Kui killud toovad õnne...

...siis peaksin mina küll maailma kõige õnnelikum inimene olema. Ma ei tunne end just maailma kõige õnnelikuma inimesena.
Kõigepealt suutsin ma ära lõhkuda oma lemmikkausi. Kaire kinkis selle meile kihluse puhul tuhat aastat tagasi. Nüüd on see katki. Ma ei ole kindel, kas selles olen 100% mina süüdi, sest mina panin terve kausi nõudepesumasinasse ja sealt tuli välja praoga kauss, mis minu käes tükkideks lagunes. Aga kuna nõudepesumasin niikuinii aru ei saa kui ma teda sõiman või uut kaussi nõuan, siis ma saan vihane olla vaid enda peale. Et ma kaussi kasutasin ja selle ära lõhkusin.

Edasi suutsin ma tüki välja lüüa ühest karahvinist. Jah, ikka muidugi sellest, mille puhul ma kahtlustan, et tegu on Lorupiga. Minu ainukese "võib-olla-kindlasti-Lorupiga". Miks mitte mõnest teisest sajast tuhandest karahvinist, mis mul kodus olemas on. Miks just sellest?

No ja siis kirsiks tordil suutsin ma  maha kukutada oma aiphooni. Seekord nii õnnetult, et see on reaalselt kildudeks. Ma olin nii kurb, et kui Marek koju tuli leidis ta mu terrassilt nutmast. Kui te veel ei tea, siis ma olen üsna emotsionaalne ja suudan mõnikord ka tühjast tähjast draama tekitada. Nagu telefonist. "See on ju vaid asi!" lohutas Marek. Aga mina ei lasknud end lohutada. "Oma auto ma sõitsin sodiks, nüüd pean Mondeo-Matiga sõitma, riided on mul saast, sest ma ei saa endale midagi osta, kuna ma olen paks, küüned on välja kasvanud, sest mul pole aega enda jaoks ja nüüd pean ma kusagilt sahtlipõhjast veel 3310 ka välja otsima, sest mu telefon on ka katki ja mul ei ole raha uue ostmiseks," nutsin ma südantlõhestavalt. Marek ütles, et ta ei tunne mind ära. Ma polevat kunagi asjade pärast niimoodi mossitanud. "See on ju kõigest asi!" kordas ta veelkord.* Ma lugesin talle ette ka need teised "kõigest asjad", mis ma katki olin teinud. Ma nuuksusin edasi. Mul oli kahju. Endast. Et ma selline kobakäpp olen.

Olgu. Ma ilmselt elan ma üle elu 3310ga. Vähemalt saab helistada.  Aga kuidas ma elan ilma iga sekund Facebooki ja Instagrami uuendusi nägemata. Ja et ma ei saa 24/7 meile lugeda ja saata? Kuidas? Kuiiiidaaaas?

*Kui ma ütlesin Marekile, et andku siis mulle oma 5S kasutada ja võtku ise mõneks ajaks kohvriga kaasas kantav telefon kasutada, siis ta küll enam ei arvanud, et telefon "vaid asi" on.  See vahetus talle ei sobinud. Mulle peab sobima. Mehed, ma ütlen!