Iga kord kui ma olen kodust ära olnud ja tagasi jõuan, tundub mulle, et meil on maailma kõige ilusam kodu. Seekord aga tundus kodu kohe eriti ilus. Esiteks säras see nagu prillikivi, iga viimne kui nurk oli puhtaks nühitud, põrandad läikisid, vaibad olid kohevad, akende ees valged pitskardinad. Kuigi väljas oli kottpime oli maja nii valgusküllane. Ja soe.
WC-s ootas mind aga tõeline üllatus. Te vaadake vaid! Mis te siis arvate, kas ma tundsin end maailma kõige nõmedama naisena? Ikka ja jälle oskab Marek mind üllatada, kuid ikka ja jälle ma krigisen. Krigisen, et mu mees ei üllata mind. Vot selline naine olen mina. Ja selline mees on mul.
Üllatusi oli majas muidugi veel. Juba varem näidatud riidepuu Ida kleitidele. Oi, ma olen rahul. Lisaks sellele ka kaks vahvat ümbrikku. Üks neist oli mind juba ammu kodus ootamas, aga kuna seal olid peal juhised, et seda ei tohi avada enne 14.02 kl 14.02, siis seisis ta kenasti riiulil ja ootas oma aega. Mul oli see plaanis Tartusse kaasa võtta ja juhiste järgi avada, kuid sahmimise käigus ma loomulikult unustasin. Eile pärast maailma kõige absurdsemat koosolekut, millest ma hiljem kohe eraldi pean kirjutama oligi need vahva lahti teha.
Kõige muu kõrval sain ma hakkama veel ühe asjaga, mida ma lubasin mitte kunagi teha. Ma vandusin, et kavatsen alumise korruse mänguasjavabana hoida, kuid täna hommikul lõpuks murdusin. Nii tüütu oli neid kogu aeg üles tagasi vedada ning ülemisel korrusel ei viitsi ma ka kogu aeg olla. Elu käib rohkem ikka all korrusel. Nii ongi meil täna hommikust elutoa nurgas mänguasjakorv. Mida ei pidanud siia kunagi tekkima. Läks teisiti. Nagu saja muu asjaga on juba läinud:)
No comments:
Post a Comment