda hetke maha magada. Need on vaid mòned selle majaga seotud mälestused. 
Ühte aga mäletame me kõik. Elutoas kamina kohal oli neil seinale joonistatud suur Eesti vapp.

                      

Tädi Lolaga linna peal jalutades tõdesin ma, et maailm on väike. "Kas see on pikku Eveliis?"küsis naisterahvas, kellega Lola ja emme olid juttu ajamas, kui ma poest välja tulin. Ma noogutasin. Teadmata, kes need inimesed olid. Selgus, et ma olin neid varem ka näinud. 22aastat tagasi tädi Helju juures. See oli siis kui välismaalasi veel palju Eestis ei käinud. Ja kui juhtus, et keegi siia ikka sattus, siis saadeti ikka midagi kaasa. Kohvipakk või krõpsudega tossud. Nii tädi Lola sõbranna tütar tookord tädi Helju juurde sattuski. Nüüd, 22 aastat hiljem kohtusime me juhuslikult keset Oxelösundi.

                       

Totude koolist (loe: Montessori koolist), sellest samast, millest ma lapsena kogu aeg kuulsin, pidin ma kah pilti tegema. Kas seal enam kool asub, seda tädi Lola ei teadnud, aga see polegi tähtis. See maja jääb mulle elu lõpuni meelde. 

                     

Mul on hea meel, et me Oxelösundi Bullerby asemel valisime. Suvel peab korra Oxelösundis käima. Vähemalt, kuni on kelle juures käia. 

1 comment: