Thursday, February 6, 2014

Mitu korda ma ühe mehe peale vihaseks pean saama

Eile ja  täna on Ida mind kostitanud päeval ohtra röökimisega, mitte magamajäämise ja ehmumisega, nii et ehmatab end ise üles. Selleks ajaks kui Marek eile õhtul koju jõudis, olin ma Idat söötnud, krooksutanud, puuksutanud, kussutanud, ehk siis oma naba välja venitanud, et ta rahulik oleks, juba üle kahe tunni ja püüdsin teda magama saada. Edutult. Vähkres. Madistas. Ja röökis.
"Ilmselgelt teda vaevab midagi," lausus Marek.
"Jah, aga ma olen juba kõike proovinud, ma enam ei oska," vastasin mina.
"No siis tuleb lapsega tegeleda," ütles Marek.
Ma vihastasin esimest korda: "Mis sa kujutad ette, et ma lihtsalt lasengi tal päevad läbi siin röökida ja ei tegele temaga üldse?"
Marek muidugi mõtles, et ta tegeleb siis nüüd ise natuke Idaga ja laseb mul puhata, välja kukkus aga nii, et ma sain vihaseks.
Mõnda aega hiljem alustas Marek uuesti vestlust. Mu viha oli juba üle läinud. "Ma pidin täna ju Diip riiulit hakkama ehitama, aga ei saa."
"Miks ei saa?" küsisin mina.
"Ma pean ju lapsega tegelema kogu aeg," vastas ta. Ma vihastasin teist korda ja ei viitsinud Marekiga enam rääkida. Läksin Idat magama panema. Tulutult. Poolteist tundi ja ikka lõppes see metsiku röökimisega. Appi tuli Marek. Kaks tundi peale alustatut magamapanemist, magas Ida tõepoolest.
"Ta tuleb võtta endale kaissu ja nina vastu tema nina panna, siis ta jääb kohe magama," targutas Marek. Või noh võib-olla ei targutanud, aga mulle vähemalt tundus nii. Ma vihastasin kolmandat korda.

Algas öö. Õuduste öö. Ma isegi ei tea, kas ma üldse sain magada. Natuke vist sain. Siis kui Marek temaga tegeles. Sest mina olin vihane. Neljandat korda. Põhjus? Väga lihtne. Kui Idale mitte midagi ei mõjunud, panin ma ta lihtsalt hälli ja mõtlesin tal natuke nutta lasta.
"Kas sa nimelt teed nii, et ma ei saaks magada?" küsis pahur Marek, "ma olen väsinud!"
Ja mina ei ole, mõtlesin ma tigedalt ja keerasin neile selja.

Hommikuks oli Ida nagu ära vahetatud. Naeris ja rääkis ja oli üdini armas. Kuni saabus õhtu ja magama minemise aeg. Algas kisa. Ja läks aina valjemaks. Isegi Mareki imenipp ei aidanud, et ninad kokku või ma ei tea, mis moodi ta seda last magama saab. "Ma ei jaksa enam, ma olen väsinud!" kaebles ta pool tundi hiljem.  Sina  oled väsinud, mõtlesin mina, ja vihastasin viiendat korda. Aga mina ju ei ole. Ida röökis aina kõvemini.
"Ilmselgelt teda vaevab miski," ärritus Marek. Minu peale. Just nagu peaksin mina aru saama, mis täpselt teda vaevata võib.
"Ilmselgelt. Aga ma ei oska midagi rohkem teha, mitte midagi rohkem kui sina," vihastasin ma kuuendat korda, "sa võid sama hästi ta sülle võtta ja teda kussutada!"
"Ma olen väsinud," vihastas Marek, "mul jäävad Diibis ka juba asjad tegemata, sest ma olen väsinud!"
"Tegelt?" vihastasin ma seitsmendat korda, "sa ütled mulle, et oled väsinud? Mina olen ju ka." Me vaidlesime veel tükk aega, kummal on õigus rohkem väsinud olla. Lõpuks kolisin ma lapsega teise tuppa. Pärast söötmist saabus kahetunnine magamise hetk.

Kui ma kell kaks Idale süüa tegin, jõudis ta vahepeal jaurama hakata. Või kasutame siis õigeid väljendeid ja ütleme, et ta hakkas röökima. Marek ärkas üles. Ma ei tea, miks, aga ma vihastasin kaheksas kord: "Mine minema! Mine ära magama, muidu ma jälle pean kuulma, kuidas sa tööd teha ei saa, sest me segame sind!"
"Näed, mina ei tohi midagi siin majas öelda," vihastas Marek vastu. Me olime mõlemad vihased. Ida jäi lõpuks magama, et kahe tunni pärast uuesti ärgata. Ja nii iga kahe tunni tagant kuni hommikuni.

Hommikul piilus ukse vahelt Marek, käes vitsaoks. "Kui te ärkate, siis sa võid mulle vitsa anda," sosistas ta mulle vaikselt, et mitte Idat äratada, "ma ei taha enam niimoodi vihastada teie peale, anna andeks! Ma käitusin valesti. Ma jätan selle vitsa sulle siia tuppa."  Ma ei olnud enam vihane. Kuidas ma saaksingi sellise mehe peale vihane olla? See oli ju temast nii  lapselikult armas. Ja mina armastan lapselikult armsaid asju. Never loose your childish innocence, eks? 

"Püüa päeval koos Idaga magada," ütles ta mulle kui ära tööle läks, "su silmaalused on sinised." Noogutasin.
Ja ausõna ma püüdsin, kuid iga kord kui uni hakkas just tulema, hakkas Ida nutma. Ma ei hakanud ennast enam isegi õrritama, sest nüüd tundub, et Ida lõpuks ometi magab.
Ta ei ole täna tahtnud magada ei toas, ei õues, ei autos...Õuduste ööle on järgnenud siiani õuduste päev. Ma ei tea, mismoodi see päev edasi läheb kui ta silmad lahti teeb. Poeskäik piirdus samuti vaid Rõõmu Kaubamaja külastamisega, et hädavajalik soetada. Kuigi ma tahtsin linna minna. Emapalk ju tuli;) Aga isegi kui Ida oleks olnud rahulik, ei oleks ma jaksanud. Ma tundsin, et olen pealaest jalatallani väsinud.

Mul on tunne, et ma jõuan ka täna mitu korda vihastada. Ilmselt ka kõige süütumatute asjade peale. Ma vihastasin juba apteegis, sest ämmaemand oli unustanud mulle retsepti kirjutada. Beebipillide oma. Ma arvan, et ta tegi seda meelega, sest ta ütles "ehk sa ei kasutaks mingeid vahendeid ja võtaksid vastu selle, mis tuleb" . Ma olen täna kergesti ärrituv. See ei tõota head;)

Vot siis nii palju heast lapsest. Ära sõnusin. Kallis hea laps, kui sa kusagil seal Britt Ida Loviisa sees peidus oled, palun tule välja tagasi! Palun palun palun!

7 comments:

  1. See on lihtsalt nii tüüpiline!!!! Need on nii tüüpilised olukorrad. Ja siis on mõned, kelle lapsed magavad õhtust hommikuni ja siis nad ei saagi sellest aru. Ja väga võimalik, et sa ise ka ei saa mõne aasta pärast aru. Pidage vastu. Muide, et laps end ise üles ei ehmataks - vanasti kästi lapsel käed tekiga tihedalt keha vastu mähkida, kuna neil on see mingi Moro-refleks (käed ette üles kokku, ehmatades) ja sellega ajavadki enda üles. Mu õde proovis teise lapsega, jumala hästi töötas. Sidus põhimõtteliselt lapse kookonisse, lasi tal teises toas veidi aega vääksuda ja juba magas :)

    ReplyDelete
  2. Lapsevanemaks olemine muudab kannatlikumaks. Seda on minu tutvusringkonnas mitmed kinnitanud. Nii, et rahu, ainult rahu:)
    Teiseks, ehk lohutab teadmine, et kusagil kellegil võib veel raskem olla:) Sain 2 ööd täiesti inimese kombel vahepeal magada, kuid see oli puhas avanss. Nüüd on minu 7-kuusel tuulerõuged. Tänu vanemale lapsele, kes selle tralli 2 nädalat tagasi läbi tegi, ma saan nooremast natuke aru. Kuid usu, see ei tee minu olemist kuidagi lihtsamaks või paremaks. Kui vanema lapsega oli võimalik rääkida ja leida lahendusi, siis väiksega ma seda ei oska. Et rohi saaks punnidele peale, siis mees hoidis last ja ma tupsutasin (või triibutain oleks õigem öelda). laps nuttis, sest tal oli valus, tal kipitas jne. Minus tärkas kaastunne- ma ei kuulnud röökimist vaid lohutamatut nuttu, kuid ma ikka ei oskanud teda aidata. see oli nii paha tunne:( Aga homme on jälle uus päev ja loodetavasti toob see rõõmu mitte ainult mulle, vaid ka teile!
    Ah jaa, vahepeale jääb ju ka öö:) See tuleb enne rahulikult üle elada, küll siis ka on uus päev helgem;)
    Pidage vastu!

    A.

    ReplyDelete
  3. Teil oli ilmselt tõesti keeruline öö.
    Proovi kookonisse sidumist.
    Minu kuldsed sõnad on: Ma olen siin sinu jaoks, lapsukene, kurda mulle oma muret. Ja need aitavad alati ning nutt ja hala jäävad mõne aja pärast ära.

    ReplyDelete
  4. See kookonisse sidumine paar korda aitas, aga nüüd läheb ta lausa vihaseks kui ta kinni siduda. Kui aga kinni ei seo, siis rahmeldab endal isegi riided seljast on selle peale vihane. Nokk kinni, saba lahti:)
    Eks me elame need põrgulikud päevad ja ööd üle, aga no paneb ikka tugevalt proovile. Kõik võimalikud tunded saab ühe öö jooksul läbi elatud...
    Lubasin, et filmin neid öid, et talle siis kunagi, kui ta aru hakkab saama, näidata, kuidas ta meid piinas:)

    ReplyDelete
  5. Eks see magamatuse ja pingul närvide teema ole tuttav kõigile, kelles väikesed lapsed kodus olemas (või olnud). Lohtutuseks võib öelda küll, et seda (vanema seisukohast) lambist mauramist peaks lähemate kuude jooksul ikka tunduvalt vähemaks jääma. See ikka see päris alguse värk ainult.
    Kas teil eraldi magamise võimalust ei ole, et nuttev laps mõlemat ei ärataks? Meie oma teisega kasutasime juba algusest peale seda varianti, et vaheldumisi valvasime öid, et teine magada saaks. Töölkäija siis pigem nädalavahetusel. Kuigi, sa annad ju öösel veel rinda? Siis ilmselt veidi keeruline tervet ööd magada, aga selline variant oli meil küll kasutuses, et mina läksin varem magama (teise tuppa, uks kinni, kõrvatropid ;)) ja mees sai käsu nt. enne kella 4 öösel (umbes see aeg kui laps sõi siis) mitte äratada. Mingi hetk hakkasime öösel RPAd ka rinna asemel andma. Just sellel põhjusel, et ma magada saaks.
    See päevane "just jääd magama, kui teises toas vigin hakkab" on jah kõige õudsam noore emme piinamine...Ilmselt ka tuttav enamikele. Aga samuti mööduv nähtus. Paari kuu pärast peaks ehk vast suht kindlad uneajad olemas, kus teab juba arvestada, et nüüd vähemalt tund või kaks magatakse.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Alguses magasimegi eraldi, just sel põhjusel, et vähemalt üks adekvaatne oleks. Vist tuleb uuesti nii teha, kahju ainult et hetkel meil vahet pole, kas on tööpäev voi nädalavahetus. Diip nõuab oma osa ja päevadel vahet ei tee (aga ma ei kurda, peaasi et tööd on).
      Järjest rohkem tundub ka, et hakkame RPAle minema, võib olla siis tõesti saab rohkem magada. Hetkel oleks ka neli tundi järjest luksus:)

      Delete
  6. Meil oli sellel ajal kombeks nii, et mees magas kogu öö lapse kõrval reede öösel, andis vahepeal RPAd (rinnapiim lõppesmul juba 4ndal kuul) ja mina magasin diivanil kõrvatroppidega. Loomulikult alguses ma kogu ööd ei saanud järjest magada, iga paari tunni tagant ärkasin üles ja vahel kuulsin ka läbi troppide karjumist. Tasapisi aga sain juba magada ka ja 6nda kuu peal otsustas laps, et kahe öise söömise asemel magab. Esimesed ööd ma käisin tal koguaeg voodi juures kontrollimas, et mismoodi siis nii, aga tänase päevani magan ka öösel hambad laiali :) Ma võin seda ka öelda, et mida rohkem saad magada, seda rohkem tahad magada! Ma vahepeal puhkasin 2h järjestikuse uinakuga ennast välja ja hommikul ärkasin energiat täis tundega üles. Nüüd aga tundub kl 7ne äratus täielik mõrv. Vanasti magasin ikka vähemalt kl 12ni, aga see on vist jälle võimalik alles pinsieas :)

    ReplyDelete