Niisiis.
Olin eile hilisõhtul ära saatnud viimased külalised ja vahetasin garderoobis riideid hommikumantli vastu, kui ma ühtäkki avastasin hooviväravast vastu vahtivad autotuled. Ümberringi oli pilkane pimedus. Roosi ja Sirtsu autoks oli see liiga kõrge ja Janek ei saanud see ka kuidagi olla. Me olime just kümme minutit tagasi teda "find my iPhone" kaudu träkkinud ja tuvastanud tema oleku kusagil Vabaka kandis. Kustutasin tule ja jõllitasin aknast autotulesid. Autojuht vilgutas tuledega. Ma olin veendunud, et tegu on kriminaalse elemendiga, kahetsesin et meie majas pole paanikatuba või vähemalt keldrit ja vaatasin Hugo poole. Kätte oli jõudnud tõehetk. Ma olin kohe-kohe teada saamas, kas Hugo mind ikka päriselt ka ohuolukorras kaitseb, nii nagu ta tavaliselt mulje jätab.
Kriminaalne element hooviväravast ei taandunud, südame kloppides astusin ma uksest välja saatusele vastu. Hugo jätsin tuppa, et ta hääl sealt kajades veelgi kurjakuulutavamalt kõlaks.
"Tere!"hüüdis kriminaalne element autost väljudes, ma ei näinud pimeduses kedagi.
"Tere," vastasin mina. Kahetsesin, et polnud laualt kasvõi kahvlit kaasa haaranud. Igaks juhuks. Enesekaitseks.
"Teil on siin täna vaikne vä?"küsis kriminaalne element, ikka end pimeduses varjates.
Korraks jõudsin ma tema madalas ja kurjakuulutavas hääles ära tunda peretuttava, aga päris kindel ei saanud ma siiski olla. Mida vastata? Et vaikne jah, kodus olen vaid mina, kaitsetu rase naine. Palun astu aga edasi, vägista mind ära ja varasta ära mu kristall ja lauahõbe!
"Ma küsisin, et vaikne on vä?"kordad kriminaalne element lähemale tulles. Jõudsin end juba eeldatavaks rünnakuks valmis panna, leppida oma saatusega kui nägin lõpuks ometi kriminaalse elemendi nägu valgusvihus. Oligi Toomas. Krt, kus mul oli hea meel!
Temale ei hakanud ma seda muidugi ütlema, piinlik oleks olnud tunnistada, et teda metsas luusivaks vägistajaks pidasin.
See aga ei tähenda, et ma oleks suutnud piinlikkust täiesti vältida. Enne kui ma pimeduses luurava kriminaalse elemendi avastasin, olin ma ju garderoobis riideid vahetamas. Garderoobi aken on hoovi sissesõidu poole. Ma ei osanud aimata, et öös on inimesi ja nii ma oma raseda keha seal akna ees lahti riietasingi. Tõsi, ma varjusin küll, ilmselt alateadlikult, seina taha, aga siiski. Ma ei või ju teada, kuidas mu imekaunis keha võis aknast peegelduda ja ega ma siis päris varju ei osanud end ka hoida. Ja võib olla oli Toomas juba jõudnud majani kõndida, kuid ehmus siis nähtud vaatepildist ja taanduski autosse, et oodata kuni keegi teda märkab.
Vaene Toomas, ma loodan, et ta ei saanud püsivaid kahjustusi ja julgeb ikka uuesti Janekile täna külla tulla nagu ta öösel lubas.
Mina omaltpoolt luban riides olla:)
No comments:
Post a Comment