Ega siin pikka pidu oodata ei ole. Vähemalt tänase ootamatu visiidi järgi valvearsti juures Tartus. Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas me Maarjamõisas ühe ja teise kabineti ukse taga ootasime, sest "meil üks arst võtab korraga vastu mitmes kabinetis ja tal on nii pikad päevad, et ta peabki vahepeal pause tegema", sest kulminatsioon oli kordades ägedam. Sugugi mitte paanikatkülvav.
Algas kõik sellest, et mind torgiti ja uuriti ning arutati siis mureliku näoga, et see siin on natukene kahtlane juba küll, et äkki on looteveed. Küsivalt vaatasid nii arst kui õde mulle otsa, justkui peaksin mina neile oskama vastuse anda. Kust mina peaks seda teadma?
Istusime ja ootasime analüüsi tulemust ning kuulasime pealt, kuidas arst ja õde ei suutnud otsustada, kui palju ma siis rase võiks olla. Kuigi ma korrutasin neile sada korda vähemalt, et 34+3 (kas pole hea, et mul on tark mobiiliäpp, mis seda minu eest teab?). Ja nii nad muudkui arutasid, et kui ikka on alla 34 nädala, siis on puhta pekkis ja ma ei tea veel mis tuhat ohtu mind ootas, et mis minuga küll peale tuleks hakata. Üldse mitte drama queenid, eksju.
Vahepeal jõuti mult küsida, et kui ma Tallinnast olen, siis mida kuradit ma üldse Tartus teen ja kui ma veel julgesin öelda, et käisime Valgamaal mööblit valimas, pidid arst ja õde südari saama. Mis mõttes? Rase ja kodust nii kaugel!
Peale pikemat ootamist sain ma teada, et jumal tänatud mingi tulemus oli negatiivne, aga "nüüd on nii, et kribinal-krabinal sõidate Tallinnasse tagasi, et praegu on veel kõik okei, aga kes teab, mis olukord nelja-viie tunni pärast olla võib, ehk ikka jõuate koju ära". Kui ma lahkusin, naeratas arst mulle ja lisas: "Õnneks jääb Paide ka tee peale!"
See teadmine rahustas mind. Tõepoolest. NOT. Aga ma luban, et rohkem ma arstile ei lähe ENNE kui ma päriselt sünnitama hakkan. Mina ei viitsi enam. Kui siis juba PÄRISELT haiglasse ära. Aga koti panen ma nüüd igaks juhuks kokku:D
Ma usun, et sa mõtle seda tõsiselt, et üldse enam ei lähe arstile - ma tean ,et ei viitsi ja tüütu jne - aga pisike on kõige olulisem hetkel, nii et kui sa nüüd õnnelikult kodus oled, siis iga! paanika peale tipa-tapa erakorralisse.
ReplyDeleteMina käisin vist kolm korda, esimesed kaks korda oli kõik korras ja sain rahulikult edasi magada, aga viimasel vaatas arst mu üle ja kutsus vastuvõtule, kus nad mu üle kallasid sellega, et tips on väike, lootevett vähe, minu vererõhk kõrge. Seega - parem karta kui kahetseda ja tüüdata meie tervishoiusüsteemi - eriti kui muidu neid väga ei tüüta.
Ma loodan, et oli niisama paanika ja tegelikult kõik korras. Ja õnneks on 34 nädalat ikka juba päris palju, ikka parem kui 28 või midagi.
Hoian teile pöialt!
Loodame, et pole vajagi rohkem, aga eks ma ikka pigem jooksen uuesti kohale kui et kannatan kodus:)
ReplyDeleteLihtsalt eilne kogemus oli üsna sürreaalne! Ja karta on, et natuke oli kurjal arstil ôigus ka, et pingutan ja stressan veits palju ning peaksin vähem ringi trampima ning rohkem puhkama. Aga ei ole ju aega;)