Koostöö Norraga ja muud tegemised

Juba järgmisel nädalal lähen ma Norra, et saada ka kokku inimesega, kellega Diip (kunstiinimene) sügisel koostööd tegema hakkab. Noh, on selge, et ma ei ole korraga nii miljonäriks saanud, et lihtsalt sellepärast sinna lendan (st sõidan), aga ma ühendan puhkuse ja töö. Me läheme Britt Idale tema "Norra juuri" tutvustama ja nii ongi mul suurepärane võimalus ka natuke tööjuttu ajada.
Ma ei jaksa ära oodata! Ei taha ka ära sõnuda, aga mul on tunne, et ka esimesed koostööpartnerid sügisel toimuvale üritusele on olemas.
Siinkohal julgen teha ka väikese üleskutse kõigile ettevõtetele (eelkätt reisibürood ja toiduainetööstus, aga ka hotellid ja teised, kel huvi Norra vastu), kes sooviksid mind selles ettevõtmises toetada. Lisainfot saate meili teel: eveliis@diipresto.eu. 
Kui olete otsinud võimalust oma ettevõtet Norras turundada, siis võib-olla on just see siin see võimalus.

                                                     Fotod: Tine Monsen

Teiseks organiseerime me Diibis lasteriiete moeshow'd. Meie teenindajatel tuli suurepärane mõte midagi säärast korraldada, sest meie restoran on pikk nagu poodium. Ideaalne moeshow korraldamiseks. See on nii põnev!
Ja kolmandaks mõlgutan ma ikkagi mõtteid raamatuesitluse suunas. Vali trükikoda kinkis mulle mõned lisaeksemplarid "Torukollist", nii et nüüd ma täitsa mõtlen, et võiks ju. Aga kas peaks? Pole ju midagi nii erilist. Lihtsalt jälle üks raamat. "Kirjanikuneiult".  Samast põhjust üheks tillukeseks peoks on alati vaja:)
Aga kas teha seda Diibis või Ussipesas? Ma ei suuda otsustada....

Kutsuge meid endale külla!

Suvi on pidude aeg. Alati on tore kui külalised tulevad. On vaid üks aga. Suve lõpuks hakkab grillimine ja lauakatmine ja koristamine ära tüütama. Tahaks ju niisama istuda, nautida head seltskonda ja juua klaasikese veini. Küll oleks tore kui hüüataks vaid "lauake, kata end!" ja nagu imeväel olekski kohal kõik hea ja parem, mida hing vaid ihkab. Laud kenasti kaetud.

Pärast pidu viibutaks võlukepikesega ja kõik oleks koristatud. Võlukepikest ei ole vähemalt mina kahjuks veel leidnud. Aga ega seda polegi vaja.

Diip tuleb võlukepikesena appi ja teeb kõik teie eest ära. Katab laua, toob söögid ja koristab. Soovi korral tulevad kaasa ka teenindajad. Võtke meiega catering'i pakkumise saamiseks ühendust kas meili teel:marek@diipresto.eu ja  eveliis@diipresto.eu. Või kodulehe kaudu.        

                                   

                                          Ükski soov ei ole liiga väike ega liiga suur!

                                        

                                               

Peokingad peavad alati kaasas olema. Ka telkima minnes. Kunagi ei või ju ette teada.

Ma olin ikka veendunud, et ka teine Lõuna-Eesti seikluse päev toob mõne mahlaka seiga. Näiteks, et me  satume telkima samasse paika, kus Ljuda ja Sveta aftekat peavad või kargab kusagilt nurga tagant välja pöörane Tantsutšikk, kes meid tantsima sunnib või et me jookseme metsas kokku vähemalt karugagi, et saaks enne plehku panemist selfie teha, selle instagrami ja Facebooki postitada ja siis loota, et karu ikka ei viitsi järgi joosta. Mitte midagi sellist intrigeerivat ei juhtunud. Isegi rebased ja ilvesed ei vaevunud meile veidike elevust pakkuma. Lõkke ääres istudes läbisime me igaks juhuks metsloomaga kohtumise teooriatunni, kuid praktikas jäid kõik teadmised kasutamata. 

Või tegelikult ma ei tea, kah. Mina tulin õhtul ära. Ma ei tea ju võib-olla öösel ründasid telke nii hullunud naisterahvad, lätlased, karud ja ilvesed kambakesi. Võib-olla ma jäin seikluse parimast osast ilma. Aga ma ei saanud midagi teha, ma pidin minema. Emasüda käskis. Tegelikult muidugi suutis emme hoopis end korraga nii hädiseks teha, et ma arvasin, et kui ma kohe koju ei lähe Idat hoidma, siis emme kukub magamatusest ja väsimusest jalapealt pikali. Ma oleks võinud muidugi seda ignoreerida, sest ma ju tunnen oma ema, ta saab kõigega väga hästi hakkama, aga aeg-ajalt on tal vaja end põnevaks teha. Näiteks helistaski ta mulle kui me olime Tartust veel kümne kilomeetri kaugusel, et kurta, et ta ei tea enam, mida lapsega teha, et laps nutab. Ma ei osanud kah selle peale midagi vastata. Mõnikord nad tõesti nutavad. See ei olnud ilmselgelt esimene kord. Aga seekord ei osanud emme enam mitte midagi teha. Seniks kuni ma koju jõudsin. Siis ta jälle oskas. Manipulaator. Tal oli üksi lihtsalt igav, ma arvan.  Kes koolitust tahab, ma annan emme numbri;) 

Ma ei ole kõig suurem matkaja ja telkija. Lisaks maapidudele kardan ma ka metsi. Ma kardan puuke ja metsloomi ja pimedust ja... Aga mõnikord ma ikka satun metsikusse loodusesse. Metsikumasse kui Ussipesa. Ja see on paganama vahva. Teistmoodi. Ringreisid on mulle alati meeldinud. See on puhkus.   Muidugi meeldib mulle ka viietärni hotell ja luksus, aga metsik loodus on kah tore. Kontsakingadeta elu. Kuigi need mul igaks juhuks kaasas olid. Kunagi ei või teada.

                  

                   

                

                    

                   

                     

                               

Ka ilmaga vedas meil täiega. Oli juunikuu kõige soojem päev. Me võtsime isegi päikest.

Millist pilti maalida Valgast?

Ma käisin vist viimati Valgas siis kui Erwin Hurt siin Popp Poissi ja Popp Tüdrukut valimas käis. See võis olla aasta 1996. Me Heilyga tegime siis kaastööd Postimehe noortelisale "Jess" ja olime "ajakirjanikena" kaasas. Üritus toimus kusagil koolimajas. Rohkem mul Valgast pilte ei olnud. Kuni eilseni. 

Nüüd ma mõtlengi, et milline on see pilt, mis mulle Valgast nüüd meelde jääb? Kas see on selline hall ja räsitud nagu allolev pilt või hoopis omanäoline Eesti väikelinn Läti piiri ääres? 

                     

Mahajäetud tühje maju oli tõepoolest palju. Ostukeskusesse oli alles jäänud (vist) kaks poodi. Rimi ja Humana. Kõik teised boksid olid tühjad. Keegi oli seal küll äri alustanud, kuid ilmselt mitte väga kauaks. Sellest oli kahju. Mulle jäi silma üks restoran. Kell kümme oli see juba suletud. Reede õhtul. Väljast tundus väga viisakas koht olema. Ühte üüratu suurt hotelli nägin ma ka. Suletud. Mulle tundus tòesti, et see linn on välja surnud.

Laupäeval möödusime me keskusest, turul kihas elu. Me möödusime ilusast raudteejaamahoonest, kenast koolimajast, hoolitsetud ranna-alast, kus noored palli mängisid. Ilm oli fantastiline. Päike säras kõrgel taevas. Kusagilt paistis juba Läti. Latvijas Republika. Ma olin Lätist kahe sammu kaugusel. Üle piiri ei julgenud ma astuda. Mul ei olnud ID-kaarti kaasas. See oleks olnud piiririkkumine. Laupäevane Valga oli juba palju helgem.

Meid võõrustas üks tore Valgas elav naisterahvas. Tema juures oli lõbus. Nalja sai nabani. Õhtusest pubiskäigust on mul erinevad pildid. Ühe pildi moodustavad lätlastest Sveta ja Ljuda. Nemad olid toredad. Teise pildi moodustab hullunud Tantsutšikk. Tema enam nii tore ei olnud. Tema oli hirmutav. 

Ma ei saa öelda, et Valga oleks vaid hall olnud. Ja väsinud. Palju oli ilusaid ja armsaid kohti. Eks see, milline pilt Valgast maalida, sõltubki vist sellest, kuhu ja kuna sattuda. Ometi saan ma aru laulusõnast, mis räägivad depressiivsetest Eesti väikelinnadest...

Siis kui me Maikiga Valgas tantsida ei tahtnud ja peksa oleksime saanud

This summary is not available. Please click here to view the post.

Mis mind Eesti blogimaastiku juures häirib

Eesti blogimaastik on küll veel alles lapsekingades, kuid ometigi viimasel ajal järjest rohkem kõlapinda saamas, samuti on see muutumas aina olulisemaks reklaamikanaliks. Mind hakkavad aina rohkem asjad häirima ja häirima nii, et see postitus jälle ilmselt kadeduse kraesse aetakse. Nagu ikka. Kui julged sõna võtta ja kritiseerida, siis on see kadedus. No kurat seda teab, võib olla siis olen kah kade. Aga natuke rohkem kui kade, olen ma enda arvates häiritud.

Ma täitsa mõistan, et blogimist võib pidada tööks, et kulutad aega ja näed vaeva ja saad selle eest tasu, ühel või teisel moel. Feimi ja sulli. See on täiesti okei. Ettevõtted ostavad populaarsetesse blogidesse reklaami ja nii see elukene käib. Mis mind aga häirib on see, et ühtäkki kui avastatakse, et mõned  blogijad saavad tasuta nänni, ärkavad teised blogijad ka, et ohh, ma olen ju blogija, ma pean ka saama ja nii kirjutavad ka nemad potentsiaalsetele "koostööpartneritele". 

Mulle veidi üllataval kombel hakkabki mingit tüüpi nänni kohale lendama igale blogijale, kel vähemalt 25 lugejat ja kes on suutnud üles panna vähemalt kaks postitust. Esimene neist: Tere, mina olen Tuuli, 15-aastane. Ma hakkan blogi pidama. Ja teine: mulle ei meeldi mata. Ja selle asemel, et korrutustabelit õppida, korraldan ma esimese giveaway, kui täis 32 follower'i. Saa õnnelikuks invisibobl/sofy kreemi/vms omanikuks! XOXO. YOLO."  

Noh, olgu, mis ma laste peale ikka ärritun. Palju rohkem ärritab mind, kui täiskasvanud inimesed hakkavad sama tegema. Kõige pealt võetakse ette minu poolt palavalt armastatud Sheinside, sest "p...i pole, et kräpp, aga kammoon tasuta saab ju. Siis ju võib. Ja kui tema saab, siis miks mina ei või". Edasi vaadatakse, et päris paljud ettevõtted reklaamivad end läbi kahe-kolme-kuue populaarsema blogi, et  mina tahan ka. Olgu, ega selles justkui polegi midagi halba. Kõik me müüme end ühel või teisel moel, kõigil meil on oma hind, kuid minu meelest võiks kõike seda teha korrektselt. Eesti blogidest jääb mulje, et kõige olulisem on endale tasuta asi kätte saada, siis mingi random pilt/info selle toote/teenuse kohta üles visata ja tehtud. Saatke uus asi! Ka Eesti ettevõtted ei oska minu meelest kastist väljapoole vaadata. Ainuke moodus oma tooteid/teenuseid reklaamida, on läbi looside. Ma ei ole turundusguru, ma ei tea, kuidas veel võiks, aga midagi originaalsemat võiks ikka kasvõi proovida välja mõelda. Muidu ongi nagu Genka laulusõnades, et "teen, mine pane laik". 

Ja siis otsustab üks ettevõte ühele blogijale reklaami eesmärgil kinkida mäkkbuk'i. Ei mingit loosimist, vaid lihtsalt reklaam. Blogija teeb seda veel päris hästi. Mulle tõepoolest meeldib, esimest korda. Mulle meeldisid need justkui suvakad pildid, kus näha olid vaid tennised ja kotisangad vms. Pildi all kiri: Ettevõte tegi mulle kingituse. Neid postitusi tuli veel. Need olid vahelduseks teistmoodi. Ettevõte sai reklaami. Aga kas ka sellist, mida nad soovisid? Kas blogide lugejad tormasid kohe ummisjalu Apple'i tooteid müüvate ettevõtete uste taha, et endale samasugused mäkkbukid soetada? Oh, ei! Hoopis kõik teised blogijad hakkasid ettevõttele kirjutama, et teate, mulle oleks ka vaja arvutit/telefoni/iPadi.

Blogijate lugejaskonnad on üsna suured. Ilmselt loeb neid blogisid ka ühes või teises ettevõttes töötavad inimesed. Ja nii hakkab mulle üha enam silma postitusi, kus oma jutu sees on juba üks või teine ettevõte ära lingitud. Umbes nii, et mina nüüd teeksin järgmise postituse, et ma enam ei taha Mondeo-Matiga sõita, et küll tahaks endale kas seda Hondat (lisaks lingi ettevõttele, kes seda müüb) või Lexust ( lisaks lingi) ja jääks ootama, et juba järgmisel hetkel kirjutaks mulle keegi, kes mulle seda autot pakukski.  Minu jaoks läheb siin eetiline piir. Selline "ettereklaamimine" on kuidagi veider, mõjub valesti. Kui ma nüüd näiteks kasvõi ise kirjutaks mõnele Honda edasimüüjale ja saakski mingile kokkuleppele, siis seda annaks ilmselt ka kuidagi professionaalselt reklaamida. Nö tagantjärgi. Ettereklaam mõjub mulle lunimisena. 

Ka mul endal on plaanis oma Norra projekti jaoks sponsoreid otsima hakata. Ma ei arva, et sponsorite leidmises midagi halba on. Ka mina pakun neile vastu reklaami. Aga mitte vaid oma blogis, sest ma ei näe juba ise, et need ettevõtted sellest väga suurt kasu saaksid. Koostöö mõte on aga minu teada ikka selles, et mõlemad pooled kasu saaksid. Mina pakun neile reklaami väljaspool Eestit. Kas mõnes Norra suurimas blogis, mis on ikka hoopis teise tasemega kui Eesti omad, ja/või Norra ajalehes/ajakirjas. Ma väga loodan, et see projekt läheb nii nagu ma plaanin. Sest siin sõltun ka mina sponsoritest ja reklaamist.

Minu pika jutu mõte? Nagu öeldud, mind ärritab, et Eestis ei osata isegi reklaami teha. Nii et see teeniks eesmärki, kus kasu saavad mõlemad pooled, mitte et blogides olev reklaam tekitas juurde sada tuhat uut blogi sekundis, sest nii saab tasuta asju. See tundub olevat paljude Eesti blogide mõte. Lihtne elu;) Mitte, et elu peaks raske olema...

Mulle tundus, et ma peaks selle pika postituse lõpus midagi reklaamima. Aga mul ei ole midagi reklaamida. Vaadake siis lihtsalt imekaunist mind. 

                          

Omg! Ida võõristab? Ja tänased kaltsukaleiud

Ida on üks paras flirtija. Mehed talle meeldivad. Juba lennukis pani ta paar kuud tagasi mind piinlikku olukorda kui meie  kõrval seisva mehe tagumikku silitama hakkas. Mees vaatas ju esimese hooga mulle otsa ja ma tundsin end nagu tilluke pervert. Õnneks Ida kordas oma etteastet ja mees sai aru, et väike pervert ei ole mina.

Iga kord kui Ida mehi näeb, hakkab ta kõige laiemat naeratust naerma. Eriliselt on talle meeldinud vanaisa ja onu Tarmo. Ja kujutate pilti, nüüd ühtäkki ei meeldinud talle kumbki. Täiesti arusaamatu ja müstiline. Mul tekkis kohe hirm, et ega ta nüüd ühtäkki kõiki meessoost isikuid kartma ei hakka. Sealhulgas ka Marekit. Siis on mu laul ju lauldud. Ja kas see võõristus laieneb varsti ka kõigile naissoost isikutele? Palun öelge mulle, et see lihtsalt oli üks tobe juhus. Et Idal lihtsalt on natuke paha tuju olnud. Et see on funktsiooniviga? Ta ei jää ju nüüd iga kord,  kui ta meessoost isikuid näeb, nutma? (Igaks juhuks sülitan üle õla, sest tal on komme teha kõike just risti vastu sellele, mida ma palun. Võib olla peaks siis paluma, et ta ei magaks terve öö?)

See veel puuduks, et ta memmekaks hakkaks. Kuidas ma siis ringi litutatud saan;) 

                              

Et mitte nii koleda mõttega oma postitust lõpetada, siis näitan ma parem ette oma tänased kaltsukate leiud. Seekord Idale. Kokku 14 eurot. Sealhulgas kahed jalanõud. Kasutatud;)

Eks ma omaette loodan, et mul õnnestus ta ära osta ja ta ei ärka öösel iga tunni tagant. Nagu tal viimasel ajal kombeks on. Mu d-vitamiini ja teised teooriad ei pea vist kah paika. Ida ei magavat enam ka Tartus. Isegi emme on lapsehoidmisest väsinud. Aga ma ei tee sellest välja, ma ei kuule seda;) Ma piinan emmet veel lausa kaks ööd.  Mul on nädalavahetusel üritus, kuhu lastega ei soovitatud tulla. Ma ei tea, mis imeüritus mind ees ootab. Homme kella kolme paiku istun ma Valga rongi peale. Magamiskott kaasas. Sportlikud riided ja peoriided ka. 

Hmmm...õnnestuski teemast kõrvale kalduda. Ma ei tea, miks. Niisiis kaltsuka leiud. Siin nad on. 

            

                 

Kaltsukaleidudest veel nii palju, et ka tädi Merle leidis Idale täna midagi vahvat. Ma olen ju rääkinud, kuidas mulle ballett meeldib. Ja igas variandis tutu-seelikud, mida ei saa(ks) ühel tüdrukul kunagi liiga palju olla. Noh ja kunagi pole ju liiga vara trenniga alustada? 

           

Siis kui me Marekiga romantikat tegime ja Brittiga raamatuesitluspidu pidasime

Idakene tahtis pärast jaanipäeva vanaemaga Tartusse minna. Et saaks natukenegi metsast välja. Tsivilisatsiooni. Mis mul ikka selle vastu olla saab, mõtlesin mina. Saamegi maja koristada ja muru niita ja muid selliseid töid teha. Mis te siis arvate, kas me tegime midagi kasulikku või asjalikku? Me jäime vaid korraks terrassile istuma. Korraks. Kella nelja paiku. Tuppa läksime me pool üksteist. Siis kui mu varbad olid juba jäätumas, sest väljas oli korraga nii külmaks läinud. Tundus nagu oleks miinuskraadid ja jaanipäev sujuvalt üle minemas jõuludeks. 

Aga mis me siis tegime kogu selle päeva? Ikka romantikat. Ei, me ei hoidnud üksteisel kuus tundi järjest käest kinni ja ei vaadanud üksteisele sügavalt silma. Me ei joonud ära ka kõiki Ussipesa alkoholivarusid. Me tõime välja oma aiphoonid ja hakkasime laule kuulama. Kõige pealt kuulasime me läbi kõik Genka lauldud "Laula mu laulu" lood, naersime kõht kõveras ja kerisime muudkui laule tagasi, et kõigest aru saada. "Kodulaulu" kuulasime me reaalselt seitse kuni kaksteist korda. Kuulasime ja imestasime kui andekas saab üks inimene olla. Kadedaksajavalt andekas. Mina selliste asjade peale ei tuleks. Seepärast ma olengi vaid "kirjanikuneiu" nagu üks mu ustav blogisõber ei väsi mulle meelde tuletamast.

Igatahes me istusime ja kuulasime lihtsalt laule. Genkast "Vana klaveri" ja Zetodeni. Kuulasime ja kuulasime ja jutustasime ja arutasime. Lõpuks vaatasime "Tulnukat" ja "Armastust kolme apelsini vastu".  Naersime end ogaraks.  Mulle tundus, et me käitusime  mitte vastavalt oma vanusele. Me olime lapsikud ja ülemeelikud. 

Nii juhtub kui oled üleväsinud ja laps on kodust ära. Siis lähevad vanemad ise peast ogaraks. 

   

Hommikul sain ma raamatu kätte. See on ilus. Minu oma. Mitte enam Johanna Maria Prangeli omad nagu need teised. Täitsa Eveliisi oma raamat. Torukollist ja Tillukesest Delisast. Tehtud!  Homme viin ma nad poodi ära.

              

                

Pärastlõunal sain ma kokku Brittiga. On nii naljakas, et veel mõned aastad tagasi ütlesin ma, et nii veider, kui inimesed endale netist tuttavaid leiavad. Et mis neil viga on. Ei saa ju teada, kellega tegelikult tegu on. Võib-olla on nad sarimõrvarid või niisama napakad, et kuidas inimesed julgevad. Mina küll ei julgeks. Tänu blogile olen ma nii mõnegi inimesega, keda ma päriselus ei tundnud, kokku saanud. Keegi ei ole olnud ei sarimõrtsukas või niisama napakas. Kõik on toredad inimesed olnud.

Ja tore oli ka Britt. Meil jätkus juttu kauemaks. Ainult vein sai otsa. Kuna ma mingit raamatuesitluspidu ju teha ei plaaninud, aga mult ikka on uuritud, et kuna ma seda teen ja kus, siis ma võingi nüüd öelda, et me Brittiga pidasime raamatuesitluspeo ära;) 

Raamat ju oli, külaline ka, veini ja suupisteid samuti. "Kirjanikuneiu" oli ka kohal. 

                              

Jaanid ja meie ja teie lapsed

Vihm, päike, lõke, jaaniussid, sõnajalaõis, miljon kilo grill-liha, kaseoksad, pärg, Kukerpillide  see "jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" lugu. See kõik kokku moodustab klassikalise jaanipäeva. Ometigi kuulub minu arvates klassikalise jaanipäeva juurde alati veel üks komponent. Tilluke tüli. Võib ka muidugi suurem olla, nii kaklus külajaanipeol või muud säärast, aga vähemalt üks tilluke tüli käib asja juurde.

Ei, seekord ei tülitsenud mina. Ma vaid vihastasin korralikult kell pool kolm kui Marek arvas, et on õige aeg laulutuurid üles võtta. Mina aga teadsin, et Ida ajab meid kell viis jalule nagu tal viimasel ajal kombeks on ja tahtsin kasvõi paar tundi magada, eriti kui sellele eelnes täiesti magamata öö. Siis ma vihastasin küll. Ma alati selliste pidude lõpus natuke vihastan. See on ka klassika. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Niisiis tüli. Mul on tunne, et me tegime Mareki emale veidike liiga. Mareki emal on kaks ühevanust lapselast. Üks neist elab siin pärapõrgus metslastega, teine linnas, vanaema kõrvaltänavas. On loogiline, et kõrvuti elavad vanaema ja lapselaps puutuvad rohkem kokku. Ja nii ütleski vanaema ühel hetkel "meie laps nii palju ei räägi kui teie laps". Marekit pahandas see. Väga. Mismõttes meie ja teie, lendas ta emale peale. Et lõpuni aus olla, siis eks ma ka mõtlesin, et veidike veidralt see ju kõlab, aga noh las ta olla.

Siis aga selgus, et ka minu peres on alati olnud meie ja teie laps. Tilluke Marian, kes elas Tartus, vanaemaga ühes linnas, oli meie. Ja teine lapselaps, kes elas Tallinnas, oli teie laps. Terve lapsepõlve. Ma ei olnud sellele kunagi mõelnud, aga eile tuli mulle meelde, et oli küll nii jah.

Me hakkasime arutama, et ilmselt on see võib-olla natuke totakas väljend seotudki lihtsalt sellega, et kumb lapselaps lähemal elab. Sest kui vanaemad räägivad teistele oma lastelastest, siis räägivad nad alati meie lastest. Mitte lapsest ainsuses. Ei eelista üht teisele. Vähemalt üldjuhul ju? 

 Kui Marek oli oma emaga ära pahandanud, mõtlesin ma, et ütleks siis enda omale ka midagi:) Kui emme mulle helistab, ütleb ta alati lihtsalt "tšau" või kui mina helistan, küsib ta, et mis tahad. Kui ta helistab Marile, ütleb ta 'tšau, tibu". Me ikka norime ta kallal, et Mariani peab ta musterlapseks, kelle eest tehakse kõik ette-taha ära, kurat võtaks, tema võis isegi hamstrid (mitmuses) võtta. Mina pean ise hakkama saama ja hamster kästi mul ka kohe minema viia. Tädi Helju lubas mul seda mõnda aega oma vannitoas peita, aga emme sai ikkagi kuidagi haisu ninna ja hamster pidi kaduma. Võib ju ka tunduda, et üht last on teisele eelistatud. * Kuigi nii see ju pole. 

Tegelikult kipub vist lihtsalt nii olemagi, et see, kes elab lähemal, on lähedasem laps(elaps). Ilma igasugu teadliku vahettegemiseta. Mõned väljendid vaid tekitavad segadust. Ja teinekord tillukest tüli. Tillukest jaanitüli. Mulle tundub, et asjata. Tehes ühele vanaemale natuke liiga. Mina ütlen, et Ida on õnnelik laps. Tal on kaks vahvat vanaema ja kaks vahvat vanaisa. 

Kuigi ka mul oli tegelikkuses olemas topeltkomplekt vanavanemaid, kippusin ma teist paari mitte vanavanemateks pidama. Aga see tuli alles siis kui ma "suureks" sain ja jonnima hakkasin. Lapsepõlv möödus mul ikka nii Vasulas kui Rõngus ringi joostes. Põlved pidevalt katki ja küünealused mustad. Emme oli selle pärast alati pahane. Miks ma seda rääkima hakkasin, ma ei tea. 

Jaanipäev, kui pere on koos, on üks mu lemmikpühasid. Hoolimata tillukestest raginatest. Need käivad asja juurde. Peaasi, et pere koos oli. See on nii tore. 

                        

                         

                         

         

* me emmega norime ikka alati naljaga. Jumal hoidku selle eest, kui ta mind tibuks kutsuma hakkaks.

Diip (kunstiinimene) hakkab norrakaks

Ei saa mina midagi sinna parata, et osa mu südamest ikka Norra jäänud on. Ühel ilusal hommikul ärkasin ma  enda arvates geniaalse ideega, kuidas natuke Norrat oma ellu tagasi tuua. Kuna mul viimasel ajal on mingil veidral kombel vedanud, näiteks olen ma paar loosimist ja auhinnamängu viimasel ajal võitnud (mina, kes ma muidu ei võida kunagi) ja nii ma tundsingi, et pean seda head tähtede seisu ära kasutama. Kui nii võib öelda.
Igatahes tundsin ma, et julge hundi rind on rasvane ja kirjutasin paar kirja koostöö ettepanekuga, mis hõlmab nii Diipi kui Diipi kunstiinimest ning minu armastust Norra ja kokakunsti vastu.

Paar päeva hiljem sain ma vastuse. Jaatava vastuse. Sügisel korraldab Diip, eesotsas Diibi kunstiinimesega koostöös ühe Norra blogiga vahva ürituse. Läbirääkimised käivad ka ühe Norra ajalehega ning paari ajakirjaga.  Rohkem ma rääkida ei saa. Muidu mõni konkurent napsab mu mõtte ära. Ma tean, et nii mõnigi restoran on tahtnud Norra minna või Norraga koostööd teha. Mul on hea meel öelda, et Diip teeb seda. Varsti.

Aga rphkem ma hetkel ei räägi,  pidin lihtsalt natuke seda saladust endast välja laskma. Mõnikord on saladust hoida nii raske!

                                                        Foto: Tine Monsen

Võistlemine on osadele emadele geneetiliselt sisse kodeeritud?

Mul on tunne, et igal emal on kodus kasvamas väike geenius, sest absoluutselt ükskõik, millise emaga ma räägin, siis kõik ütlevad kui ühest suust "aga ta on mul natuke arengust ees ka, arst ütles ka". Mina siis mõtlen, et mul on ka kodus väike geenius, sest lisaks sellele, et me nüüd ka Tuljaku oleme selgeks saanud ja Hamleti kallale asume, oskab ta istuda, põlvitada, käputada, end püsti ajada, toitu mingil määral endale suhu ajada. Potil oskab ka käia juba mõnda aega. Noh, ta muidugi ei ütle sulaselges eesti keeles, et ta potile tahab, aga aeg-ajalt tal õnnestub mulle see soov selgeks teha. Või aeg-ajalt ma oskan tast lihtsalt aru saada. Muidu trikke teeb ka.  Nii nagu sada tuhat teist selles vanuses last. Kõik need väikesed geeniused.

Tänu sellele, et sajal tuhandel emal on kodus kasvamas väikesed geeniused, kes kõige eelpool mainituga ilma probleemideta hakkama saavad, on ka mingi grupp kurbasid emasid. Kelle lapsed ikka veel ei kõnni. Ise juba kaheksakuused. "Aga küll ta kohe hakkab," lohutavad nad end või õigustavad end teiste emade ees. "Oi, minu oma juba ammmmmmmmmmmu istub," lisab selle peale keegi teine. Ja kurb ema muutub veel kurvemaks, sest tema laps on alles käputama õppimas.

Ma olin hiljuti ühes seltskonnas, kus olid veel mõned Ida-vanused lapsed. "Isver, ta on teil nii tubli," ütles keegi, "nii palju jutustab ja kohe nii kenasti paneb sööki suhu. Minu oma küll nii palju ei räägi." Ma ei teadnud, mida teha. Kas paluda Idal lobisemine lõpetada või kiita takka, et küll sinu oma ka jutustama hakkab või et kõik lapsed ei olegi ühesugused või... Enne kui ma jõudsin midagi välja mõelda, lisas too ema: "Aga meie lapsel on neli hammast. Teil ei ole vist veel ühtegi,jah?" Lisas siis veel, et küll need kunagi ikka tulevad, aga, et nende tibul oli juba kolmekuuselt kaks hammast. Ma ei hakanud talle ütlema, et ega ma muretsegi, sest hambutuks pole küll keegi jäänud. Ma ei saanud talle midagi öelda, sest ma sain aru, et me oleme võistlema hakanud. Kumma laps on siis "rohkem arengust ees", kas see, kes end kogu aeg püsti tahab ajada ja vatrab või see, kellel on neli hammast suus. Ja juuksed peas. "Mõnel kohe on rohkem juukseid peas," lisas see ema ja sasis oma lapse peanupukest. Ilmselt oleks ma pidanud kadedusest siniseks minema või kohe netist juuksekasvu soodustavat šampooni tellima hakkama.

Ma ei saa aru, miks kuradi pärast me peame näpuga järge ajama, mida lapsed mingis vanuses teha oskama peaksid, mitu hammast neil suus on või kelle laps siis tublim on. Juba beebieast alates paneme me lapsi võistlema. Milleks? Kõik tuleb omal ajal või natuke hiljem/varem. Kas see beebide võrdlemine on sisse kodeeritud? Ja siis see "mina tean, mis on õige, miks sa mind ei kuula ja samamoodi ei tee" nõuannete teistele peale surumine. Mina ei käsi kellelgi oma lapsele kanakoiba hambusse pista. Ärge siis kritiseerige mind ka. Kui ma ei loe iga pudrupaki pealt, mida täpselt see sisaldab. "Miks sul Hipp puder kaasas on?"uuris too ema, "see ei ole hea, vaid Holle kõlbab!" Hetk tagasi oli ta just lapsele sisse söötnud Hippi püree.

Sellest ma ei hakka rääkimagi, et see ema sai šoki kui ma Idale kala maitsta andsin ja võisaia ja kurki. "Aga tal ei ole ju hambaid, meie nunnukene saab küll veel vaid püreesid," pahandas see ema minuga ja kasutas jälle võimalust mainida, et "kuigi nende nunnukesel on ju neli hammast suus."  Ega ma väga ei saa sellel söögi teemal sõna võtta, sest see ei olnud ju veel väga pikka aega tagasi kui ma isegi kartsin, et Ida endale midagi kurku tõmbab. Aga no ikkagi, laske mul teha nii nagu mina õigeks pean.
Kui ma veel mainisin, et õhtul lähen ma aarete korvi kokku panema, vaatas see ema mind nagu oleks ma peast põrunud. Lapsed mängivad ju mänguasjadega! Nii võib endale viga teha! Kädistades kasutas ta veel võimalust rääkida, kui tubli tema tibu on, kuidas ta oskab klotsidega mängida.
Et ka kõik teised, kes soovivad, südari saaks, siis panen siia ka pildi üles Ida aarete korvist. Mutukamoos on süüdi, kui keegi päriselt ka ära minestab. Või kui Ida endale vispliga vastu pead peaks virutama. Või selle suure taignarulliga. Mul lihtsalt ei olnud kodus väiksemat käepärast võtta.

Aga suvi võiks tagasi tulla. Mulle meeldis rohkem kui Ida õues terrassil ise süüa sai. Paar õhtut tagasi andsime me talle toas salatit süüa. Kuigi põrandaid peseb üldjuhul Marek, siis seda oli valus vaadata, mis Ida korda saatis. Ida ise oli rahul. Ta on alati rahul kui ta süüa saab. 

                        

Ma ei tea, kas Ida kõige andekam laps maailmas on, küll aga on mul hea meel, et me ei pea pidama vaidlusi teemal, kellel on maailma kõige ilusam laps. See vastus on õnneks kõigile juba teada. 

Siis kui me Marekiga trenni tegema hakkasime

Me oleme nüüd Marekiga koos 22 päeva teinud kõhulihastele harjutusi. Seda "30 päeva väljakutset", et alustad 20ga, lisad iga päev viis harjutust ja kuu lõpuks teed mingi 120 tõstet/tõmmet või mina ei tea, kuidas neid liigutusi nimetatakse. Sport on mulle võõras. Spordiga seotud terminid samuti. Aga te ju saate aru, millest ma räägin?

Igatahes olime me jõudnud 70ni kui Marek ütles, et vsjoo, tema ennast enam ei tapa, et see pole inimlik. Tema hakkab iga päev 50 tegema. Olgu, ütlesin mina ja tegin oma 70 ära. Järgmisel päeval tegin ma 75. Nii nagu peab. Marek alustas ka. Ütles, et tema teeb 50. Nii nagu lubas. 

Nõrk, vastasin selle peale mina, et alla annad ja katki jätad. Ei anna ju alla, raius Marek. 

Aga selle ürituse jätad ju pooleli, lisasin mina. 

Juba järgmisel hetkel otsustas Marek, et kui mina juba oma 75 tehtud sain, siis saab tema ka hakkama. Saigi. Järgmisel päeval, kui mina tegin järjest 40 harjutust, pidi tema ilmtingimata tegema 45. Kui mina ülejäänud tegin kümne kaupa, pidi tema tegema vähemalt 11 tükki järjest. Ja kui mina sain oma 85 enne tehtud kui tema, pidi tema tegema 92 harjutust. Sest ta jaksas ja ta pidi minust rohkem tegema. 

Ta peab minuga alati kõiges võistlema. Ka töö tegemises. Kumb saab kiiremini koristatud. Kumb saab rohkem rohitud, rohkem tapeeti maha võtta... Mul ei ole midagi selle vastu, et ta mind töötegemises võidab. Ja tegelikult ka trennitegemises. 

                           Meil on jäänud veel kaheksa päeva. Täna on 90 harjutuse päev. 

                 

                             

 

                   Kusjuures natuke on isegi juba tulemust näha. Natuke. Aga asi seegi. 

Siis kui ma Mareki peale kaks korda vihastasin

Idülliline reede õhtu elutoas. Britt Ida Loviisa mängib oma mänguasjadega ja laliseb omaette. Marek on just koju jõudnud ja istub trepi nurgal ning jälgib ühe silmaga last ja teisega telekat. Mina istun (üllatus-üllatus) väsinult diivanil. Ühtäkki ütleb Marek: "Jaaah, näed, ma teadsin ikka mõnda asja ette."
"Mida siis?" küsisin mina.
"Seda, et ei saa ma enam teha kõike seda, mida ma tahaksin," vastab ta muretult.
Mulle jäi saiatükk kurku kinni. Ma pööritasin silmi. Ma mõtlesin, kas ma tõesti kuulsin õigesti.

"Midaaaaa?" kriiskasin ma nagu vanamoor Nukitsamehest.

Marek solvus. "Noh ma ei saa enam väljas nii palju asju teha nagu ma tahaksin."

Ma pööritasin uuesti silmi. Niisiis ma olin õigesti kuulnud. Ta ei saa teha nii palju kui ta tahaks. Vaeseke! Hea, et minul kõige jaoks aega jagub. 

"Sest sa pead toas istuma ja last passima, kuna mina olen õhtuks väsinud," nähvasin ma.

"Nähh, sa võtad kõike kohe nii isiklikult, ma ei oleks pidanud midagi ütlema, sinuga ei saa avameelne olla," vihastas Marek. 

"No kui sa tuled mulle ütlema, et laps nii palju su aega röövib, siis ma võtan seda tõesti isiklikult," vastasin mina. "Ma ei teadnud, et ma sind last hoidma sunnin, kui sa tahad hoopis väljas tööd teha!"

"Ei, mitte seda. Ma ise tahan teda hoida. Aga mul oli õigus, et ma ei jõua enam nii palju kui varem," püüdis Marek olukorda siluda. "Sina pool aastat tagasi ütlesid, et ära sa selle pärast muretse, ei jää sul õues midagi tegemata."

"Et siis ma ikka sunnin sind last hoidma, sel ajal kui sina tahaksid hoopis niita?"kähvasin mina. "Ja mina naiivne arvasin, et ma lasengi sul väljas ka toimetada, et sa ei pea 24/7 Idaga toas istuma."

"Ahh, sa said valesti aru," lõi Marek käega. Ma lõin ka käega, ma lihtsalt ei jaksanud end rohkem ärritada. Aga midagi ma ei saanud valesti aru. Marek ju ütles, et laps võtab liiga palju tema aega ära. Ma olin esimest korda vihastanud.

Kui Ida lõpuks magama oli jäänud, istusime me vaikuses diivanil. "Kas sa ei arva, et laps on lihtsalt mugav ettekääne, et mitte midagi teha?" lõpetasin ma vaikuse. Mulle tundus, et Mareki pea plahvatab kohe. 

"Mitte vaid sul. Minul ka," püüdsin nüüd mina kiiresti olukorda siluda. Marek mõtles korraks ja vastas siis: "Sinul kindlasti."

Ma ei olnud kindel, kas ma kuulsin õigesti. 

"Midaaaaa?" kriiskasin ma nagu vanamoor Nukitsamehest. Ma vihastasin Mareki peale teist korda. 

"Sa ju ütled, et Ida kõrvalt ei saa midagi teha ja siis kui ta magab, siis sa istud arvutis," lisas Marek.

"Jah, ja sina istud Ida kõrval õues ja valvad tema und. Selle asemel, et midagi teha. See on ju mõistlik ajakasutus."

"Ma ei saa midagi teha, ta võib ärgata. Ma valvan ja vajadusel liigutan vankrit."

"Kuule, seda võin mina ka teha. Ma ei pea sel ajal pildialbumit korrastama, blogima või muud sarnast teha. ma võin ka Ida kõrval istuda ja sina saad vabalt niita."

"Ma ei saa lärmi teha kui ta magab."

"Jah, ja kui ta ei maga, siis sa pead teda ju toas hoidma," torkasin mina.

Marek vangutas pead. Me oleksime  võinud päris korralikult tülli minna, alge oli olemas,aga ilmselt olime me mõlemad lihtsalt liiga väsinud. Ma tundsin, et ma täna ei viitsi rohkem vihane olla. 

Hommikul ärkasin ma hoopis teiste tunnetega. "Nii tore, et Ida täna vaid ühe korra ärkas," ütlesin ma. Marek vaatas mind nagu oleksin ma kuu pealt kukkunud. "Misasja?" küsis ta unesegaselt. "Ma pole terve öö magada saanud, sest ta niheles kogu aeg."

"Ahah," vastasin mina. Seda ma ei teadnud. Ma magasin nii sügavalt. Ma ei teadnud, et Marek oli teda öösel mitu korda uuesti magama kussutanud. Ma tundsin, et mul on maailma parim mees. Ma tundsin, et ma armastan teda. 

Ma ei ole korraga miljonäriks saanud

See on nüüd jälle üks nendest teemadest, mida ma mõtlesin, et kas postitada või mitte. Varem oli lihtne. Ma olin anonüümne Johanna Maria Prangel aka Mutrike ja võisin kõike öelda. Nüüd ei taha ma oma sõnadega inimestele haiget teha. Ometigi on see blogi ju kunagi alguse saanud just selleks, et oma tundeid väljendada. Endast välja lasta see, mida muidu tavaelus ehk ei julge. Ma mõtlesin ja mõtlesin, mida teha. See teema kummitas mind terve päeva, aga ma ei teadnud, mida teha.
Esiteks oli täna selline ilusate ja positiivsete emotsioonide päev ja teiseks, kes see ikka tahab tunnistada, et elu ei ole päris roosamanna. Kuigi blogis on sellist muljet jätta ülilihtne;)

Peale seda kui ma restoraniomanikuks sain (kõlab nii nagu mulle oleks see lihtsalt sülle kukkunud kingitus kõrgematelt jõududelt) olen ma päris palju kummalisi tundeid tunda saanud. Kadedust, õelust, imetlust, austust, mitte nii väga palju feimi ja sulli. Viimasel ajal, huvitava kokkusattumusena, on välja tulnud mitmed ammused ja head sõbrad, kel nüüd, täiesti juhusliku kokkusattumusena on vaja abi. Rahalist abi. Jah, süütundest, sest ka mind on rasketel hetkedel aidatud, peaksin ma tervet maailma päästma hakkama ja kõik oma emapalga kohe mõnele abivajajale edasi kandma. Ja ma ei tohiks üldse sõna võtta, sest ma ise olen siiani mõnedele inimestele võlgu. Ma ei ole unustanud, ausalt. Ma lihtsalt ootan kogu aeg paremaid aegu. Ühesõnaga ma ei tohiks laenude ja abi teemal üldse sõna võtta, aga...

Ma ei saa vaiki olla. Ma ütlen teile, kallid "sõbrad", see, et mul on nüüd restoran, ei ole minust üleöö miljonäri teinud. Ma ei istu kusagil miljonite otsas ja ei itsita omaette pihku, et jama lugu, et teil halvasti läheb, ise olete süüdi. Minul läheb hästi.

Ei, selline ma ei ole. Kui mul oleks võimalik, siis ma aitaks tervet maailma. Päriselt. Tõesti, Diibil ei lähe halvasti, Diibil läheb väga hästi. Ometigi ei tähenda see seda, et me supleksime rahas. Kõik, kes Eestis väikeettevõtjana hakkama püüavad saada, teavad kui raske on alustaval ettevõttel. Nii ka meil. Meil läheb hästi, aga me peame pingutama. Neli inimest on siia alla pannud kõik oma säästud, lisa meil kusagilt võtta ei ole. See on nö mäng, kas kõigele või mitte millelegi. Meil on üle kümne töötaja, kelle eest me vastutame. Et palgad saaksid õigel ajal makstud, et me tarnijatele võlgu ei jääks, siis palju asju maksame me oma taskust. Või noh mingil määral Britt Ida taskust, sest tema on ainuke inimene, kes siin majas hetkel stabiilselt raha sisse toob.  Kõik, kes toitlustusega tegelevad/tegelenud on teavad, et see ei ole lihtne äri. Et hakkama saada tuleb olla nutikas. Sellega seoses ma kohe ei saa vait olla ja pean natuke ühelt saladuselt loori kergitama. Juba sügisest on Diibil plaanis üks vahva projekt, mis hõlmab minu armastust Norra ja kokanduse vastu. Varsti saan ma sellest juba lähemalt rääkida.

Ühesõnaga.

Ma olen oma "sõpradest" väsinud. Et lõpuni aus olla, siis ma olen oma karmavõla, vähemalt osaliselt ka tasunud. Ma olen inimestele andnud/laenanud täpselt nii palju kui mul on olnud võimalik. Ma olen inimestele ära andnud oma viimased rahad. Sest ma tean, mis tunne see on, kui on raske. Ma tean, kui palju see tähendab kui sind sellisel hetkel aidatakse. Ma tean. Ja seepärast ma olen ka aidanud. Aga kusagil läheb ka minu piir. Kui ma korduvalt, peale seda kui ma olen öelnud, et meil on hetkel raske ja olles juba raha laenanud, saan kõnesid, et kas saaks veel...Siis saab mu mõõt täis.

Ja nii ma tunnistangi avalikult, kallid sõbrad, et ma ei ole seitsme kuuga rikkaks saanud. Raske uskuda, eks. Selle ilusa elu juures, mida me elame;)

Sadagu või pussnuge!

Marek tuletas mulle meelde, et ma olin Diibi sõpradele lubanud jaanipäeva puhul erinevaid pakkumisi. Jah, olin küll, aga koduse inimesena on mul ju päevad totaalselt segamini. Hea, et ma tean, mis kuus ja aastas me elame. Mulle tundus, et jaanipäevani on veel aega. Selgus, et pole midagi aega. Pangu ma siis oma pakkumine üles, ütles Marek. 

Mina ei oleks ju mina kui ma lihtsalt läheksin ja kirjutaksin, et kallid sõbrad, kõik söök miinus kümme protsenti. Ei, mul oli vaja mingit pilti. Nii ma siis vedasingi pool elutuba õue, et saaks ühe pildi. Õnneks oli Ida just lõunaunne jäänud. See kestab harilikult kuni kolm tundi. Ma sain  pildi tehtud. 

           Kallid sõbrad! Sadagu õues või pussnuge Diibis paistab ikka päike. 

Ja kui ilm piknikku pidada ei luba, siis tulge meile külla! Jaanipühade ootuses on homme ettebroneerimisel kogu menüü teile -10%. 

Päikeseliste kohtumisteni Diibis!

Sekund peale pildi üleslaadimist kostus vankrist põrgukisa. Ida arvas, et sai magatud küll. Oma kakskümmend minutit. Ei aidanud ei kussutamine ega jalutamine. Ida röökis nagu ratta peal. Taevast hakkasid paistma hallid pilved. Nii ei jäänud mul muud üle kui röökiva Idaga edasi-tagasi jalutada ja asju ükshaaval tuppa tagasi kanda. Ida vaatas mulle etteheitva näoga otsa. Mossitas. Nuuksus. Ja siis jälle karjus.

Ma ei ole ta karjumisega enam harjunud. Ta karjub väga harva. Põrgusse need asjad, ligunegu vihmas, kui seda peaks tulema hakkama, mõtlesin ma. 

Me läksime Idaga tuppa. Veerand tundi hiljem kisa vaibus. Ida ronis mulle kaissu ja hakkas endale unelaulu podisema. Pool tundi hiljem magas ta uuesti väljas vankris. õigest mõnikümmend minutit hiljem oli ta jälle ärkvel. Saa siis neist lastest aru!

Me vist käisime Britt Idaga Bullerbys

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ilmselt alustama sellest, et ma käisin kunagi (liiga palju aastaid tagasi) keskkoolis ja et mul oli üks klassivend. Hästi tore poiss. Nii nagu ikka asjade lomulik kulg on, siis leidis ta endale mingi hetk pruudi. Kah toreda tüdruku. Me käisime läbi. Niivõrd kuivõrd. Mõnda aega. Siis see läbikäimine lõppes. Polnud nagu enam põhjust ja huvid olid ka teised. Minu huvideks olid tol ajal peod. Ja pahad poisid. Ma ei usu, millegi pärast, et A.-l oleksid samad huvid olnud. Võib-olla ma muidugi teen talle liiga ja A.-s on peidus igavene d'n'b-pidude armastaja, aga ma julgen siiski kahelda.

Ühesõnaga meie viimasest (pinnapealsest) suhtlusest oli möödas julgelt üle kümne aasta. Ühel hetkel eelmisel aastal kirjutas A. mulle, et loeb mu blogi ja sealt hakkasime me vaikselt jälle suhtlema. Ma olen alati öelnud, et inimesed ei satu meie teele juhuslikult. Selleks on mingi põhjus. Ilmselt endalegi teadmata on A. mulle viimase poole aasta jooksul väga palju õpetanud. Ta on mulle õpetanud, et keegi ei ole sündinud musteremaks ja et see ei ole kõige olulisem, kõige olulisem on endaga rahul olla. Irooniline on muidugi see, et minu arvates A. ise on Musterema/Musternaise näidis.
Mulle tundub, et me oleme nii erinevad, aga samas nii sarnased. Sellised erilised. Kui ma üks kord ütlesin, et ega ma oma mehele ka mõnikord mingi magustoit ei ole, vastas Aidi muretult, et magustoite on igasuguseid. Magusaid, hapukaid, isegi soolaseid. Ja nii ongi. YOLO! Nagu on popp öelda.

Nii jõuamegi me eilsesse. Bullerby sünnipäevale. See oli pidu lastele ja lastemeelsetele. A. lubas, et viskab mu oma territooriumilt välja kui ma teda veel musteremaks kutsun, ma siis lubasin, et teen seda vaid oma blogis, sest siit ei saa ta mind välja visata:)  Aga tegelikult ka. Oli see vast üks meeleolukas pidu. Ka täiskasvanutele. See oli täis siirast rõõmu, õnne, kilkeid, nalja ja naeru. Uskuge mind, kui te olete hallist argipäevast väsinud, siis minge mõnele sellisele sünnipäevale. Soovitatav on muidugi, et te seda last ka tunnete, vastasel juhul võite endast väga vale mulje jätta.

Ma võiks kõik need 200 pilti siia üles laadida, sest kõigist neist kiirgab nii metsikus doosis positiivsust. Ja seda on vaja, eriti kuna suvi on korraks otsa saanud ning kurjad inimesed ei ole argipäevast kuhugi kadunud. Liiga palju on solvumist ja liiga palju soovi ära panna. Liiga vähe on siirust ja lapsemeelsust. Mina sain oma annuse eile kätte.
Heilyl oli õigus. Just me ise saame oma lastele Bullerby luua. Sala-kanaema minus on rääkinud. M.O.T.T.

                                    

                                                         

                      

Ühtlasi pean ma ka ütlema, et ma olen viimasel paaril päeval nii palju vahvaid kirju saanud. Ma ausalt ei osanud aimata, et mu blogil nii palju lugejaid on. See on nii tore!

Ja ka raamat sai täna valmis ning on uuest nädalast poes saadaval. Mul on kahju, et selle hund üsna krõbe tuli -16.50 - aga ma ei saanud sinna ka midagi parata. Sponsoreid mul pole ja kirjastamine ei ole odav lõbu. Rikkaks ma sellega kindlasti ei saa, kui siis teenin veidike kommiraha. Et Idaga poodi minna. Ma olen liiga palju ilusaid kleidikesi näinud, mis Idal kapist puudu on;)