Kuidas korraks kõik viltu vedas / When I almost regretted

Lillehammerist ca 10min autosõidu kaugusel asub Hunderfosseni perepark.  Ma olin ikka lootnud, et meil õnnestub Idaga seda külastada, kuid kuna pilet on siiski üsna kallis* (385NOK täiskasvanu, lapsed alla 90cm tasuta, üle selle 330NOK), siis tundus mulle, et see lõbu jääb meil  ära. Minu suureks rõõmuks avanes meil siiski täna võimalus Hunderfosseni külastamiseks. 

Terve eilne päev ootasin ma tänast nagu väike laps, üritasin Idale ka selgeks teha, kuhu me läheme, aga no kuidas...kuidas peaks üks isegi mitte veel kaheaastane laps aru saama, mis asi on Hunderfossen, kui ta ei tea isegi, mis lõbustuspark on. Igatahes täna kui me kohe avamise ajaks kell 10 kohal olime, olin ma elevil. "Sul saab siin niiiii lõbus olema," ütlesin ma Idale. Mina suundusin loomulikult kohe trolli sees asuvasse muinasjutukoopasse, kuid Ida ei olnud sellest mõttest vaimustunud. Seal oli pime, ta ei saanud Norra muinasjuttudest aru (note to myself: järgmine kord tee endale muinasjutud selgeks, siis on Ida juba ka vanem ja talle saab neid jutustada) ja ta hakkas kartma. Üsna kiiresti läksime me välja ja suundusime nö allameetriste alale, kus olid karusselid ja muud atraktsioonid. Ida kartis KÕIKE. Ainuke asi, kuhu ta tahtis kohe pea ees tormata, oli ronimistorn, mis tema vanuse jaoks oli liiga kõrge ja ohtlik. Me läksime kraanadega mängima. Ka siin ei sobinud Idale. Peale esimest poolt tundi hakkasin ma juba kahetsema et temaga üldse siia tulin, sest talle ei sobinud mitte kui midagi. Ainult istuda kohutavalt raskes kärus, mida mina eeslina vedama pidasin. 

Ma otsustasin teda söögiga ära osta. Ka see ei sobinud. Vahvel oli liiga kuum ja Ida ei suutnud paigal istuda isegi nii kaua, et ma saaksin vähemalt kohvi ära juua. Kuum kohv ühes käes ja raske vanker teises, jalutasime me edasi. Ma olin pahane. Kõik kippus viltu kiskuma. Kui ma oleksin selle eest pidanud 385NOK maksma, oleks ma üsna pahane olnud, sest niisama jalutada saan ma Lillehammeris ka. Tasuta. Kergema käruga. Kõik atraktsioonid, mis olid mõeldud Idavanusetele, hirmutasid teda ja kõik atraktsioonid, mis mulle oleks huvi pakkunud, nende jaoks oli Ida veel liiga väike. Park ongi jaotatud kolme vanusegruppi - alla 120, alates 120 ja alates 140cm-st. 

Igatahes pidasin ma juba plaani koju tagasi minna, kui me sattusime liivakasti. See päästis päeva. tervelt pool tundi mängis Ida seal täiesti rahulikult ja iseseisvalt, nii et ma lõpuks ta sealt välja tõstsin, et pargis edasi vaadata. 

Me vaatasime 4D kinos "Väikest printsi"  (küll mitte liiga kaua, sest Ida hakkas kartma kui talle vett näkku pritsis ja draakon kusagilt välja hüppas), me sõitsime rongiga, me turnisime dinosauruse otsas... Ja kolm tundi oligi läinud nagu niuhti. Ma teadsin, et seal on olemas ka basseiniala ning olgugi et oli megapalav suveilm, otsustasin ma seekord Idale vett mitte näidata, sest ta oli juba surmväsinud. 

Me veetsime pargis kolm tundi ja ei jõudnud selle ajaga läbi vaadata/käia isegi poolt parki. Suuremate lastega ja iseendal oleks seal niiiiiiiiiiiiiii palju teha, et ühest päevast jääb väheks (sellepärast müüakse ka kahe päeva pileteid). Idavanusele sobib minu arvates Lilleputthammer rohkem (ses mõttes et kui me oleme kahekesi), terve perega aga on Hunderfossen ilmselt üks selline koht, millesse te kõik armute. Mina armastan Hunderfossenit. Seekord olingi mina sellest külaskäigust veidike rohkem vaimustunud, kuid juba järgmine aasta...

*Ma ütlesin küll, et pilet on kallis ja eks ta ju on ka, aga kui nüüd mõelda sellele KUI palju seal teha on, siis tegelikult pole sel hinnal häda midagi. PS: Võtke kaasa piknikukorvid ja tekid-padjad, pargis on palju kohti mõnusaks piknikupidamiseks. Või rahakott, sest ka söögikohti ja kauplusi, kust ninni-nänni osta, on siin küllaga.

Approximately 10 minutes by car from Lillehammer is the  Hunderfossen familypark.  I was hoping me and Ida can visit the park this summr, but as the tickets are quite expensive (385 NOK for adult)* I understood that this may not be the summer for Hunderfossen. Luckily we got the change to visit it after all. 

Whole yesterday I was waiting like a child for today to arrive sooner, I tried to explain to Ida as well where we are going, but how do you explain what Hunderfossen is to a two-year old who doesn't know what an amusement park is. 

Anyway. Today we arrived to Hunderfossen at 10:00 when they open. "It will be sooooooo much fun here!" I told Ida. I was excited and we went straight to fairy tale grotto, Ida wasn't to excited. It was dark, she didn't understand the fairy tales (note to myself for next year: learn the fairy tales, so that Ida also will understand something) and got scared. We went out again. To the small children area, where she was afraid of everything. Except for a climbing tower too high and dangerous for her. We tried to play with the cranes. No, nothing. She wasn't amused. The only thing she seemed to enjoy was sitting in the heavy trolley which I had to drag. I was not amused. I started to regret that we even came here. I tried to bribe her with food. Nope. The waffle was too hot and she couldn't even sit still for couple of minutes so that I could drink my coffee. I wanted to leave. Hot coffee in one hand, heavy trolley with a kid in the other I started to walk towards exit. Everything seemed to go wrong. If I had paid 385 nok for half an hour, I would have been pretty pissed. Everything she was supposed to enjoy, she was afraid of, and everything I would have enjoyed, I could not enjoy with Ida. She was too small.
On our way we saw a sandbox with a hidden dinosaur. This saved the day. Ida loved it! And spent half an hour playing there, so that I could finally enjoy the sun (the weather was FANTASTIC!) and my coffee.
We wathed "The little prince" in 4D, had a ride with the train, played in the sandbox... Suddenly 3 hours had passed. We had fun! And didn't even visit half of the places in this park. That is probably why day sell 2days tickets as well. You need more than just a day!

I feel that just for us two Lilleputthammer was more suitable, but with whole family... there is soooooooo much to do. This time I enjoyed (wanted to enjoy) Hunderfossen more than Ida, but next year....

* I told the ticket is quite expensive, but when you think how many attractions there are, it is not expensive at all.

PS: make sure you take with you a picnic basket - plenty of places for a nice family picnic. But if you forget the basket, don't forget the wallet. Plenty of cafes, shops, restaurants as well;) 

Ma võtan kõik halvad sõnad tagasi/ Where to eat in Lillehammer vol 2

Ma olin poole kõrvaga kuulnud, et ühes väikeses kohvikus, mis mulle igapäevasel poeskäigul ette jääb, olla head koogid. Ma jalutasin ikka sellest kohast mööda, mõeldes, et ühel päeval astume ka sisse. Läks kuu ja kaks ja kolmaski, aga ikka ei sattunud me sinna sisse astuma. Eile aga kuidagi juhtus nii, et meil tekkis võimalus seda külastada. 

Kui ma sisse astusin, siis mul tekkis korraks deja vu tunne. Ma oleks nagu Diipi sattunud. Selles kohas oli samasugune aura, olgugi et sisekujundus tegelikult oli kordi romantilisem kui Diibis. Ühesõnaga ma olin sõnatu. Siis märkasin ma kooke. Need olid päris koogid, mitte see kreemijama, mida igal pool mujal pakutakse. Kook maksis 45 NOK, ma ei suutnud seda uskuda. Odavam kui Eestis, eksju. Ida valis juba agaralt kooke välja, mina ei suutnud otsustada (nagu tavaliselt). Järgmisel hetkel tuli meie juurde naine, kes lahkelt selgitas, mis neil täna menüüs on. Ja siis ma nägin, mida nad veel pakkusid!

Saate aru, mul tuli nutt peale kui ma brunchi lauda nägin. Esiteks meenutas see kõik jälle natuke Diipi ja mul tekkis korraks hinge kurbusetunne, aga see toit...Kõik oli nii ilus ja kodune ja teistmoodi. Seal olid olemas isegi täidetud munad! Ma jumaldan täidetud mune! Brunch maksis 90NOK, jällegi ei suutnud ma ära imestada, et selline hind. Me otsustasime brunchi kasuks. Mul on öelda vaid üks sõna - VAU! See toit oli nii värske ja mõnus. Just midagi sellist, millest ma olin puudust tundnud. 

Ja teenindus. See oli klass omaette. Kõik külastajad oleks nagu perenaisel kodus külas olnud. Ausõna, see naine peaks hakkama teenindajaid koolitama. 

Igal juhul kui satute Lillehammerisse, siis ärge unustage Møllestua Cafést  läbi astumast. Toidukogemus, mis te sellest väikesest valgest majakesest jõe ääre saate, on I-M-E-L-I-N-E! Minu maitsemeeled tahaks Halleluuja hõigata!
Ma võtan tagasi kõik halvad sõnad, mis ma Lillehammeri toiduvaliku kohta öelnud olen.

I had heard that in this little café which is on my way to grocery shopping every day are really good cakes. I walk by it every day and thought that one day we will go and see for ourselves. A month, two and even three went by and we still hadn't visited the café. Yesterday we had time and so we decided to go in. 

When I walked in, I got a little deja vu feeling, it felt like Diip. It had the same aura, although the interior was 100 times more romantic than Diip had. I was speechless. Then I noticed the cakes. REAL cakes, not those creamy bullshit stuff all the others offer. The price for a slice 45 NOK, I couldn't believe that. Cheaper than in Estonia. Ida was already choosing the cakes, but I couldn't decide (like always). The next moment a lady approched us and introduced what the daily offers where. And then I saw WHAT ELSE they had!

I wanted to cry, when I saw the brunch table. First, it of course again reminded me of Diip and I felt sad for a second, but the food...Everything was pretty and homemade and different. They even had stuffed eggs! I love stuffed eggs. The price for brunch was 90 NOK. Can you believe that? We went for brunch offer and I only have one word to describe it - WOW! The food was nice and fresh, it had taste. It was exactly what I had been missing here in Norway.
And the service was excellent. A masterclass. It felt like we all were guests at their home. Honestly, this lady should give courses of how to become an excellent host.

So when you are visiting Lillehammer, make sure you visit the little café in the little house by the river. You will have an A-M-A-Z-I-N-G food experience! My tastebuds are screaming Halleluja!
I take back all the bad words I have said about food in Lillehammer. So long, this café exsists, we have tasty food in this town!

Ei,ei, eeeei! /No, no, nooooo!

Täna oli imeilus suveõhtu ja me läksime Idaga jalutama, väike hulluke jooksis mööda gågatat nii nagu oleks tal kuhugi kiire ja mul oli raskusi temaga samas tempos püsimisega.  Kui me hakkasime Sigrid Undseti platsile jõudma, sain ma aru, kuhu tal kiire oli. 

Ta hullas veega nagu oleks see maailma kõige ägedam asi. Aga võib-olla ongi? Kui mõelda, kuidas lastele vesi meeldib. Selles on midagi müstilist. Ma ei keelanud teda, vaid lasin tal lihtsalt pealaest jalatallani koos riietega märjaks saada. 

Meist jalutas mööda üks vanem paar. Nad peatusid mu kõrval, tundusid nautivat mängivat Idat ja ütlesid siis: "Pole midagi toredamat kui näha, kuidas üks ema laseb lapsel lihtsalt laps olla, ilma keelamata!"

"Aga täna on ilus soe ilm, see on kõigest vesi ja vaadake kui palju see talle rõõmu valmistab," vastasin mina. 

Vanapaar noogutas. "Tõsi, aga kahjuks on liiga palju neid, kes lastele järele jooksevad ja kõike keelavad, Kõik on tänapäeval nii organiseeritud, reeglitega paika pandud, mitte midagi enam ei tohi," arutles naine veidike nukralt edasi. "Me oleme unustanud, mida tähendab laps olla," lisas ta. *

Ma nõustusin naisega. Ma ei saa tihti aru, miks me lastel ühte või teist keelame, miks meie esimene reaktsioon on tihti "ära tee" ja "ei tohi"? Loomulikult ma ei arva, et lastel peaks kõik lubatud olema, vastupidi, ma arvan, et teatud reeglid on lausa hädavajalikud, kuid seni kuni laps ei tee midagi ohtlikku, mille käigus end vigastada või otseselt ei sega kedagi, lõhu midagi, siis miks me kohe keelama kipume? 

"Ära jookse!" oleks üks loomulik reaktsioon lapsele järele hüüda. "Aga miks ta ei tohi?" küsin ma endalt. "Ta kukub ja saab haiget," vastab mu kaine mõistus mulle. "Aga kuidas ta siis õpib?" küsin mina. Kas väikesed sinikad ja kriimud ei käi kasvamise juurde? Mina ronisin lapsena puude ja aedade otsas. Ma olin üsna koba ja seetõttu olid mu jalad alatihti tüdrukule mittesobivalt sinised või kriimustatud, aga see kõik käis asja juurde. Me oleme lastena teinud selliseid lollusi, et nüüd ise ema olles jätab mu süda juba praegu lööke vahele kui ma vaid mõtlen, et Ida hakkab ilmselt ka igasugu koerusi tegema. nagu kõik lapsed. Ometigi ei saa me ju kõike keelata. Alati. Kogu aeg. 

Sel ajal kui Ida täna veega mängis tuli me juurde veel üks vanem naisterahvas, kes ei suutnud ära imestada, et keegi ometi lapsel nii vabalt mängida laseb. "Seda on lausa lust vaadata," ütles ta ja lisas, et rohkem lapsevanemaid peaks meelde tuletama oma lapsepõlve, mida tähendab, olla laps. 

Mida ma alati nagu mantrat korrutan? Lapselik lihtsameelsus - kõige olulisem asi. 

*Me jäime selle esimese vanema daamiga pikemalt vestlema. Ma ütlesin talle, et ma ei saa aru, miks öeldakse, et Lillehammeri inimesed on kinnised ja ebasõbralikud, mina kohtan vaid avatud ja sõbralikke inimesi. "Meid on siin mõlemat tüüpi," vastas tema laialt naeratades, soovis mulle ilusat reedet ja ütles, et ju on asi minus, et inimesed nii avatud on. Ma jäin sellele mõtlema. Võib-olla tal oli õigus. Ma siiralt ja südamest püüan keskenduda heale, äkki see paistab välja ja kiirgab tagasi? Või kujutan ma seda lihtsalt endale ette...Tont seda teab. 

It was so nice and warm outside in the evening that we decided to go for a little walk. Or I couldn't call it a walk, as Ida was running like she was late somewhere. When we got closer to Sigrid Undset plass  I understood why she was running.

They have the coolest little fountains there and children just love it. She was playing with water like it was the best  thing on Earth. And maybe it is? When we think of all the children and how they all love water. Something strange about that, isn't it? I didn't forbid Ida and she was wet from top to toe. 

An older couple walked by, they seemed to enjoy Ida who was screaming and laughing und running in the water. "There is nothing nicer than to see how a mother lets her child be a child," they said, "and don't forbid it."
"It's nice and warm today, and it's just water," I answered. "Why should I say "no" when it makes her so happy. 

They nodded. "True, but unfortunately there are too many parents, who just keep running after their children, saying that they cannot do anything. Everything is so strict and organized today," the lady keeped talking, with a bit of sadness in her voice. "We have forgotten what it means to be a child," she added. *

I agreed. I often don't understand why "don't" and "no" are the first reactions?  Of course this doesn't mean that children should be allowed to do everything, not at all, I think we need to have some rules. For example, I mean it is necessary  to say to a child "don't put your leg on a plate" (strange sentence to say though) or "don't play with matches", but as long as children are not doing anything dangerous, anything to harm themselves, why do we keep saying "don't" so often? 

"Don't run!" is one reaction. "But why not?" I then ask myself. "She could fall and hurt herself," an inner voice tells me. "But how will she learn?" I ask. Aren't bruises part of the growing up process? 
When I was little I loved to climb on trees, I wasn't any good in that, so my legs were often bruised and scratched, but it was okay. It was part of the fun. We have done some pretty insane things when children and my heart almost stops beating when I only think about things Ida may do in near future. Like all children. Still we cannot forbid everything. Everytime. Always.

When Ida was playing another lady came to me and couldn't believe someone just let's her child play like this. "It is a pleasure to watch," she said and added that more parents should remind own childhood and what it ment to be a child.

What do I keep repeating like a mantra? Childish innosence - the most important thing!

*We kept talking with this couple and I said I didn't understand why they say people in Lillehammer are not friendly and open, I have only met the nicest people. "Well, there's both kind of people here," she smiled, wished me a good Friday and said it must be me that makes people open up. I started to think about that: maybe she was right? I am trying to concentrate on good things, perhaps it shows and reflects back? Who knows.

Kokkusattumused ja kunst olla see, kes sa oled

Mõnikord ma ikka mõtlen, et meie elust siin oleks paganama hea reality saanud. Meeleheide, hirm, lootus, draama, probleemid, lahendused, bürokraatia, rõõm, pisarad, draama, draama, rõõm, kokkusattumused, juhused, millel on olnud sügavamad tähendused, suurem mõju... Ja see reis aina kestab.

Ma tahtsingi seekord rääkida nendest kokkusattumustest. Juhuslikest asjadest. Alustame Antonist. Ühel ilusal päeval märkasin ma teda Storgatal ja pidin üllatusest pükstest välja kukkuma (ma ju millegi pärast arvasin,et ta on surnud). Ta vestles kellegagi ja ma ei tahtnud teda segada, mõtlesin, et küll me siis näeme uuesti, et kui suur see linn ikka on ja läksime Idaga ära koju. Kodus hakkas mul siiski kripeldama ja me läksime tagasi. Anton oli ikka veel seal (küll just ühte majja sisse minemas). Paar päeva hiljem sõitis ta Põhja-Norra, siis juba Itaaliasse ja edasi Türki. Tõenäosus, et me oleks uuesti hiljem trehvanud, ei olnud kuigi suur. 

Antonile külla minnes kohtusin ma tema lastelaste - Anton juuniori ja Liliani ning tema poja Nicolaiga. Lihtsast õhtusöögist kasvas välja sõprus, mida on raske kirjeldada. Mul on tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, peaaegu perekond. Nende inimestega kohtumine on midagi erakordset. Need vestlused, mõtted, unistused - ka nendel on suure tõenäosusega suurem tähendus, kuid sellest on veel vara rääkida. 

Kui me seekord tagasi Lillehammerisse jõudsime, saime me Lilianilt meili sõnumiga "teretulemast koju" just hetkel kui me rongist välja astusime. 

See kleidilugu on minu arvates eriliselt armas juhus. Loomulikult ei ole ma mingi pooletoobine ega pea seda terve Norra edulooks, kuid kui selliseid pisiasju mitte märgata ja mitte neist rõõmu tunda, siis ei oleks elul mingit värvi. 

Minu naaberpoe omanik, kes on kui vanake Hottabõts, kes tundub täitvat kõik mu soovid, nii et ma ei julgegi temaga enam millestki vestelda, sest võib olla siis olekski järgmisel hetkel maja ees uhiuus auto;) 

Edasi olen ma sattunud pargipingil istudes/tänaval jalutades suhtlema täielike võõrastega, kes on mulle nii palju nõu andnud, aidanud vaadata laiemat pilti, toetanud ning süstinud minusse usku (rasketel päevadel kipun ma ikka mõtlema, et milleks see kõik, on see oluline, vajalik, kellele ja milleks).
Nendest (võõrastest) inimestest, kes minusse kui siiski võõrasse, usuvad ja mind usaldavad, ei hakka ma isegi rääkima. See on juba midagi müstilist.

Eile kirjutasin ma kleidiloost blogis, see sattus Postimehesse, tänu sellele on minuga võtnud ühendust nii palju huvitavaid inimesi erinevate pakkumistega. Üks huvitavamaid pakkumisi nende hulgas kutse esineda ekspordiseminaril. 

"Sa oled nii inspireeriv," olen ma viimasel ajal palju kuulnud. Sh ka Lilianilt. Teate, see paneb mind häbenema ja punastama, sest ma ise ei tunne kuidagi, et ma võiksin kedagi inspireerida või motiveerida. Ma tean nii paljusid päriselt andekaid naisi, keda teistele eeskujuks tõsta. Mina nende hulka kindlasti ei kuulu. Minusuguseid on terve ilm täis. Sellest hoolimata on see suurim kompliment, kui keegi ütleb, et ma olen ühele või teisele pakkunud läbi oma lugude tuge või inspiratsiooni. 

"Kui sa tahad veel mõnda raamatut laenata, siis ma soovitan sul laenata Sendkeri raamatut," saatis Lilian mulle ühel päeval meili. Ma lugesin seda meili ja vaatasin oma käes raamatut, mille ma olin vähem kui kümme minutit tema raamaturiiulist võtnud. Täpselt see sama raamat! Ma loen seda hetkel, seda on raske käest ära panna (ma kirjutan sellest hiljem ka pikemalt). 

"Kõik, mida saab seletada, ei ole alati tõde. Ja kõike tõde ei saa alati selgitada." See tsitaat jäi mulle pähe kummitama.  Ma mõistsin seda. See olen mina. Hetkel. 

Teisipäeval ootab mind ees äärmiselt ebameeldiv kohtumine. See tsitaat sobib ka sinna. Kui te mind tunnete või arvate, et tunnete piisavalt hästi, siis olge mõtetes teisipäeval  minu poolt. 

Miks on nii?

Miks on nii, et ilusale ja rõõmsale päevale kui ma olen täis optimismi ja lootust, järgneb päev, mil see kõik asendub hirmu ja meeleheitega? Miks on nii, et kõik halvad uudised tulevad alati ühel päeval ja karm reaalsus lendab sajaga sisse?
See ei ole isegi enesehaletsus, mida ma täna tunnen, vaid väsimus ja lootusetus, et kõik see, mille nimel ma pingutan, on mõttetu. Miks ma täna üldse nii tunnen? Ma ei taha nii tunda. Kas ei võiks olla nii, et ma oleks kogu aeg ratsionaalne ja kaine mõistusega ega laseks end emotsioonidel segada?
Ohhh...ma tahaks, et tänane päev oleks juba läbi, et kusagil viibutaks haldjast ristiema oma võlukeppi ja ütleks, et homseks on kõik mured kadunud. Aga seda vist tegelikkuses ei juhtu...

Ühe asja üle on mul aga küll hea meel. Mul on hea meel, et me täna ei pea üksi olema, vaid lähme sõprade juurde õhtust sööma. Te isegi ei kujuta ette kui tänulik ma sellistel hetkedel olen selle eest, et mul sellised sõbrad siin olemas on. Ja olgugi, et haldjast ristiema ilmselt olemas ei ole, loodan ma, et olen homseks suutnud end jälle koguda ning leidnud oma muredele mõne lahenduse.

Vabandust mõistujutu pärast, aga sain vähemalt ära endast välja selle negatiivse emotsiooni. Sellega seoses tuli mulle meelde, et ma laenasin Lilianilt ühe raamatu - "Kunsten å være den man er". Hetk hiljem sain ma Lilianilt sõnumi, et kui ma soovin veel mõnda raamatut laenata, siis ta soovitaks "Kunsten å være den man er" raamatut. Ma hoidsin seda käes ja lugesin sõnumit. Kokkusattumus?
See raamat on minu käes olnud juba üle nädala, lugema hakkasin ma seda eile. Ma leidsin sealt nii palju märke ja soovitusi. Võib-olla oleks täna õhtul õige see kätte haarata?



*Kõik, mida saab seletada, ei ole alati tõde. Ja kõike tõde ei saa alati seletada.

Kaheksa

Ma ei ütlegi seekord rohkem kui, et mul on vedanud. On nii paganama oluline, et su kõrval on olemas keegi, kes mõistab sind ka siis kui ta tegelikult ei mõista, armastab sind ka siis kui sa pole kõige armastusväärsemalt käitunud, on sinu jaoks lihtsalt olemas, alati. Minu jaoks on see kaheksa aastaga muutunud iseenesestmõistetavaks. 

Ma tean, et paljude jaoks ei ole see sugugi nii. Seepärast ma ütlen teile kõigile, igaühe jaoks on kusagil olemas see õige, ärge leppige vähemaga, sest te arvate, et ei vääri või ei leia paremat. Elu on lühike. Tuleb elada nii, et see oleks täis meeldejäävaid hetki. Meeldejäävate inimestega.

 Eile, homme ja TÄNA.

Mail order bride look

Otsustan siis mina täna kleidi selga panna. Võõpasin huuled roosaks, panin põsepuna palgele ja isegi juuksed kammisin ära.  

Jalutame Idaga tänaval. Üks mees peatab meid.  "Kas sa oled venelanna?" küsib ta. 

"Ei," vastan mina. "Ma olen Eestist." Mis on "Estland" jääb talle arusaamatuks. Ma lepin sellega, et olen Islandilt.

Mees naeratab laia naeratust ja lisab siis: "Aah, aga ma teadsin kohe, et sa pole norrakas!"

Ma ei tea, kas see oli kompliment või nägin ma nii välja nagu mail order bride. Härra Trond tuli ju ka Eesti asjade poodi omale potentsiaalset pruuti otsima, mäletate? Juba siis mõtlesin ma, et kas ma näen meili teel tellitava pruudi moodi välja. 

Aga samas ei saa öelda, et see tänane mees kõige adekvaatsem oleks olnud. Idal on seljas roosad püksid, pitsilised sokid, roosad ketsid, lilleline pluus ja roosa müts. Ometigi küsis see mees Idalt: "Miks sa süles oled? Sa oled ju juba suur mees." (Ah, mida?)  Ja leidis siis, et ta peab Idat ilmselgelt kallistama. Haaras meilt ümber kinni ja kukkus keset tänavat kallistama. Weird...really weird...

I decided to put on a dress today, wear a bit of make up  and even brushed my hair. We were walking along the street when a man stopped me. "Are you from Russia?" he asked. 

"No," I answered, "I am from Estonia." He had no idea what it was and after third attempt to say "Estland" very clearly, we agreed that I am from Iceland.

"Ahhh,but I knew at once you are not a Norwegian," he smiled to me. Was that a compliment (we all know that Russian women are considered to be beautiful) or did I look like a mail order bride? After all, Mr.Trond also came to my shop of Estonian THINGS to find a partner. Already then I felt  like a mail order bride... (because when from Eastern Europe some people still think that we all come to Scandinavia for husband-hunting)

But.

It was not all. Ida was wearing pink pants, lace socks, pink sneakers, a shirt with flowers and a pink hat. "Why are you not walking on your own?" he asked Ida. "You're a big man!" (What? A little boy? Dressed like this? Really?) And he suddenly felt like hugging Ida, he crabbed us and didn't let go. Just continued hugging. Weird...very weird..

Anyway. If you want to get the mail order bride look, I can help you. Apparently.

Millal ta rääkima hakkas?

Teen hommikul süüa. Panen leiva peale tomatit ja kaunistuseks murulauku. Ida vaatab seda tunnustava pilguga pealt ja ütleb järgmisel hetkel "Oo, iluššš!" Mul tekkis kohe kaks küsimust. 1) Kuna ta rääkima hakkas? ja 2) Millal temast juba toidukriitik sai?

Okei, suure tõenäosusega ei kasva mul kodus imelaps ja varem või hiljem hakkavad nad kõik rääkima, nii nagu nad kõik hakkavad kõndima, nagu neil kõigil tulevad juuksed ja hambad, nagu nad kõik õpivad kirjutama ja lugema, aga siiski... See on selline müstiline tunne kui see adekvaatsest beebist väikeseks inimeseks kasvanud maailma kõige armsam tegelane vaatab sulle otsa ja ütleb midagi täiesti selges eesti keeles. Või siis kordab kõike järele nagu papagoi. 

"Tule nüüd, lähme õue!" ütlen mina. 

"Tule-tule!" kordab tema järel ja viipab käega mulle, just nagu oleksin mina see, kes õue minemisega venitab. 

"Paneme pidžaama selga!" ütlen mina.

"Paana ja tuttu!" lausub tema ning tormab voodisse, peidab pea teki alla ja hüüab siis "kuku". 

"Pane kingad ära!" ütlen mina. 

"Kukkuššš," vastab tema ja viskab kingad maha. "Ei tohi nii!" pahandan mina.

"Ei tohi," kordab tema ja viibutab sõrmega.

See on kõik nii naljakas. Lisaks olen ma alati mõelnud, et kuidas ometi emad (-isad) aru saavad, mida lapsed neile oma pudikeeles ütlevad. Mis seal siis keerulist on, mõtlen ma nüüd ja võtan riiulist kampsuni kui mult "nassut" nõutakse ja annan talle juuksekummi kui ta mu kõrval "pea" nõuab.* Kahjuks ei ole rääkimisega veel kaasnenud kuul(a)mist. "Ära roni tooli peale!" ütlen mina, "sa kukud!"
"Ai-ai," vastab tema, vaatab mulle süütute silmadega otsa ja ronib edasi.

*Samas on muidugi ikka veel enamuses neid päevi kui mulle oleks tõlki vaja. Aga kuna meil tõlki pole, siis Ida hakkab meeleheitlikult nutma kui ma (KOHE) aru ei saa, mida ta tahab/ei taha ja mina hoian lihtsalt peast kinni ning püüan mitte hulluks minna.

Kus Lillehammeris süüa? / Where to eat in Lillehammer

Sellest, mida ma Lillehammeri toidukohtadest ja Norra toidust üldjoontes arvan, olen ma juba kirjutanud (siin ja siin), ometi ei tähenda see tegelikult, et Lillehammeris üldse poleks võimalik süüa saada. On ikka. 

Üks imeline koht, mida külastada on Det lille pannekakehuset Storgatal. Me peame alustama sellest, et ma ei ole tegelikult kõige suurem pannkoogisõber ja pannkoogikohvikud ei kõla hoopiski minu teetassikesena. Millegi pärast seostuvad pannkoogikohvikud mulle rasvahaisuste ja mitte hubaste toidukohtadena (samasse klassi nagu need kebabikohad). Det lille pannekakehuset on midagi hoopis muud. See on hubane ja võluv. Kohe esimesest silmapilgust (külaskäigust) saab sellest teie lemmikkoht. 

I have already written what I think of places where to eat in Lillehammer and the Norwegian food in general (here ja here), but that doesn't mean that there's only bad food in Lillehammer. Of course not.

One amazing place is Det Lille pannekakehuset on Storgata. I have to be honest and say that I am not the biggest fan of pancakes and pancake cafés don't really sound like my cup of tea. Somehow I always have thought that these are fast food places like the kebab houses with the smell of grease and not cozy at all. Det lille pannekakehuset is something else. It is charming an cozy and becomes one of your favorite places the moment you walk in. 

"Üksikemana" pean ma söögikohtade juures eriti oluliseks seda, kas sinna saab ka lapsega minna. Lille Pannekakehuset on üks väheseid selliseid siin linnas. 

As a "single mother" I appreciate places where I can go with my daughter. Det lille pannekakehuset is one of few, if not the only, childfriendly places in this town.

Kuigi magusad pannkoogid näevad selles kohvikus taevalikud välja (ja maitsevad ka taevalikult!), siis mina valin alati soolase variandi. Käsi südamel, need tillukesed pannkoogid sulavõi ja/või juustuga viivad keele alla ja ma võiks neid sööma jäämagi. Kui ma viimati parki minnes Idale tillukese portsu kaasa ostsin ja Ida neid isukalt sõi, tekkis mul mitteemalik tahtmine pannkoogid lapse käest ära võtta ja need ise ära süüa.

Although the sweet pancakes look heavenly (and taste so too!) I prefer the salty version. And I swear these little pancakes with melted butter and/or cheese are to die for. I cannot get enough! Last time when I bought some to go for Ida, I got the "unmotherly" feeling to take them away from my daughter and eat them myself. 

Sisekujundus on nii kodune ja armas, et tekib tunne nagu istuksite te päriselt ka kas vanaema köögis. 

Ma armastan valge-punaruudulisi linikuid!

The interior is cozy and you actually feel like you sit at grandma's kitchen. I love white-red plaid tableclothes!

Teenindus Det lille pannekakehuset's on samuti imeline. ALATI naeratav ja sõbralik. Kuigi tõele au andes ma polegi siiani selles linnas ebameeldivat teenindust kogenud. Imelikud sõbralikud inimesed need Lillehammeri inimesed;) 

The service is also amazing. ALWAYS smiling and friendly. To be honest I haven't experienced unfriendly service in Lillehammer at all. Strange and friendly Lillehammer people;) 

  

 

Nad peaks pühapäeval ka avatud olema. Siis ei peaks vaesed inimesed kohutavas McDonald'sis trügima.

They shoud have opnened on Sundays as well! Then the poor people in this town would not have to gather at McDonald´s. 

Kas mehed tohivad oma tundeid välja näidata?

Mul on sõbranna, kel on kaks poega. Iga kord kui ta väiksem poeg haiget saab või lihtsalt nutma hakkab, sest väikesed lapsed lihtsalt nutavad ju iga pisiasja peale, ütleb ta: "Ära nuta, mehed ju ei nuta!"

Ma saan aru, et me oleme üles kasvanud nö vanakooli vanematega, kus isad olid oma isadelt, kes omakorda olid oma isadelt kuulnud, et mehed peavad igas olukorras tugevad olema ja jumala eest mitte välja näitama oma tundeid, aga tänapäeval tundub ühe 36-aastase naise suust sellist lauset kuulda kergelt öeldes naljakas. Ma olen temalt mitu korda küsinud, miks ta nii ütleb. Miks ei tohi väike poiss nutta? Eriti kui ta ei oskagi veel teisiti oma tundeid väljendada? Sellele ta vastata ei oska. Ütleb lihtsalt, et noh nii ju lihtsalt on. 

Võib-olla ma jälle kirjutan liiga avalikult ja isiklikult, aga Marek on igavene jonnipunn. Heas mõttes. Tal hakkavad pisarad voolama väga kergesti. Iga kord kui me jälle lahku läheme, ütleb ta, et minge juba kiiresti. et ta ei taha jälle nutta, aga ise juba pühib pisaraid. Kui me nüüd kodus olime nägin ma, et Marek istus meist natuke eemal murul, seljaga meie poole. Me läksime Idaga vaatama, miks ta niimoodi istub. Ta nuttis. Ma sain aru küll, miks ta nuttis, kuid küsisin siiski, miks ta nutab. Ma ei eelda, et mehed on alati tugevad, aga hetkel kui meil on raske, ei ole ma väga palju mõelnud selle peale, mida Marek tunneb. Või see tähendab, et ma olen sellele küll mõelnud, kuid kuna ma ise vajan palju tuge, siis ma olen ikka eelistanud mõelnud, et tema on ju tugev. Ja see ongi mu meelest meie* viga, et me tihti eeldame, et mehed peavad tugevad olema. Ei pea ju!  Neil on sama palju tundeid kui meil ja  ei ole õige neid tundeid endas hoida. See on ka üks neid asju, mis mulle tegelikult Mareki juures meeldib. Ta ei häbene oma tundeid. 

Ma nägin veel üht meest nutmas. Meest, kes kunagi ei nuta. Meest, kes kunagi ei räägi oma muredest, oma tunnetest. Ja kui tema siis ühel hetkel nutma puhkes, sain ma aru kui oluline on, et me, naised, alati ei eeldaks, et mehed on tugevad, et neil pole muresid, et nemad peavad igas olukorras olema "tõelised mehed".  Kui tihti me naljaga pooleks ütleme, et "õige mees teeniks nii palju, et naine ei peaks tööl käima" või "miks ma küll vaese mehega abiellusin" või muud sellist. Aga kas me mõtleme, kuidas see meestele mõjub? Meie solvume kui mees julgeb öelda, et oleme kas juurde võtnud või toit on liiga soolane, aga meeste tunnetele mõtleme me millegi pärast vähem. Miks see nii on? 

Selles valguses tahaksin ma just oma sõbrannale uuesti meelde tuletada, et ära kasvata oma pojast vanakooli meest, kes oma tundeid ei tohi välja näidata. Ka mehed nutavad. See on okei. 

Esmaspäeval on meie kaheksas pulma-aastapäev. Me oleme seda alati tähistanud väikese väljasõidu ja lõunaga. Sel aastal ootasin ma, et saame seda kolmekesi teha. Kahjuks tahtis elu teistmoodi ja natuke tänan ma selle eest ka üht "sõpra" (ei, ma ei ole blogis sellest sõbrast kirjutanud, nii et ei ole vaja spekuleerida, et see on mõni Diibi sõber). Ma ei ole romantiliselt meelestatud nagu igal aastal enne pulma-aastapäeva ning olen ehk isegi veidike kibestunud, kuid ega sinna ka midagi teha pole. Kümnenda pulma-aastapäeva peame siis seda suurema peoga ja naerame kaheksanda pulma-aastapäeva üle. Kus me ilmselt Skype'i teel suheldes mõlemad natuke vesistame.

*kui ma jälle kirjutan "me", siis loomulikult ei võta ma sõna kõigi maailma naiste eest, vaid räägin sellest, mida ma ise teinud olen ja mida ma olen kuulnud ning näinud. Kokku tuleb seega "meie". 

Siis kui mul blogidest (jälle) kopp ees on. Ja blogilugejatest*

Eile nägin ma üle pika aja jälle üht (minu jaoks) mõttetut blogi, kus anti nõuandeid, kuidas endale blogilugejaid leida. Et käi päev otsa teiste blogisid kommenteerimas ja jäta igale poole oma blogi link. 

Hakkame algusest. Ei, ülbe ega üleolev ma ei ole, aga minu jaoks on internet täis totaalselt mõttetuid blogisid, millele ma olen ühel või teisel moel sattunud, kasvõi see eilne, tõenäosus on 99,9% et rohkem ma sinna ei satu. On ka teisi, pigem popimapoolseid blogisid, mida ma ei jälgi, sest need pole minu teetassike, ma tunnen, et need blogid ei paku mulle midagi ja mul on ajaga midagi muud ka teha. On ka mõned teised blogid, mida ma loen võib-olla nädalas korra või üldse pisteliselt, ajaviiteks. Mulle meeldis kui üks blogilugeja mulle kirjutas, et olen tegelikult kehv blogide lugeja ja sinugi oma loen harva, aga loen, sest mulle meeldib see või too asi. 

Minu meelest blogidega just nii ongi. See, mis minu jaoks mõttetu, on teise jaoks parim. See, mis minu jaoks parim, on teise jaoks igav. Me loeme nii palju kui viitsime ja tahame ning mida me tahame. Me ootame blogidelt erinevaid asju. Ikka ja jälle aga kirjutab mõni blogilugeja, kuidas minu blogis on üks või teine asi häiriv. Küll on vale font, küll on vale keel, küll on liiga palju pilte minust, küll on tüütu vaadata pilte minu lapsest, küll on kole lugeda minu arvamust, küll on mõttetu kirjeldada oma argipäeva, küll on...

Ma ei ole kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja vaadanud, kuid suure tõenäosusega ei ole ju minu blogi kohustuslik lugeda. Kui ma jälle loen, mis siin blogis valesti on, siis mul viskab blogilugejatest kopp ette. Siin kohal ma mainin ära, et loomulikult mitte kõigist - ma olen meelitatud, et siia leiab tee aina enam lugejaid, ma olen meelitatud, et inimesed kulutavad oma vaba aega minuga suhtlemiseks (jah, isegi kui mulle ei meeldi mõned kommentaarid, siis tegelikult mulle meeldib, et inimesed viitsivad ja tahavad siin aega veeta). Küll aga ei saa ma aru neist, kellele mu blogi ei meeldi, kuid ikka siin kommenteerimas käivad. Milleks? Mina ei meeldi teile ja teie ei meeldi mulle. Te ei pea siia tulema ütlema, et kuule tee oma blogiga midagi, et see kvaliteetsem oleks. 

Mis tähendab kvaliteetsem? Mis on kvaliteetne blogi? Ma ei usu, et ükski inimene blogi pidades mõtleb, et hakkaks nüüd maailma kõige halvemat blogi pidama. Minu blogis ei saa ilmselt kunagi olema täiuslikuks viimistletud pilte ega videosid, ma olen seda ka varem öelnud, et mul puuduvad selleks nii vahendid, oskused kui ka kannatlikkus. Minu blogi on nii kvaliteetne kui ma jaksan. 

Samuti ei hakka siin kunagi olema piinlikult poliitiliselt korrektseks vormistatud postitusi. Sest mina ei ole poliitiliselt korrektne. Ma olen kirjavigadega ja mõnikord üldistav, mõnikord lahmiv, mõnikord kiitlev, mõnikord uhkustav, mõnikord ülbe, mõnikord kurb, mõnikord tige. Ma olen mina. Nii nagu ma juba viis aastat tagasi blogides kirjutasin:http://diipkunstiinimene.blogspot.no/2010/06/mutrikese-pohimotted.html.

Aga tee nii või naa või teisiti, sest siis saad ka reklaami müüa ja tee nii nagu Mallukas, kuulen ma mõnikord.  No teate, esiteks ma ei taha olla Mallukas, ma tahan olla mina. Ja kui ma nüüd hakkaksin blogi muutma lootuses et ehk äkki siis kõik Eestimaa firmad hakkavad mu blogi peale tormi jooksma ning mina saan blogimiljonäriks. Ma tean, et üks blogija kunagi ütles, et ma praegu blogis kõigest kirjutada, sest ma tahan et üks pereettevõte mind toetaks ning see ei sobiks nende profiiliga. Mu meelest on see üks lollim lause, mida üldse saab öelda. Mina ütlen, et kui jumala eest keegi tahab mulle saata üht või teist või kolmandat, siis ma olen paljudeks asjadeks avatud, kuid seda ka eeldusel, et mina ja mu blogi meeldime sellisena nagu me oleme. Ma ei hakka meid muutma, et olla keegi teine või kellegi teise moodi. Ja kui keegi ei taha mulle piima/kingi/mähkmeid/ehteid/reise/telefone/... saata, siis on see minu traagika kui olen lollilt järjekindlalt liiga mittekorrektne, et popp olla. Ma muidugi ise arvan, et ma olengi popp. Ok, nali. Või siis ei ole nali. 

Ja siis jõuamegi algusesse tagasi. Selle soovituse juurde, et käi ja topi oma blogi link igale poole, siis saad lugejaid. Ma võin seda linki näha ja ühe korra ka uudishimust seda vaadata, kuid kui see blogi mulle midagi ei paku, siis minust ei saa ka lugejat, ükskõik kui palju ma seda blogilinki uuesti näen. Ma ei tea, miks jälle hakkab mulle silma see lollakas trend, et pean hakkama blogima, siis saan rikkaks, kuulsaks (kasvõi Perekooli kuulsaks), jumal teab, kelleks veel. Mõni saabki, teine ei saa, mõni oskab, mõni ei oska, mõnda loetakse, mõnda ei loeta, mõni ei tahagi massiliselt lugejaid, blogisi peetakse erinevatel põhjustel. Aga mu meelest on #absurd mulle (või siis ükskõik, millisele teisele blogijale) hakata ütlema, kuidas oleks õige blogida.

Ma ei hakanud eile blogima. Ma olen bloginud mu meelest päris kaua. Mu blogil oli alguses ehk kümme lugejat (ma isegi ei tea tegelikult), mu blogi on muutunud koos minuga ja ilmselt jääb kogu aeg koos minuga muutuma. See, et seda aastatega lugema tuhanded inimesed, on mulle endale ka üllatus, kuid otseloomulikult meeldiv üllatus. On tore kui inimesed tulevad siia meelt lahutama. Sest seda ma ju olen. Meelelahutaja. Oma näoga meelelahutaja. 

*ma armastan väga oma blogilugejaid, kuid mul on kopp ees nendest lugejatest, kel alati on vaja seda blogi kritiseerida!

Millise pildi me Eestist ise maalime?

Kui ma 1997.aastal vahetusõpilaseks tulin, läks mul erinevate dokumentide kordaajamisega pikemalt aega kui teistel. Ma ei teagi, kas põhjusel, et ma olin Eestist ning Norra-Eesti suhted ei olnud tookord veel nii tugevad või polnud keegi väga vahetusõpilane olnud, igatahes põrkasin ma päris palju kokku suhtumisega "a nojah, ta on ju Eestist" (ma ei tea siiani täpselt, mida sellega mõeldi). 

Ka õpilaspileti kättesaamisega läks aega. Me pidime sõitma kuhugi Rotary vahetusõpilaste kohtumisele, aga rongipilet on ju õpilaspileti ettenäitamisel tunduvalt soodsam. Niisiis kirjutati mulle koolist kaasa mingi paber, mis tõendas, et ma käin Lillehammeri keskkoolis. See oli norrakeelne ja ma ei saanud sellest aru. Kunagi hiljem leidsin ma selle kirjade vahelt. Seal seisis midagi sellist, et ta on Eestist ja teate ju küll kuidas Ida-Euroopas asjad käivad ning aega võtavad. Ma olin solvunud. 

Norrakad ei teadnud Eestist suurt midagi peale selle, et me olime olnud osa Nõukogude Liidust ja nad olid endale Eestist maalinud pildi kui ühest vaesest maast, kus elavad kirjaoskamatud, kus süüa tehase lõkkel ning elekter on vaid haiglates.* Kui nad käisid Eestis, siis ainus, mis neile meelde jäi, oli see, et seal oli kõik nii odav. 

Selline oli tõene pilt Eestist 1997.aastal. Muidugi aitas sellele kaasa ka see, et kõik uudised, mis Eestist tulid, olid seotud abipalvete, humanitaarabi ja vaesusega. Lisaks teadsid alati kõik norrakad, et eestlased on vargad ja petised, sest keegi ikka teadis kedagi kes teadis kedagi kes oli kuulnud, et igas Norra vanglas oli mõni eestlane.  Positiivseid uudiseid Eesti kohta tuli vähe. 

Aastal 2015 on pilt teine. Norrakate teadmised Eesti kohta on palju suuremad. Okei, loomulikult ei tea nad kõiki neid maailmakuulsaid leiutisi/inimesi/kohti, mida meie eestlased peame haritud inimeste juures iseenesestmõistetavaks, aga nii on see iga rahvaga. Kas teie teate une pealt öelda, miks on kuulus Thor Heyerdahl? Kui ei tea, siis norrakas peaks teid sama harimatuks kui teie peate teda kui ta pole midagi Arvo Pärdist kuulnud. 

Ühesõnaga. Minu arvates on Eesti end osanud Skandinaaviasse väga edualt müüa. Teatakse erinevaid tooteid, tegijaid, linnasid peale Tallinna, huvitutakse teistsugustest kohtadest, mida külastada, Eestist pärit inimestesse suhtutakse pigem positiivselt** .

Aga millise pildi maalime me Eestist täna ise? Alles lennujaamas kuulsin ma jälle, kuidas üks norra keelt oskav eestlane tutvustas Tallinna külastavatele norrakatele Eestit ning rääkis kui palju odavam kõik Eestis on. 

Jah, kuus eurot klaasi veini eest on norrakale tõesti odav, sest tema maksab siin selle eest 11, aga miks me ise tahame jätta mulje, et Eesti on nii odav? Ja et Norra on nii kallis. Elu Eestis ei ole sugugi odavam. Eriti Eesti inimesele Eestis elades ja Eesti keskmist palka saades. Elu Eestis on kallis! Seda, et toidukorv Rootsis on odavam kui Eestis teavad ilmselt kõik, kuid seda, et põhimõtteliselt pole ka Norra (maailma üks kalleim riik, eks) tunduvalt kallim.  

Saada Norra palka ja olla Eestis turist on tõenäoliselt midagi muud kui tavalise eestlase elu Eestis, kuid aru ma ei saa, miks me seda odavust ise rõhutame. Kas meile meeldibki odav olla? Eestis on ju nii palju muud kui odav vein supermarketis ja neli korda odavam juuksur.

Täna olen mina uhke, et olen eestlane Norras, kellel on avanenud harukordne võimalus olla mingil määral oma kodumaa saadik. Emme, näe, suursaadikut või välisministrit minust küll ei saanud, aga Eesti käsitöö ja turismi saadikuks võime me mind ju natuke liialdades nimetada. Ma olen selle üle uhke.

*loomulikult ma üldistan

** ikka ja alati jääb alles ka see norrakas, kes tunneb Riiast pärit Mari, kes ta sõbranna juures koristajana töötab ning arvab, et see ongi kõik, milleks eestlane sobib.

Reisetips vol 4. Gammeltroende og Peipsi.

Langs kysten til den største innsjøen Peipsi ligger små tradisjonelle bygdene til de gammeltroende (medlemmer av den gamle ureformerte russisk-ortodokse kirken). De flyktet fra Russland under Ivan den grusomme, og anser seg selv for å være de eneste ekte russere, fordi de ikke fulgte reformasjonen av den russisk-ortodokse kirken. Gammeltroende kalles ogsa for løkrussere, fordi de er kjent for å dyrke sin egen løk. 

Ble du interessert i historie og tradisjoner av gammeltroende, da skal du besøke Vanausuliste muuseum (Museum om gammeltroende)  i Kolkja bygda, eller filial i Varnja. Det anbefales en guided tur her, fordi det er mye spennende som man ikke får med ved bare å kikke rundt i museet. Hele museum har et realistisk innredning, dvs alt ser ut som det faktisk så ut hos gammeltroende for 50-100 år siden. Vanausuliste Muuseum har ogsa en Facebook side:  https://www.facebook.com/ vanausulised 

Raja gate-bygda  (fire tettsteder som danner en 7 km lang gate) er en severdighet av seg selv, hvor hus, løksenger og veksthus ligger tett på hverandre. Kükita og Raja bønnhus er helt sikkert verdt en besøk. I Kasepää bygda kan du besøke Samovar Museet, hvor 50 ulike samovarer er utstilt.

Det er kanskje en av de mest spennende reisemål og det er nesten sted etter sted som skal besøkes og oppleves i dette området. Jeg beklager hvis jeg ikke klarer å få med alt, men jeg skal i hvert fall prøve å gi et oversikt. Dere kan ta Sibulatee (Løksveien pa estisk) som går langs kysten av Peipsi fra Tartumaa fylke til Kallaste. Du opplever sikkert mye spennende underveis selv, men her er noen anbefalinger: 

Voronja Galeri. Smørbrød med brisling og vin av rabarbra, kafe og vaffler er det som du kan nyte i gallerihagen.  Og ikke minst utstillinger selv. Galerien holder åpent om sommeren i et gammelt naust. Liker du modern kunst, er det stedet å besøke. Og ser ikke hagen helt fantastisk ut? 

AmbulARToorium. Et heaven for kunstelskere. Mye spennende som foregår her. Denne uka hadde de Russiske Film Dager. Liker du overnatte i telt, er det kanskje et mulig overnattingsted i området. Sjekk hjemmesiden deres. 

Liivi muuseum er sannsynligvis ingen turiststed, men er du kultur-og literaturinteressert, anbefaler jeg en tur dit. Det er hjem-museum til estisk dikter Juhan Liiv. Hans største drøm var Peipsi innsjøen som han kunne se bak skoger fra gården. Tror det ogsa her er lurt å ta guided tur (koster ikke mer enn 10 euro)

Kostjas Løksgard. Du får en annerledes guide- opplevelse og høre om gamle tradisjoner om løksdyrking. Ikke minst kan du få smake på nydelige løkspiroger som fruen i gården lager (skal du dit, bestill piroger i forvei). 

Avinurme Puiduait (trebod) er et turistsenter med muligheter til overnatting, en cafe og selvfølgelig en butikk der man kan kjøpe med håndverk i tre. I sovjettiden var Aviurme kjent for sine tønner (laget for surkålproduksjon), men er nå best kjent for kurver. Utvalget er så stort at det blir nesten umulig å velge (sjekk hjemmesiden deres HER), men jeg ble forelsket i en liten kurv til barn (http://www.strauss.ee/115x17x8-lastekorv) og den ølkassen (http://www.strauss.ee/kuuene-ollekast). Da kunne mannen min jammen drikke sa mye øl han kunne ønske hvis vi hadde slike kasser hjemme. Rett og slett nydelige!

Perlen i området er sikkert Alatskivi loss. Det ble bygget som modell etter Balmoral i Skottland og er den vakreste neogotiske bygningen i Baltikum. Det finnes både hotell og restaurant i slottet. 

I Kuremäe klooster var jeg siste i ungdomskolen. Jeg husker allerede da at det  virkelig var en opplevelse og jeg har på leeeenge tenkt å ta en tur dit igjen, men dessverre har det bare blitt til tanke. Men neste sommer har jeg bestemt at vi skal besøke Peipsiääre og Kuremäe klosteret. Når du har ankommet Kuremäe kloster (også kjent som Pühitsa) er du egentlig bare noen kilometer fra grensebyen Narva (reisetips om Narva kommer snart). På slutten av 1800-tallet ble dette russisk-ortodokse klosteret (eneste i Estland) bygget på en gammel hellig estisk kolle for å huse 160 nonner og noviser. Dette er den eneste bygningen av sitt slag i Estland, en blanding av skjønne naturomgivelser og lokal arkitektur tilbyr den besøkende anledning til å oppleve et unikt miljø. 

I klosteret kan du bade i hellig vann, noe jeg anbefaler å gjøre, selv om vannet bare er 9 grader. Ikke at jeg har opplevd det selv, men det skal virkelig være en sjel-rensende opplevelse. Neste år SKAL jeg prøve det! 

Man er også velkommen til gudtjenesten, men husk å respektere vaner og tradisjoner her. Kvinner skal ha på seg langt skjørt og skaut på hodet!

Spisesteder i område: 

Det finnes flere spisesteder og så mye som det er forskjellige mennesker, er det forskjellige meninger om maten i området. Noen sier at det finnes mange gode spisesteder, noen sier at det er bedre å ta med piknikk kurven, kjøpe kafe fra Statoil og i steden for lokale puber heller kjøpe røykt fisk, løk, tomater, agurk osv når man kjører langs Sibulatee. Piknikk er selvfølgelig ingen dårlig idé, fordi helt seriøst finnes det fine strender hvor det er bare en nytelse å sitte og kose seg med en piknik. 

Jeg vet at det i hvert fall finnes en spennende restaurant Kolkja Fisk- og løkrestauranten, hvor maten lages etter gamle oppskrifter som gammeltroende har arvet fra generasjon til generasjon.

I Alatskivi anbefales det å spise enten på slottet eller Sepikoja tavern. Restaurantet i slottet er dyrere, men begge er gode, selvfølgelig har de helt forskjellige menyer. i Sepikoja får man enklere og mer hjemmelaget mat. Hvis dere bestemmer dere for måltid der, prøv "Mulk mash med kremet skinkesaus". "Mulk potetstappa" er egentlig en helt vanlig potetstappe, bare med gryn inn i. Smaker himmelsk (hvis riktig laget, fra hjertet! som egentlig med alt mat)

Overnatting:

Igjen. Så mange som det er mennesker, er det forskjellige anbefalinger. Vi kan begynne med teltplass i hagen av Voronja galleri til overnatting i Alatskivi slottet, det er også mulig å overnatte i smihuset (http://sepamaja.ee), i tillegg er finnes det også enklere bed & breakfast i område. Jeg har ikke vært der selv, men jeg har følelse at Mesi Tare kodumajutus hadde vært et koselig sted for overnatting. Av nostalgiske grunner hadde jeg valgt å overnatte i Kauksi ( http://www.kauksirand.ee). 

Da jeg var barn var vi der ofte, med telt. Jeg har mange gode minner fra Kauksi. En morsom minne (jeg er jo barn fra Sovjettiden) er at en gang da vi igjen dro til Kauksi, fikk en venninne av mora mi  kjøpe med en hel eske med Fanta som hun tok med(det var ikke lett å finne Fanta i butikkhyllene da jeg var ung!). Og jeg kunne drikke Fanta fra flaske, jeg fikk min EGEN flaske av Fanta, og måtte ikke dele den med noen. Jeg husker ikke helt, men jeg tipper jeg fikk drikke mer en bare en flaske med den drikken under den ferien. 

Jeg har ikke vært i Kauksi i flere år nå, men strenden der et fortsatt et av favorittstedene mine i Estland. 

Kõik lilled ei õitse aastaringselt ja kui palju maksavad meie riided tegelikult

Minu eelmine postitus tõi üsna palju erinevaid arvamusi, soovitusi, nõuandeid. Ütlen ausalt, et mind pani imestama see kui palju sain ma tegelikult toetavaid kirju või sõnumeid, kritiseerida on alati palju lihtsam, aga mind pani tõsiselt imestama TÄIESTI võõraste inimeste heatahtlik suhtumine. Ma tõepoolest tänan teid südamest. 

Ma ei käinud Eestis lõbureisil, vaid asja pärast, kuid mul on nii hea meel, et sellesse 24h mahtus nii palju külalisi. Eriliselt läksid mulle hinge mu sõbranna sõnad. "Kõik lilled ei õitsegi aastaringselt, teil on hetkel puhkepaus, et siis uuesti ja veelgi tugevamalt õitsele minna." Ma olen temaga nõus. Kõik raske on ajutine ning ma sain kinnitust selle kohta, kuidas mul sõprade ja perega vedanud on. Ma saan aru kui inimesed selle pärast mu peale kadeda on. 

Aga... ühtlasi tuleb see ka üks outfit postitus, et oleks selge kui palju ma tegelikult meie kallite riiete peale raiskan. Ma pean tunnistama, et mulle tõepoolest meeldivad ilusad asjad ning võib olla ka blogist võibki jääda mulje, et ma muud ei teegi kui vaid shoppan, kuid tahate ma avaldan teile saladuse. Juba mitu mitu aastat ma peaaegu, et vihkan shoppamist. Või vähemalt ostukeskustes "chillimist". Ostukeskustes vaba aja veetmisest hullem on mu meelest vaid mõttetu kataloogidest rämpsu kokku tellimine, kuid mis ma ikka arvustan. Inimesed on erinevad. Mina olen aastatega uute hilpude asemel hakanud hindama muid asju. Mis sugugi ei tähenda, et ma ei unistaks Chanel kotist, Louboutin kingadest, uuest iPhoneist, käekellast... Ma olen naine. Muidugi ma unistan ka sellistest asjadest.

Kuid nüüd siis riietest. Ja sekka natuke random pilte 24h tunnist Eestis. Sisaldab pilte nii minust kui Idast.

Kingad - Södertälje second hand, 24 SEK, vanaema ostis

Traksidega Polarn O Pyret teksad - Södertälje second hand, 25 SEK (vist oli)

Kappahl pluus - 25SEK, Emmaus second hand, vanaema ostis

Peapael (pidzaama komplektiga koos), Lindex, hinda ei tea, tädi M. kinkis.

Päevitusriidete topp, Emmays second hand, hinda ei mäleta, ostetud eelmisel aastal

Teksapüksid Mon Amie outlet, 20 eur, ostetud eelmisel aastal

Villeroy & Boch kauss - tädid S ja E kinkisid.

Ei ole midagi paremat kui lihtne ja kiiresti valmiv kodune lasagne. Me sõime sõbranna E.ga praktiliselt terve vormitäie kahekesi ära. Mõnusssss oli.

Pepe Jeans päikeseprillid, ca 50 eur, ostetud Itaaliast kaks aastat tagasi

Valge pluus, Paavli kaltsukas, 1.50, ostetud eelmine aasta

Hall Lindex kampsun, Paavli kaltsukas, 3 eur, ostetud kaks aastat tagasi

Beežid Lindex püksid, 10 eur, ostetud vähemalt kolm aastat tagasi

Moods of Norway tennised, ostetud Oslost, 5eur, vähemalt neli aastat tagasi.

Käekott, eelmise aasta pulma-aastapäevakingitus Marekilt.

Müts, hind teadmata, tädi V kinkis

Pluus, MiMoST, kingitus MiMoST tädidelt

Seelik, 10 eur, ei mäleta, kust ma ostsin, siis kui Ida sündis.

Kõrvarõngad Ti Sento, vanaisalt ja tädi K.lt (eraldi, et keegi ei arvaks, et vanaisal K-tähega pruut oleks olnud:D)Ida sünni puhul kingitud raha eest ostetud, hinda ma ei mäleta, aga odavad nad ju ei ole. Minu mõte oli, et hetkel kannan neid mina, aga kui Ida kunagi lõpetab nt põhikooli, siis need kõrvarõngad saavad olema tema esimene "looga" kingitus. Ma hindan asju, millel on lugu rääkida. 

Maching seelik ja kleit, hind teadmata, ise tehtud. Tädi D. kinkis mulle selle aasta sünnipäevaks.

Potentsiaalne peiks ja sefiir

Maailma kõige kihvtim koer. Hugo The Boss. Varjupaigast.

Sõbrannad tõid mulle külakostiks terve hunniku kooke, et ma liiga peenikeseks ei saaks Norras. 

Taustal Ida UUS seelik

Kiik. Vähemalt 30 aastat vana. Ootab kõpitsemist. 

Minu lemmikkoht Ussipesas. 

Kampsun, 1.50, Humana, ostetud aasta alguses (vist)

Üks minu ja Ida lemmikkülalistest. 

Pluus, Humanst, hind teadmata, tädi M. ostis.

Seelik, hind teadamata, tädi A. ise tegi.