Ma olen üks äärmiselt õnnelik inimene!

Kui ma täna Diibis Aidiga kokku sain ja pühapäevase moeshow dekoratsioone vaatasin, sain ma aru, kui õnnelik inimene ma tegelikult olen.
Esiteks on mul sõbrad, kelle peale ma saan alati loota. Kasvõi näiteks nüüd. Kui ma oleksin alles täna hakanud tegelema pühapäevase ürituse kaunistustega, oleksin ma ilmselt peast halliks läinud. Loomulikult oleks me võinud kõik jätta ka nii nagu on ja panna vaid vaasidesse värsked lilled, kuid see poleks ju päris see. Sel ajal kui mina Rootsis ja Norras ringi litutasin oli Aidi teinud ära meeletu töö. Ma ei jaksa ära oodata, et kõik see juba pühapäeval üles panna. See saab paganama ilus olema!
Ilma Aidita veedaksin ma nüüd aga paar magamata ööd ja püüaksin ise midagi kokku pusida. Minu suhted õmblusmasinaga on aga teada...

Sama on muusikaga. Jõudsin ma vaid Mariani elukaaslaselt küsida, et kas ta saaks igaks juhuks pisikeste modellide taustamuusika plaadile tõmmata, et ei tekiks viperusi arvutiga vms, kui juba oli mind plaat Cargos ootamas. Ma ei suutnud ära imestada. 

Mulle tundub, et me oleme Mariani ja Aidiga kokku organiseerinud ühe ägeda ürituse. Kõik on sujunud. Homme jääb veel vaid Sokisahtlist sokid-sukad välja valida ning menüüd välja printida. Nagu lubatud on olemas ka Moepühapäeva erimenüü. Ülehomseks jäävad lilled, kaunistuste ülespanek, etenduse proovid...

Kui on hea tiim, siis sujub kõik. Ka kaugjuhtimisel;) Mul on tunne, et me võiksime ürituste korraldamise teenust pakkuma hakata. 

Ma ei ütle ka, et Ida kõrvalt midagi tegemata jääks, aga kuna homme ja ülehomme on erinevate ürituste tõttu veel päris palju jooksmist, siis lihtsam on neid asju muidugi teha lapseta. Laseks siis armas Ida veel öösiti magada. Me ju kõik teame, et see on vaid heleroosa unistus:) Nii otsustaski emme Ida Tartusse kaasa võtta, et ma saaksin paar öödki magada ja puhanud peaga asju ajada. Mul on selle üle nii hea meel. Ma ei ole kangelasema, kes kunagi ei väsi. 

Kui ma peale tänase päeva jooksmisi lõpuks surmväsinuna koju jõudsin, ootas mind ees üllatus. Ma jõudsin järeldusele, et ma olengi maailma kõige õnnelikum inimene. Mul on imelised sõbrad, imeline perekond, kes mind välja kannatavad, ja maailma kõige parem mees. 

See kõik annabki jõudu uuteks ettevõtmisteks. Ka siis kui oled surmani väsinud ja ka tüdinud, mõnikord isegi pettunud, sest asjad ei lähe kohe nii nagu nad peaksid. Kohe kui Mon Amie moeetendus on läbi saanud, hakkan ma tegelema teisega. MiMoST moeshow'ga. Mul on nii palju mõtteid, kuidas sellest etendusest teha üks tõeline Bullerby stiilis show, mis meeldiks nii lastele kui lapsemeelsetele. 

Ja siis tuleb tegutsema hakata juba Oslo In Chanel "Hommikusöök voodis? Jah, palun" üritusega. Sellega on palju tegemist ja organiseerimist, kuid see on põnev. Mulle meeldib selline sebimine ja natuke stressi ning pinget. Eriti kui pärast saab õnnelikult ohata, et saigi tehtud ja jalad korraks seinale visata. Kui Britt Ida muidugi laseb;)

Teie aga ärge siis unustage, et kohtume juba sel pühapäeval kell kaks 

DIIPis Mon Amie moeshow'l!