Siis kui Rootsis külalised käivad

Rootslaste koonerdamisest ja kokkuhoidmisest olen ma palju lugusid kuulnud. Meie oma onu Oskargi, sõjaajal Rootsi põgenenud eestlane, seega ikka juba pool rootslane, oli vana kooner ise. Mitte halvas, vaid pigem naljakas mõttes. Iga kord kui me neil külas olime, ohkas ta raskelt "issand jumal, te sööte mu vaeseks", sest hommikusöögilauas sõime me rohkem kui kaks võileiba ja õhtuks keedeti potitäis kartulit. Uute asjade ostmist kaalus ta pikalt ja kommiraha andis ikka tädi Lola.

Paar päeva tagasi käisid meil siin naabrid külas. Tulid oma veinipakk näpuotsas ja pudel külakostikski kaasas. Lollid eestlased hakkasid neile kohe oma veini peale suruma, mille peale viisakad rootslased vastasid, et neil on omal vein kaasas. Kõlab mõistlikult. Meie veini hakkasid nad jooma veidi ajapärast, siis kui juba natuke švipsis oldi, nii et vahet polnud kummast kraanist vein voolas. Aga mis seal ikka, mõtlesin mina lolli eestlasena. Joomiseks see vein ju mõeldud oligi, nii et ei midagi kummalist.

Kummaliseks läks asi alles hiljem. Isegi see, et nad oma veinipaki pärast koju kaasa tassisid, ei tundunud mõne aja pärast enam kummaline. Eile koputas naaber viisakalt uksele ja küsis, et kas ta saaks tagasi selle veinipudeli, mis nad kaasa tõid. Et seda ju ei tehtud lahti, aga tema oleks just seda juua tahtnud ning kui nüüd teistel midagi selle vastu poleks, siis ta võtaks selle kaasa ja jooks kodus. Seda sama veini, mis ta külakostiks oli toonud! Seda sama veini tahtis ta nüüd tagasi, et seda koju jooma minna. Üksi. Või naisega. Ei pakkunud, et teeme selle koos lahti ja joome ära. Et ilus õhtu, istume koos. Ja oleks siis tegu olnud mingi eriti haruldase viinamarjasordi eriliselt hea aastakäiguga. Tegu oli tavalise 10eurose veiniga. 

Ma ei kujuta ette, et mind kutsutakse õhtusöögile, ma ajan kõhu head ja paremat täis, joon ära oma veini, joon ära võõrustajate veini ja tulen siis päev hiljem järele veinile, mille ma külakostiks olin toonud.

Rootslaste koonerdamine oli mu jaoks jõudnud uuele tasemele. See, et poolik vein koju tagasi tassitakse, kõlas ühtäkki mõistlikult. Vist. Mingis teises dimensioonis.