Wednesday, July 16, 2014

She did it again!

Norra on jäänud selja taha, Ida magab, Marian loeb "Imelisest ajaloost" meile ette huvitavaid fakte, ühtäkki ütleb emme, vaikselt ja ettevaatlikult:"Tüdrukud, meil on bensiinijaama vaja. Hädasti!" Õnneks näitab GPS, et lähima tanklani on 13,6km. "Sinna sõidame me ära," ohkab emme kergendatult. Me vangutame pead. Kui suur on tõenäosus, et ta jälle unustas vaadata palju autos kütust on ja avastab selle alles kriitilisel hetkel. Teades meie eksimisi ja seiklemisi tunnen ma juba, et me eksime ära, teeme "vale pöörde" ja ootame metsas, kuni metslased meid maha notivad. 
GPS näitab, et sihtkoht on 50m pärast paremal. Ja otseloomulikult sõidame me tanklast mööda. "She did it again!"hüüame me. Emme paneb pōlema ohutuled ja me tagurdame tanklasse tagasi. Olukord on liiga kriitiline, et edasi seigelda. Ükski reis emmega ei möödu ilma kriitilise peaaegu bensiinita olukorrata. Klassika!
Viis kilomeetrit hiljem on vasakut kätt uus tankla. "Ah, ma oleks vast siia ka ära venitanud," ûtleb emme nüüd muretult. Eks ole, mõtlen ma vaid ja tänan jumalat, et me ei sõitnud kusagil pärapõrgus, kus tanklad on iga 500km tagant. 

        Kui ma Norras vahetusõpilane olin tulime me ühel nädalavahetusel Kariga "ema-tütre" nädalavahetusele. Nasjonalteatrisse "Peer Gynt'i vaatama. Ma ei saanud mitte mõhkugi aru. Ma polnud seda eesti keeles lugenud, norra keel tundus nii raske. Aga muusika oli ilus. Ma õppisin tundma Griegi. 

              
Oslos ülikooli ajal oli mul aegajalt igav. Ma ei viitsinud peale kooli koju minna. Või ei viitsinud ma nädalavahetuseks Lillehammerisse sõita. Siis koperdasin ma mööda Oslo tänavaid. Õppisin linna tundma.

            
Grand hotelli kohvik on tuntud selle poolest, et siin einestasid kuulsad kirjanikud ja kunstnikud. Henrik Ibsen oli üks neist. Minu Ibseni armastus sai alguse pärast seda kui olin läbi lugenud "Metspardi". Fantastiline teos!

                           
Holmenkolleni suusastaadionil olen ma kaasa elanud nii mõnelegi suurvõistlusele. On eriline tunne olla osake norra lipukestega lehvitavast massist.


Norra loodus on müstiline. Kunagi kui väike Marian mul külas käis, nägi ta metsas ühe puutüve küljes karvu. Ta oli kindel, et trollid olid käinud seal oma selga sügamas. Võib-olla oli tal õigus?


Norra toiduga ei ole ma sinasõbraks saanud. Pruun juust, hautatud lammas kapsaga, võileivad vaarikamoosi ja juustuga. Ma tahaks küsida, miks? Samas Norra restoranidest on mul vaid head kogemused. Ja mälestused. Ming Gården Lillehammeris, kus me Brittiga pea iga nädal korra söömas käisime. "Ema ja tütre" kolmapäevadel. Ja Dinner Oslos. Michelini tähega hiina restoran. Siin kohtusin ma paar aastat tagasi viimane kord Arnega.

        
Vigelandi pargis olen ma jalutanud sadu kordi. Monolitten sümboliseerivat püüdlust vaimu valguse ja kõrgema tunnustuse poole. Diip!

                    

Ma olen siiani Tine kodu imetlenud läbi tema blogi. See on üks ilusamaid kodusid, mida ma näinud olen. 


                           


                  
                                 Fotod: Oslo in Chanel

            
Kas te arvate, et reis Norra toimus ilma shopinguta? Ei! Fretex sai tühjaks ostetud. Mina ostsin endale muuhulgas hõbedase kampsuni. Emme küsis, et ega ma seda ometi selga ei pane? Muidugi panin. Vastasin, et fashionista is my middle name:) 

Ja läbi see Norra seiklus saigi selleks korraks. Ma pean tunnistama, et osake minust peab seda maad mingil määral oma koduks. Kahju vaid, et meil ei õnnestunud Camillaga kohtuda. Aga me tuleme varsti tagasi. Ma kavatsen Britt Idale ka norra keelt õpetama hakata.






13 comments:

  1. Eestlaste põdrakanep Norras ka puha kasvamas (ok, nali, tegelikult ma ei arvagi, et meie pühad taimed, ainult meie maal kasvavad). Aga põdrakanep on ilus!!!

    ReplyDelete
  2. Ooot-oot, et siis võileib vaarikamoosi ja juustuga? Ja mina arvasin siiani, et Bruno on vist kuu pealt kukkunud, aga tuleb välja, et ta on hoopis Norrakas! Saan teda nüüd rõõmustada, et ta pole üksi oma imelike isudega :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ju tal ikka mingid norra juured siis on:D

      Delete
    2. Võitlesin mis ma võitlesin selle kõige veidrama koosluse vastu, aga lõppeks ta mulle mekkida kätte sattus. Ja võta näpust, maitsev on!!! Mitte, et ma Eestis oleksin tihanud seda väga järgi teha :) See on ikka sealne maius.

      Delete
  3. Kahtlemata olid need TROLLIKARVAD :D
    Väga ilusate piltidega postitus :) Norra on ilus maa, olen teismelisena käinud ja laevasõit fjordide vahel oli i-me-li-ne! Lisaks käisime mingis linnas, kus tänavad moodustasid korrektse ruudustiku, aga linna nimi ei meenu ...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui kapis elavad torukollid, siis tõepoolest arvan, et sul on nende trollikarvade suhtes õigus;)

      Delete
  4. Mina olen selle pruuni Norra juustu (kitsejuust?) fänn :) See on peaaegu sama hea, kui maapähklivõie. Peaaegu.

    Aga samas ma söön meeleldi ka Nutella saia tavalise kollase juustuga koos, nii et.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Norra kitsejuust maitseb nagu plastiliin:D

      Delete
    2. :D plastiliini on lihtsam ja odavam hankida, ehk peaksin sellele üle minema. But is sooo good!

      Delete
  5. Oeh, sa ajasid mul kõhu tyhjaks... Oot aga võileib juustu ja moosiga sisaldab ikka musta leiba või siiski saia? Taanlastel sama kooslus saiaga

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu totud sõid nii saia kui leivaga, aga levinum on vist ikka saiaga versioon. Vist.

      Delete
  6. Ma armastasin ka paagi tühjaks sõita enne tankimist aga kui ühelt maalt auto enam ka täispaagiga ei käivitunud, sain teada, et taoline käitumine rikub bensiinipumpa ja ühelt maalt läheb see lihtsalt katki. Polnud just tore üksi ja kodunt kaugel autoabi oodata. Nüüd pööran tanklasse juba siis kui näiduk veerand paaki näitab, auto jaoks tervislikum ja endal ka rahulikum.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma lähen kohe närviliseks kui paak liiga tühi on. Emme ka. Aga ometi ta unustab tankida. Ikka ja jälle:D

      Delete