Hommikusöök voodisse? Jah, palun!

Mõnikord tundub mulle, et ööpäevas on liiga vähe tunde või et ma olen endale liiga palju asju korraga organiseerida võtnud, siis aga mõtlen ma, et see mulle just meeldibki. Bullerby moeshow hakkab kontrolli alla saama. Teoorias. Kuna mul õnneks on palju vahvaid abilisi, siis ilmselt saab kõik ka teostatud. Kallid sõbrad, kes te lubasite mulle mannerguid laenata, kirjutage mulle meilile, mul oleks hea meel, kui ma paar päeva varem teaks, mitu mul neid on. Ma hetkel arvan, et vaja oleks kolme. Aga küll küllale liiga ei tee. Kui hingehinda ei taheta, siis paar ostaks ära ka.

Minu enda vahvliküpsetaja organiseeris ennast vist selleks ajaks Pranglisse, nii et kui keegi, lisaks Aidile, tahaks oma meest laenata vahvleid küpsetama, andke endast märku!

Üritusele panevad oma õla alla ka Aravon  ja Tassikoogid. Nii et oodata on väikesi kingitusi ja lisaks vahvlitele saab musid magusaks tillukeste tassikookidega.

             

Järgmisel nädalal saan ma kokku juba ühe uue Eesti tegijaga, et arutada septembrikuu moepühapäeva organiseerimist. Tundub, et meie moepühapäeva-idee on väga menukaks muutunud/muutumas. Mul on selle üle vaid hea meel.

                                                  Foto: Stina Kase Phtography

Ja siis muidugi vajab organiseerimist ka hommikusöögi-kursuse korraldamine. See vajab veidike rohkem läbimõtlemist ja organiseerimist. Kui leiaks mõne toreda hotelli, kes sooviks meil aidata veidike sõbralikuma hinnaga külalisi majutada, oleks suur osa tööst juba tehtud. Edasi on vaja välja valida hommikusöögid, mida teha. Nii nagu me Tine ja tema mehega kokku leppisime, teeksid mehed kolm erinevat toitu. Kõik sõltub muidugi ka sellest palju on osavõtjaid.  Esimesed huvilised on end juba kirja pannud, teadmata isegi kursuse hinda. Mul oli plaan selle üritusega detailsemalt tegelema hakata peale MiMoST moeshow'd, aga huvi kursuse vastu on olnud juba üsna arvestusväärne, nii et pole siin midagi oodata.

Esiteks vajan ma teie abi, et välja valida, milliseid hommikusööke te oma meestelt voodisse ootaks. Mina olen oma lemmikud välja valinud.

Kuidas tunduvad? Kas valime nende hulgast? Vaadake ka Tine instagrami-konto (Osloinchanel) hommikusöögipilte #dagensfrokostpåsengen. Andke enda lemmikutest märku, sest just praegu on teil võimalus välja valida need toidud, mida mehed hiljem teile voodisse toovad:)

Kursuse hinnaks tuleb 35 eur/inimene. Kõik toorained ja tarvikud on loomulikult meie poolt. Meestel on vaja vaid kohale tulla. Üritus toimub 20.09 kl 11:00 meie kodus Ussimäe talus (küll ma teid kohale juhatan). Kuna maja kummist ei ole, siis ma soovitan huvilistel oma mehed kirja panna. Selleks võite saata mulle meili: eveliis@diipresto.eu või saatke sõnum meie FB lehe kaudu. Üritus on eelregistreerimise ja ettemaksuga!

Kõik küsimused ja kommentaarid, ka sapised,  on teretulnud nii siia blogisse kui meilile! 

Konkurente kaemas @Komfek ehk seal kus toolid on eri värvi

Mul ei ole Pärnuga kunagi mingit erilist suhet olnud. Ses mòttes, et ma ei tea sellest linnast suurt midagi. Vähemalt rohkem kui see, et suviti kolis Club Tallinn Tartust Pärnu ja kõik ägedad inimesed pidid siin käima. Mingil pòhjusel mina ka. Ju ma siis okas a) olin äge vòi b) olin mingil moel ägedate seltskonda suutnud infiltreeruda. Rohkem ma sellest linnast suurt ei tea. Suviti pole ma siin väga käinud ja Pärnu rannas olen ma vist käinud vaid lapsena. Emme ütles muidugi täna, et ega me siis kah Pärnus ei käinud, et pigem mujal (Valgeranna oli vist üks koht), nii et ega ma ei teagi, kas ma üldse olen enne eilset Pärnu rannas käinud. 

Suvine Pärnu on mind seega külmaks jätnud ja talvine samuti. Kuni tänaseni. Kui välja arvata see, et Ida on täna suurema osa päevast olnud vastand minu muidu päevasel ajal ideaallapsele, siis ma pean tunnistama, et täna nakatusin ma suvise Pärnu "haigusesse". 

Esiteks oli rannas mõnus, siinpool, kus rahvas üksteise kukil polnud. Ida poleks veest väljagi tulnud, ta tuli sealt välja tõsta, ta ise oleks vist enne kòndima hakkamist ujuma òppinud. Ilmselgelt ei oleks tal midagi Pranglisse kolimise vastu. 

Teiseks sain ma üle pika aja väga meeldiva teeninduskogemuse osaliseks. Rahva Raamatus oli täiesti fantastiline müüja, ta oskas soovitada ja oli näha, et ta on ka päriselt neid raamatuid lugenud. Seda pole vaja mainidagi, et ta oli sòbralik ja abivalmis. Kahju ainult, et see Nikolai II raamat otsa oli saanud. 

                 

  

Kolmandaks sattusin ma imearmsaid lasteriideid müüvasse poodi. Ma ei mäleta nime, aga see asus peatänaval. Ma lubasin homme Mareki rahakotiga sinna tagasi minna. Imearmas pood! Kui te satute peatänaval jalutama, astuge läbi. Te ei kahetse. Või noh vòibolla ka kahetsete, sest ostmata te sealt väljuda ei saa. 

Ja neljandaks siis Komfek. Minu selle suve uus lemmikkoht. Peale Diibi;) Ma olen muidugi juba teenimatult lobisenud kòigest muust kui Komfekist, aga see oli lihtsalt kirss tordil tänasel "Vabanen eelarvamustest ehk siin ei olegi vaid Sunset ja òlletassimisvõistlused ehk vaatan Pärnule uue pilguga-päeval". Tòesti! Ma siiani arvasin ja nii palju kui teadsin, siis minusugustele "diipidele" see linn suurt midagi ei pakkunud. Täna sai ma teada, et Pärnu on päriselt ka chill. Nii nagu nad räägivad. Juba enne kui ma sinna Komfeki sisehoovi sisse astusin, teadsin ma, et see on minu koht. Juba enne kui ma süüa tellisin, teadsin ma, et mulle see sobib. Ma ei eksinud. Komfek on minu viimase aja parim leid, parima atmosfääriga. Nüüd ma tean, mida minu chill tähendab. (Ei, ma ei pea silmas vaid seda, et seal pakutakse veini. Komfekis oli isegi vesi maitsev;)

                       

                       

Nii palju kui Ida lasi mul menüüd vaadata, õnneks on see lühike, jäid mulle silma mõnusalt suvised toidud väga heade hindadega. Vòrreldes hotellide hindadega näiteks. Kui ma ei eksi, siis minu praejuustu salat maksis neli euri. Koos klaasi veini ja veega oli mu arve üheksa eurot. Salat maitses imehea. Porgand oleks mu vòinud veidi pehmem olla, aga see on juba ka norimine. Ma oleks tahtnud veel teisigi toite proovida, kuid Id oli täna jonni-funktsiooni peal. Päevasel ajal?!????  Tal on vist rohkem hambaid tulemas kui need alumised kaks. 

Aga tulles veel tagasi Komfeki juurde, siis ma ütlen ausalt, et see on koht, mida peab ise kogema, sõnadesse on seda raske panna. "Mu mehele ei meeldi üldse need kohad, kus iga tool on eri värvi," ütles üks naine meie seltskonnas. Teate, mulle ka ei meeldi. Enam. Ka Komfekis on toolid eri värvi. Aga see mõjub nii teistmoodi. Nii stiilselt. Nii "mitte-kalamajalikult". 

Kui ma ei eksi, siis silt nende hooviväraval ütles midagi sellist, et kui olete eksinud, siis astuge sisse. Jumala pärast eksige Komfeki ära! Soovitan. 

Kas ma juba ütlesin, et alates kella kaheksast mängis taustaks elav muusika?  Meile mängisid mònusalt kitarril noored muusikud. Ida pani neile silma peale, aga ma arvasin, et nad on Ida jaoks liiga vanad. Mängisid aga hästi!

Ahh, kui veider, et üks komfek tekitab mus tahtmise igal nädalavahetusel tagasi tulla!

Siis kui me Idaga keset ööd põgenesime

Me vist ei saanud Idaga Pranglis veel piisavalt päikest ja nii otsustasime me rannapuhkust pikendada Pärnuga. Käisime rannas, saime kokku teiste oktoobribeebide ja nende emadega ning nautisime sooja suvepäeva. Nii sooja merd kui eile ei ole mina oma elu sees veel tundnud. Muidu on ikka ju nii, et kui varbaga vett katsud, tundub ka kõige soojem vesi külm. Eilne merevesi oli soe nagu supp.

Meil oli kohe ranna ääres Terviseparadiisi taga (ees?) üüritud tore korter, nii et randa oli vaid paar minutit jalutamist.  Õhtul istusime me terrassil ja lihtsalt olesklesime. Lõpuks jäi Ida magama ja minagi otsustasin sama teha (me ju teame palju Ida öösel ärkab:). Emme jäi sõbrannaga veel jutustama. Ilus päev, eks? Selline tavaline suvepäev Pärnus. Suht sündmustevaene. Kuni saabus öö.

Ma ärkasin valju mehe hääle peale. See kostus justkui kõrvalt toast. Ma ehmusin ja olin voodist püsti nagu pudrukuul. Unenägu, mõtlesin ma. Siis kuulsin ma naise häält. Ma tundsin ära emme ja ta sõbranna hääle. Mehe hääl läks samuti valjemaks ja ma sain aru, et see tõepoolest kostus meie terrassilt. Hääli tuli igalt poolt juurde. Ida ärkas ja hakkas nutma ning hirmust värisema. Mina ka. Mul on lapsepõlvetrauma. Kui ma kuulen purjus mehe häält ja mulle tundub, et inimene on agressiivne, hakkavad mu hambad plagisema ja mul tekib hirm. Ma olen ema, ma ei tohi Idale näidata, et ma kardan, sisendasin ma endale ja kahmasin samal ajal kapi pealt korvi Ida toidu ja lutipudeli. Värisevate kätega haarasin ma voodist Ida, krabasin teise kätte korvi, kahmasin kapi küljest Ida kleidikese ja hiilisin oma toa uksest välja. Terrassil/hoovis mauraski mingi võõras mees, teisel pool aeda oli keegi naine või oli ta juba siin pool aeda, ma ei saanud aru või pigem mul ei olnud aega süveneda, ma nägin, et hullunud meesterahvas haaras terrassilt tooli. Ma ei jäänud sinna seisma ja ootama, mis edasi saab. Me taandusime tuppa. Põgenemine esimesel katsel seega ebaõnnestus. Õnneks. Mul jäi aega Ida riidesse panna, sest öö oli juba üsna jahe ja esimesena pihku sattunud kleidike ei olnud just kõige targem valik olnud. Kui hullunud mees ja tema kaaskond maja ette suundusid, tegin ma uue katse põgeneda. Haarasin lisaks lapsele ja korvile veel kaasa ka käru. Nagu filmis jooksime me aia pimedamasse nurka. Maja ees käis ikka mingi möll. Ma kasutasin hetke ja pakkisin Ida kärusse, nagu Kalevipoja Linda tõstsin ma ta koos käruga üle aia, viskasin järgi korvi ja ronisin ise üle aia. Me olime pääsenud. Öö pimeduse varjus eemaldusime me aiast. Aga kuhu keset ööd lapsega minna?

 Hea on, et Terviseparadiis oli kohe üle tee. 

"Kas teil vabu tube on?"küsisin ma. 

"Jah,"vastas neiu vastuvõtulaua taga.

"Palju üks öö maksab?"küsisin ma.

"135 eurot ühele,"vastas neiu. Ma pidin minestama. Kas ma tõesti pidin tagasi minema? Ma ei julgenud. Igaks juhuks helistasin ma emmele, et uurida, kuidas olukord on ja ühtlasi anda ka teada, et meid ei ole röövitud, vaid et me oleme lihtsalt põgenenud. Saate aru, lihtsalt põgenenud. 

Emme andis küll teada, et möll oli lõppenud ja palus, et me ei raiskaks raha, kuid minul oli ikka hirm. Ma ei teadnud, kes see inimene oli. Hullunud naaber vōi eksinud võõras. Üks oli kindel, sassis oli ta küll ja mina ei julgenud riskida. Kust ma sain kindel olla, et ta tagasi ei tule. Valesid aknaid sisse ei löö või üleüldse, kust ma teadsin, et ta pole kirvemõrvar, kes hetk hiljem tagasi tuleb ja kõiki esimese korruse elanikke valimatult maha ei noti. 

Mõnda aega seisin ma veel kahevahel ja arutasin iseendaga kõva häälega, et mida nüüd siis teha. Emme helistas uuesti ja palus tagasi tulla, sest hull(ud) olid taksoga ära läinud. Samal ajal olin mina juba otsustanud rahakotirauad lahti teha ja hotellis ööbida. Sõbralik naisterahvas leti taga sai aru, et me põgenesime ilmselt koduvägivalla eest ja ütles, et saab meile natuke sõbralikuma hinna teha. See oli küll väiksem kui 135 eurot, kuid ütleme nii, et odavamalt olen ma saanud ööbida nii Oslo kesklinnas kui Fredrikstadis, Itaaliast ja Rootsist ei hakka ma rääkimagi.

 "Kas te pargite ka?"küsis neiu nüüd juba kaastundlikult naeratades. 

"Ei, me põgenesime siit samast üle aia hüpates," vastasin ma. Neiu vaatas meid veel kaastundlikumalt ja noogutas arusaavalt, et vägivaldne mees jah. Igaks juhuks pidasin ma vajalikuks talle selgitada, et tegelikult sattus meie terrassile hullunud võõras või naaber, et minu mees on kenasti oma kodus Ussipesas. 

Kell üks öösel sain ma Ida uuesti magama ja istusin rõdule rahunema. Jõin minibaarist ära punase veini ja tundsin emme pärast muret. Aga kui kirvemõrvar tagasi tuleb? Ma lohutasin end sellega, et ümber oli veel inimesi ja mul oli hea meel, et emme sõbranna oli kauemaks jäänud. 

Päeval olin ma emmele öelnud, et Terviseparadiisi kuuendalt korruselt avaneb ilmselt ilus vaade, et tahaks seal olla. Mu soov oli täide läinud. Igaks juhuks soovisin ma ka miljon eurot võita. Ehk läheb ka see soov täide;)

 Hommikul riietasin ma Ida kaasahaaratud kleidikesse ja preilid-prouad läksid vahuveini-hommikusöögile. Aknast oli näha, et emme istus juba terrassil. Öö oli möödunud rahulikult, kirvemõrvar ei tulnud tagasi, kuid igaks juhuks oli emme iga krõpsu peale üles ärganud ja aknast aeda piilunud. 

PS: kõik alati naeravad, et ma käekotis tervet elu kaasas kannan. Sellises põgenemisesituatsioonis kulus see ära. Kõik, Ida mähkmetest kuni minu lõhnaõlini oli olemas. Siiski loodan ma, et me rohkem niimoodi põgenema ei pea. See oli üsna hirmutav! 

Selle peale, et odavam oleks olnud politseisse helistada, tulin ma alles siis kui ma hotellis check in-i tegin. Teised kõik olid ka liiga ähmis. 

                    

Kas kõikidele inimestele meeldivad beebid?

Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et kas võib olla nii, et beebid, igas suuruses ja välimuses, tõmbavad inimesi ligi? Noh nii, et inimesed vaatavad beebit ja hakkavad siis kohe lalisema, naeratama, kudrutama, jutustama ja ka pilti tegema, sest beebid on nii armsad. 

Ma pean ennast kordama ja ütlen veel kord, et enne Ida sündi, ei pannud mina lapsi tähele. Eriti beebisid. Ma ei saa öelda, et mulle oleksid väikesed lapsed meeldinud. Nüüd ma muidugi leian end suht tihti heldimusega ohkamast, et oi kui nunnu beebi, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Viimasel ajal, või tegelikult isegi lausa pikka aega juba, kui ma Idaga kusagil jalutan, ümbritseb meid tihti trobikond inimesi, kes teda imetleda tahavad. Idale see muidugi meeldib, siis ta kukub kilkama ja edvistama ning inimesed lähevad veel rohkem pöördesse. Mõned teevad salaja pilti. Või paluvad luba pilti teha. Ma algul arvasin, et tal on midagi viga, et kas ebaproportsionaalselt suured kõrvad või midagi muud sarnast, aga pikema vaatluse tulemusena olen ma jõudnud selgusele, et tegu on siiski täiesti tavalise beebiga. Ometigi kipuvad inimesed Idat nähes sammu aeglustama ja tahavad temaga suhelda. 

Täna näiteks kui ma ühe hotelli wc-s ta mähet käisin vahetama, ümbritses meid ühel hetkel Soome turistide seltskond, kes aina vaatasid ja naersid ja mulle tundus, et nad ei taha meid lausa enam wc-st välja lasta. 

Ida nautis tähelepanu ja mina jäin mõtlema, et milles siis ikkagi asi. Kas tal on siiski midagi viga või ongi tegu maailma kõige ilusama lapsega nagu ma õige emana alati niigi väitnud olen või reageerivad täiskasvanud kõikidele beebidele niimoodi? Kas ma võiks selle eest hakata raha küsima kui keegi Idat pildistada tahab vòi temaga jutustada? Võtaks vanalinna mòne vaatamisväärsuse juurde koha sisse ja hakkaks Ida näitamisega raha teenima. Ah?

         

                  

Kutsun teid 17/08 "Tillukese Delisa ja torukolli" esitlusele koos MiMoST moeshow'ga

                   

No nih. Kui üks vahva moeshow on edukalt möödas, on aeg järgmist organiseerima hakata. Teeme täieliku kannapöörde ja pöördume laste kõrgmoe juurest elegantselt lohaka MiMoSTi juurde. Seekordse moeshow alapealkirjaks saab "Torukoll kohtub Bullerby lastega". Loemee hubases ja bullerbylikus õhustikus ette peatükke minu uuest lasteraamatust, naudime vahvat lastemoodi ja sööme kõhud heast ja paremast punni. Mina teen ise jäätise ja Marek küpsetab vahvleid. Moeshow toimub pühapäeval 17/08 kell 16:00 ja on loomulikult tasuta. Ma soovitan laua broneerida, et me teaksime ka arvestada palju inimesi tulemas on. 

Seoses üritusega on mul ka paar palvet. 1) kas keegi teab, kust saaks erineva suurusega piimamannerguid? Neid vanaaegseid. 

2) kas kellelgi on laenata vanakooli vahvlirauda. Seda, millega krõbedaid vahvleid saab küpsetada.

Mul on nii hea meel, et ma nende toredate naisterahvastega tuttavaks sain ja et nad minu ideega nõus olid. Te vaid vaadake neid romantilisi riideid. Kas pole täpselt nagu Lingdreni raamatust? Päntajalg Ida saab ka muideks seekord modelli mängida. No vaatame, kuidas tal välja tuleb:) 

Külastage ka MiMoST FB lehel!

Me vist kolime nüüd siis Prangli saarele!

Meil on traditsiooniks igal aastal Prangli saarel käia. Esiteks on Mareki juured poolenisti sealt pärit ja teiseks on see selline koht, kus aeg seisab. Hommikul pesed hambad ära ja heal juhul kammid juuksed ära ning lihtsalt kulged. Absoluutselt kõik muremõtted kaovad. Aju justkui lülituks välja ja hakkab uuesti toimima alles pühapäeval kui mandrile tagasi jõuad. 

Kuna me Marekiga eelmisel aastal Harjumaa retke võitsime, millega kaasnes ka kohustus järgmisel aastal samale seltskonnale uus reis korraldada, ja meil niikuinii oli plaan Pranglisse minna, tirisime me sel korral endaga saarde kaasa Heily perekonna. Ja paar minu chilli sõbrannat. 

Kui te teada tahate, siis noorte seas on hetkel kõige olulisem olla chill. Minu 14-aastase ristitütre arvates olid Ene ja Siiri täiega chillid. "Kas Eveliis on ka chill?" küsis Heily. Laureen kogeles ja vastas lõpuks, et nii ja naa. "Aga Marek?" uuris Heily edasi. "Ei," tuli sealt kiire vastus. Mis osadest chilli ja osadest mitte-chilli teeb, selle saladuse jälile me ei saanudki. Hea on, et Siiri ja Ene kaasas olid, nii oli vähemalt pool meie seltskonnast chill...

Kuigi ma täpselt ei tea, mida noorte chill tähendab, võtakski ma meie minipuhkuse kokku sõnaga chill. Kui ma hakkaksin pikemalt seletama, peaksin ma romaani kirjutama. Osad hullud ( hulludeks pean ma neid üle-eelmise aasta kogemuse pärast:) käisid paadiga Keri saarel, samal ajal kui teised (sh mina) püüdsime meeleheitlikult kartuleid keema saada. Hommikul olime me maja köögis üritanud pool tundi peekonit ja muna praadida, kuid üsna tulutult - vool oli liiga nõrk. Oli selge, et me peame ajas tagasi minema ja kasutama puudega köetavat pliiti. See oli minu jaoks uus kogemus. 34-kraadise palavusega pliiti kütta oli samuti kogemus. Esimesel õhtul läks veidike pikemalt aega, aga teise päeva lõunasöögi suutsime me samal pliidil lausa kolmekäiguliseks ajada. Vähe sellest - pannkookide kõrvale oli meil pakkuda isetehtud jäätis.  Mis saaks veel rohkem suve moodi maitsta kui isetehtud jäätis! Kukeseenekastmest, küpsetatud suvikõrvitsast ja värskest kartulist koos sibulasalatiga ei hakka ma rääkimagi. Ja värskelt suitsutatud lestast.

Marek oli suurema osa laupäevasest päevast merel. Tal kohe on selline mere ja Prangli pisik sees. Juba hommikul kell kuus kuulsin ma, kuidas ta kolistas, et saaks kell kaheksa paadiga merele minna. See on meie suurim erinevus. Ma armastan merd, aga ma kardan paadisõitu. Marek seevastu võiks ilmselt kas kaluri või laevakaptenina tööd teha ja oleks kõige õnnelikum inimene maailmas. Kui ta lõpuks tagasi jõudis, ohkas ta: "Isver, kuidas ma tahaks siia pikemaks jääda!" 

Kunagi, esimene kord kui me koos Pranglil käisime, hakkas see koht meile mõlemile nii meeldima, et me võiks vabalt saarele kolida. Kui meil oleks seal midagi teha, mis ka raha sisse tooks, sest paratamatult ei ole võimalik vaid õhust ja armastusest elada. Sel korral kerkis see mõte jälle päevakorda. Ja päris tõsiselt. Mulle tundub, et tõenäosus, et me elame järgmise aasta suvel (suvest?) päriselt ka seal saarel, on üsna suur. Suurem kui kunagi varem. 

See on ka aeg, kui mu emapalk hakkab läbi saama ja ma peaks hakkama mõtlema tagasi tööle minemise peale, sest üüratu suur 45-eurone lastetoetus jääb mulle siiski väheks. Vana laristaja nagu ma olen! Endine töö mind justkui ei tõmba, ma tahaks elus teha kannapöörde. Mulle tundub, et see on õige aeg. Marek on Pranglile kolimise mõttest alati vaimustuses olnud. Niisiis...

Mina puhkasin end täielikult välja. Laisa inimesena julgen ma ju ikka öelda, et magamatus väsitab ja ma mõtlen väga palju lihtsalt magamisest. Ma magasingi. Nagu kott. Ärkasin hommikul kell üheksa ja oleks veelgi maganud, aga kahju oli päeva raisku lasta. Vaja oli ka ära teha iga-aastane ümber-saare jalgsimatk. Me arvutasime kokku, et see võis olla umbes kümme kilomeetrit. Saare kohta käivate küsimustega viktoriini võitsid Ene ja Siiri. Neil on nüüd (minu arvates tore) kohustus meile järgmise aasta reis korraldada (oma ööbimise jms maksab muidugi igaüks ise, muidu oleks see mitte just kõige vahvam auhind). Kahju, et nad Pranglit valida ei saa. Kuigi sel pole vahet, me elame ju järgmisel aastal juba seal. See kõlab ju hästi? Ja Tallinn on ka piisavalt lähedal, et kui ikka tuleb tahtmine kontsakingad jalga panna ja daam olla või kui tekib vastupandamatu soov ostukärudega mööda poode rallitada, siis ei pea kaugele minema. Sama pikk sõit kui Ussipesast, vaid teise sõiduvahendiga. Kuidas ma selle paadisõiduga küll ära harjun?

Hoolimata sellest, et kapitalismus on ka saarele jõudnud ning natuke mu jaoks ära rikkunud saare idülli, on seal veel piisavalt palju metsikut ja rikkumata saareilu. Seal, kuhu Gin´i-purk näpus, nokamütse kandvad, Power Hit raadiot kuulavad ja klaasistunud pilguga autojuhid veel ei ole jõunud...

Miks mulle igasugu pildivõistlused ei meeldi

Mõnikord on mul tahtmine mõnest pildivõistlusest osa võtta, olgu teemaks siis ilus elutuba, suvehetk või kaunis varbaküüs. Mõnikord mulle lihtsalt tundub, et mul ongi ilus elutuba või kaunis varbaküüs. Ja mõnikord juhtub lausa nii, et mulle tundub, et mul on ilusast elutoast, suvehetkest või varbaküünest ka äge pilt, mille võiks konkursile saata. Mõnikord, kunagi varem, ma isegi saatsin mõne pildi mõnele sellisele võistlusele. Enam ma ei taha. Mulle ei meeldi enam need pildikonkursid. Miks? 

Sest võidab alati pilt, mis saab kõige rohkem laike. Kas see on ka kõige kaunim pilt. Kõige kaunimast elutoast, suvehetkest või varbaküünest. Nope! Kõige rohkem laike saab selle inimese, kellel on kòige rohkem sõpru, pilt. Kes seda rohkem sheerib ja rohkematel inimestel palub laikida. Ma mäletan kui mõni aeg tagasi oli mingi Martini võistlus, kus keegi Eesti tüdruk ka lausa vist finaalis oli. Facebook ja kogu muu internetimaailm kubises üleskutsetest: "Aita Eesti tüdrukul võita!" Mina mõtlesin, et miks. Ta ei olnud sugugi kõige kaunim sel konkursil. Oli kaunimaid, kes oleksid võinud võita. Ja võitsidki. Mu meelest on selline laikidepõhine võistlus ebaaus. Iga kord kui mõni selline võistlus on ja mõni tuttavam inimene pilte palub laikida, vaatan ma ka teised võistluse pildid läbi. Ja laigin neid pilte, mis mulle päriselt ka meeldivad. Ma võin selle tuttava pilti ka laikida, aga see pilt peab mulle ka meeldima. Niisama, vaid sellepärast, et mul on palutud pilti laikida, ma seda ei tee. Sest nii juhtubki, et "kauni suvehetke" konkursi, mille peaauhinnaks on romantiline reis Pariisi, võidavad kaks jorssi oma random pildiga. Neil on lihtsalt 7800 sõpra Facebookis. Siin on nende võidupilt: *

230 sõbraga koduperenaine, kes saatis konkursile sellise pildi, ei saa midagi. 

Selle pärast mulle need pildivõistlused ei meeldigi!

*võtsin internetist täiesti suvalised pildid. Et oma jutu pointi illustreerida. Need ei ole päriselt kusagil võistlusel olnud. Vähemalt minu teada.  Aga on ju nii juhtunud? Eriti kui ma "Reporterit" vaadanud olen, siis just nende võistluste võitjate pildid kipuvad suht suvalised olema. 

Kuidas ma Valgest Klaarist telefoni ei ostnud

Te ju mäletate, et mõnda aega tagasi kukutasin ma oma telefoni kildudeks ja nutsin krokodillipisaraid, et nüüd on elu läbi, sest vähe sellest, et ma ei saa helistada, ei saa ma ka iga sekund Instagramis ja Facebookis käia ja see on katastroof. 

Niisiis tormasin ma järgmisel hommikul kohe Valgesse Klaari telefoni ostma, sest ma kujutasin ette, et esinduspood on see, kus on kõige parem ja kiirem teenindus. Ma pean tunnistama, et ma olin tsips....ma ei teagi mis sõna ma otsin....rahmeldav? kiirustav?, sest ma olin parklast poodi jooksnud ja tahtsin kiiresti uut telefoni, sest kuna telefon oli katki, ei olnud ma ka autot parkima saanud panna, sularaha mul ka polnud ja trahvi ma saada ei tahtnud. Nii tahtsin ma lihtsat uut telefoni. 

Eriti kui selgus, et vana parandamine maksab pea sama palju kui uue ostmine ja et vana telefoni eest, kui ma selle neile jätaksin, saaksin ma 50 eurot. Tundus mõttetu ja nii ma tegin oma suu lahti ja palusin osta uut 4S-i. 

Müüjad kergitasid kulmu ja vaatasid mind nagu oleks nad mõelnud isver jälle üks maakas, kas ta ei tea, et sügisel tuleb iPhone 6 välja, aga tema küsib ikka veel 4S-i. Rott!

Loomulikult selgus, et nii vana mudelit neil enam polnud. Olgu, mõtlesin ma, mis mul siis muud üle jääb kui 5S osta. Telefon on mu elu, ma ei oska ilma ja ma tahtsin tingimata iPhone'i. Mulle lihtsalt meeldivad Apple´i tooted, muud loogilist põhjendust mul polegi. 

Ma ütlesin, et ega muud kui et ma helistan siis mehele ja palun tal raha tuua. Avastasin siis, et appike, aga ma ei saa ju helistada. Müüja köhatas. Ma seisin kohmetult keset poodi ja ei teadnud, mida teha. Ma ise muidugi mõtlen, et kui keegi tahaks Diibis teha 500-eurost ostu, aga see jääks telefonikõne taha, siis ma pakuks sellele inimesele helistamiseks oma telefoni. Minu jaoks on 500 eurot väga suur summa. Selles poes ilmselt ei olnud. 

Ma mõtlesin veel hetke ja ütlesin, et olgu, ma siis lähen püüan mehe kuidagi linna pealt üles leida ja tulen rahaga tagasi. 

                        

Müüja vaatas mind uuesti ja mõtles ilmselt, et aaaaw, kullake, ära kujuta ette, et sul on mees olemas, veel vähem mees, kes sulle raha võiks tuua. 

Kui ma poest välja hakkasin jooksma, hüüdis müüja mulle järele: "Oodake!" Ma lootsin, et nad leidsid ühe tolmukihiga kaetud nõmeda 4S-i, mille nad armuliselt mulle müüvad, kuid ei, müüja lisas: "Ma vaatan järele, kas meil üldse on 5S-i praegu olemas poes." Klõpsas paar korda hiirega ja vastas siis: "Nope! Pole!"

Ma nii väga tahaks, et ma oleks tänaseks päevaks soetanud juba enne turule tulekut iPhone 6, et ma saaksin minna tagasi ja "Pretty Woman'it teha", aga no ei ole ma nii mõjuvõimas. Kuigi ma teinekord unes näen et olen.

Vähe sellest, ma elan ikka veel oma kildudeks kukkunud telefoniga, sest ma avastasin, et kui hästi tahta, on võimalik pihta saada "vasta" nupule ja isegi viimasele helistajale tagasi helistada. Kuigi te ei kujuta ette kui närvesööv see on. Põhjus, miks mul ikka veel uut telefoni ei ole, on väga lihtne. Minulikult ei ole ma suutnud otsustada. Ühtpidi tundub totter oma telefoni parandada, kui uus samasugune maksab sama palju. Teistpidi tundub totakas osta "nii vana" mudel, kui kohe on välja tulemas uus. Kas oodata ära uus või osta eelviimane mudel. Ohh, need esimese Eesti pseudoprobleemid:D

*Ennetan sõbralikke kommentaare ja ütlen, et ei, see pole selline postitus, kus ma loodan, et kellelgi minust kahju hakkab ja mulle Smartpostiga telefoni saadab. Ilmselt lähen ma uuel nädalal siiski poodi ja ühe või teise variandi kasuks otsustan. 

Siis kui maainimesed linnas käisid

Mõnikord ikka juhtub, et me otsustame metsast välja minna. Linna! Nagu valged inimesed. Eriti hea on veel see, kui Britt Ida "sünnipäev" selleks ettekäände annab. Me ei ole ühtegi igakuist sünnipäeva pidanud, aga täna tundsime me, et meil on vaja ettekäänet, et mitte niita ja koristada ja...ühesõnaga tegeleda vajalike asjadega. Ja mis sobiks ettekäändeks veel paremini kui Britt Ida Loviisa üheksa-kuu sünnipäev. Nii me endale lilled pähe sättisimegi (Marek välja arvatud mingil kummalisel põhjusel), et kodukitlid veidike korralikumad välja näeks ja seadsime Mondeo-Matiga sammud linna poole.

Ma pean ausalt ütlema, et ma ei mäleta, kuna ma kodus viimati süüa tegin. Külmutatud pitsa ja pelmeenid ei lähe arvesse. Ja mulle tegelikult meeldib süüa teha. Isegi Marek nentis, et "vanad head ajad, kui armastus kõhu kaudu käis" on möödas, sest kodus ei saa enam üldse süüa. Nii ei jäänudki meil muud üle kui oma päeva Diibis alustada, sest ka minu kõht lõi näljast pilli. Marekist ei hakka ma rääkimagi. Ja Ida tegi samuti juba veidike häält. Jumal tänatud, et Diip olemas on! Kuigi odavam oleks kui ma lõpuks ometi end jälle kokku võtaks ja süüa tegema hakkaks. 

Nii naljakas on vaadata, et Ida on peaaegu võimeline juba sööma nagu päris inimene. Et talle saab tellida lasteprae ja ta sööb sellest suurema osa ära. Ta on muidu väga halb sööja. Ainukesed toidud, mis talle meeldivad, on Diibi kartulipuder kastmega ja tädi Inga mannapuder nagu selgus kui mul vanad klassikaaslased külas olid ja tädi Inga oli nõus Idale putru keetma, sest Ida ema on see saamatu kobakäpp, kes mannaputru keeta ei oska. Täna õhtul pean ma proovima. Mul on hirm. Ma kardan, et ma kõrvetan selle pudru põhja. Ja siis läheb juba tööle tuletõrjealarm ja ma satun paanikasse ja hirmutan Mareki poolsurnuks ja Marek ehmub ja siis pahandab mu peale, et ma nii rumal olen ja siis hakkan mina nutma ja...Oeh, ma kohe ei taha seda mannaputru keetma hakata;) 

Edasi seadsid maakad sammud Mon Amie esinduspoodi Rävala pst-l. Mina satun muidu ikka rohkem sinna Kristiine keskuse outlet-poodi. OMG! milline viga see oli, et me sinna läksime. See on eranditult maailma kõige ilusam lasteriiete pood. Ma tahaks seal müüjana töötada ja palka kleidikestes saada. Päriselt. See on lasteriiete-paradiis, kus su olemine tehakse nii mugavaks, et sa ei taha sealt enam kunagi lahkuda ja kindlasti mitte ei taha sa sealt lahkuda midagi ostmata. Mul on natuke kahju, et Ida veel nii väike on, et ma ei saa talle sealt veel liiga palju riideid osta, aga samas on mul ka natuke hea meel. Ma võin olla kaupmeeste lemmik-klient, sest ma tegutsen mõnikord hetke ja emotsioonide ajel. 

Ma tean, et inimesed kipuvad selliseid kauneid poode kartma, arvates et need on liiga kallid. Ma ütlen ausalt, ei ole. Muidugi on võimalik leida ka kõrgemas hinnaklassis tooteid, aga kui võtta arvesse -30% allahindlus, mis poes hetkel on, siis muutuvad nii mõnedki hinnad üsna sõbralikuks. Mina näiteks nillin üht armast digiprindiga majakesega Moschino kleidikest. Seda kleidikest sai ka meie moeshow'l näha. 

Mida ma ei teadnud, on see, et Mon Amie poest leiab riideid ka rasedatele ja värsketele emadele. Mul on jällegi natuke hea meel, et ma seda varem ei teadnud;) Aga kohe hakkas mu peas ketrama mõte uuest moeshow'st...Ma ei saa sinna midagi parata, et ilusad riided panevad kohe mu mõtted liikuma. 

Ida lahkus poest kodukitli asemel selle imearmsa lillelise õhulise Monnalisa kleidikesega, mille juurde käivad ka sinised retuusid, aga palavuse tõttu jääb see osa outfit´ist mõneks teiseks OOTD postituseks. Ma ei saa aru, miks mina iga kuu sünnipäeva puhul kingitusi ei saa. Ma näiteks saan 13.08 33- aastaseks ja kaheksa kuuseks. Kas ma võin ka kingitusi oodata? Jah, palun!

Ma ei tea küll, miks, aga mul on selline kahtlane tunne, et meie kodus on kasvamas üks tilluke hellik. Või üks tilluke fashionista, kes meie elu kunagi puberteedina päris keeruliseks teeb. Noh näiteks siis kui me keeldume talle mõnd uut kleiti ostmast. Aga süüdistada ei ole ka justkui kedagi teist peale enda.

Kas te mäletate, kuidas ma lubasin, et mina küll ei hakka lapseriiete peale raha raiskama? Et ta ju kasvab nendest nii ruttu välja! Nojah...ometigi on sellel lapsel mingil põhjusel vaata et juba rohkem kleite kui mul endal. 

Ilusad riided tundub, et talle meeldivad. Oma ema tütar ikkagi;)

Kusjuures mina pole ainuke, kes seda last siin ära hellitamas on. Marek on täpselt samasugune. Temal oli vaja Idale veel asju osta. Kuigi peab tunnistama, Marek lähtub oma ostudes kainest mõistusest ja praktilisest vajadusest. Vähemalt mõnikord. Selliste ilmadega on müts täiesti hädavajalik ja asendamatu. 

25 aastat hiljem

Mis te arvate, kui vanana ma end tunnen, kui ma saa öelda, et allolev pilt on tehtud 25 aastat hiljem? Ja kui vaadata, et ülemisel pildil ei ole me ühe-aastased vaid ikka päris inimesed. Mul on viimasel ajal tekkinud päris palju tuttavaid, kes pole isegi 23 ja siis saan mina riputada internetiavarustesse üles pildi, mille pealkirjaks on "25 aastat hiljem".

Piibe arvas, et ülemisel pildil oleme me esimeses või teises klassis;) Eile said vanamutid jälle üle PIKA aja kokku. Osa meist ei olnud omavahel näinud 20 aastat. 20 aastat! Kas te kujutate seda ette? Mul endalgi hakkas imelik! Aga midagi pole teha kui üks meist elab Austraalias, teine Soomes, kolmas on kodune titemamma, neljas töökas projektijuht...Pole siis ime, et me pole nii pikka aega kohtunud, aga oi, see oli lõbus taaskohtumine. Juttu jätkus kauemaks. Nagu polekski neid aastaid vahepeal olnud. Nagu oleks me jälle viiendas klassis olnud. Ja need mälestused! Ohhh, igaüks mäletas midagi veidrat, mida teistel meeles ei olnud.

Me tegime ka uue pildi. Et kui me iga 15-20 aasta järel kohtume, siis saame me 50-aastastena uuesti niimoodi kuhugi kännu otsa ronida ja teha uue pildi. Võrdluseks selle ajaga kui me 33-aastasena NII NOORED olime. 

Te ei kujuta ette kui tore oli oma vanade klassikaaslastega uuesti kohtuda. Meil oli üks väga kokkuhoidev ja tore klass! Kus, nagu selgus, et mina olin popp tüdruk. Sest ma olin kõige rohkemate klassikaaslaste sünnipäevadel käinud. Saate aru, minusugune lollakas poolhipi ja/või diip kunstiinimene oli kunagi popp. Nagu Ameerika filmides;)*

*te ju saate aru, et ma tegin nalja, sest mingil kummalisel põhjusel ma lihtsalt mäletasin kõige rohkemate klassikaaslaste sünnipäevi. Ma ei mäletanud teisi asju. Kuidas näiteks mu ema kiirabiga haiglasse viidi, sest ta hakkas sünnitama või kuidas ma iluvõimlemises käisin. Mina! Karujalg, kes ei paindu absoluutselt!

Lastega koostööd teha on puhas rõõm!

Kas ma olen juba maininud, et enne Britt Ida sündi ma väga laste-inimene ei olnud? Ma ei saa öelda, et mulle ei meeldinud lapsed, aga ma eelistasin distantsi hoida, nad hirmutasid mind ja ma ei osanud kunagi nendega midagi teha. Mitte et ma oleks isegi proovinud... Ütleme siis nii, et ma ei märganud lapsi. Seega veel mõni aeg tagasi ei oleks ma tulnud selle pealegi, et hakata korraldama laste moeshow'sid. Mitmuses.

Ma pean kõigepealt tänama Diipi vahvaid teenindajaid, kes mu silmad lahti tegid ja näitasid mulle, et hallooo, Diip on ju lausa loodud runway'ks. Edasi pean ma tänama Aidit, kes on mulle tutvustanud kõiki imearmasaid (ja imelihtsaid) mooduseid ühe lastepeo kaunistamiseks. Mulle meeldib ka detailidele rõhku panna, aga Aidi viis selle teema minu jaoks uuele tasemele. Nii see laste moeshow mõte mu peas keerlema hakkaski. Ja kui ma sain teada, et meie armas Maili on asunud Mon Amie'sse, oli esimene kandidaat olemas. Meie jaoks. Ega me ei saanud ju kindlad olla, et Mon Amie meist niisama suures vaimustuses on. Õnneks neile meie mõte meeldis. Mul oli hea meel. Ma olen Mon Amie lasteriideid alati fännanud. Tõsi, vaene Ida on siiani veidike tahaplaanile jäänud, seda lihtsal põhjusel, et ma olen kogu aeg olnud sünnipäevakingide jahil. Ja kinke sealt leiab!

Igatahes.

Eile saigi esimene moepühapäev koostöös Mon Amie'ga peetud. Minu suureks rõõmuks liitus meie show'ga ka Sokisahtel. Seda ma olen juba öelnud, et Marek on Sokisahtli täielik fänn, nagu ta midagi uut näeb, on ta poes platsis ja valib endale sokke. Ma ei tea ühtegi teist meest, kellel oleks nii palju sokke. Ma usun, et lisaks Marekile sai Sokisahtel endale nüüd veel mõned fännid juurde.
Tuleb tunnistada, et ma natuke kartsin eilset päeva, sest ma ei ole lastega kunagi koos töödanud. Kust ma tean, et asjad sujuvad, et lapsed rahul on, et nad ei jonni, et nad ei riku kleite ära, et nad...Sada mõtet pöörles mu peas.
Ilmaasjata. Need tillukesed modellid olid täielikud südametemurdjad. Ja nii asjalikud. Mulle tundub, et me mõnikord alahindame lapsi lihtsalt sellepärast, et nad on meist väiksemad. Nad oleks selle show korraldamisega ka hakkama saanud kui vaja oleks olnud. Kui ma ikka ühe õige emana muidu pean Idat maailma kõige ilusamaks lapseks, siis raske südamega pean ma tunnistama, et eilsed modellid pakkusid Idale lausa konkurentsi;)
Ma ütlen täiesti ausalt, et lastega koostööd teha oli puhas nauding. See emotsioon, mida nad pakuvad, seda on isegi raske sõnadesse panna. Nad on nii siirad ja püüdlikud ja lihtsalt armasad. Minusugusele lapsemeelsele oli eilne pühapäev nagu magustoit. Ma väga loodan, et Mon Amie ja Maili ning Sokisahtel jäid samuti rahule ning et see ei jää viimaseks ühiseks ürituseks.

                                     

                                      

            

Mul kummitab siiani peas Stereo Total - I love You, Ono Lyrics mis meil taustaks mängis. Varsti rohkem pilte ja juttu modellide fantastiliste riiete kohta. Ma lihtsalt arvan, et nii modellid kui kostüümid väärivad täiesti eraldi postitust. See kooslus oli midagi ebamaist. Kui ma saaks, siis ma vaid selliste ürituste korraldamisega tegelekski. Päriselt. Ega ilmaasjata pole üheks mu lemmiktsitaadiks: "Never loose your childish innosence. It's the most important thing!" Ja millisele naisele ei meeldiks kleidid. Kaunid kleidid! Üheksa kuu jooksul olen ma selgeks saanud, et mulle meeldib ka kooslus lapsed+kleidid:)

Peale show´d kihutasin ma Tartusse Idale järele. Et kohe tagasi tulla. Sest täna on Herta-Loore esimene sünnipäev. Mis te arvate, kust ma talle kingituse ostsin?