Eile aga hakkasin ma mõtlema, et mul vist ei ole õigust vinguda. Kapp on riideid täis ja jalanõudega (paistes jalgade tõttu) pole üldse probleemi. Sülitan igaks juhuks üle õla. Ja nii palju kui ma ise peeglist näen, siis päris peletis või hernehirmutis ei tohiks ma ka välja näha. Suur küll, aga täiesti normaalselt riides. Või on siin tegu selle kurikuulsa "ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga";)
Igatahes. Raseduse alguses lubasin ma pühalikult, et mina küll endale suuri või raseda riideid soetama ei hakka. Et jube mõttetu ju. Läks aega mööda ja ma soetasin endale siiski nii Lindexist kui Zarast mõned number-paar suuremad riided. Oli küll kulukas. Õnneks on tegu seda tüüpi riietega, mida peaksin siiski saama veel kanda.
Lindexi allahindluste ajal soetasin endale mõned suuremad kleidid. 10 eurot ei tundunud olevat traagiline summa.
Siis hakkasin ma tihedamini jõlkuma Humanates. Ühe ja pooleteist euro päevadelt sai soetatud toppe ja kleite ja muid suviseid hilpe. Ühest eurost ei ole ju väga kahju. Isegi kui ma neid riideid enam kunagi kanda ei saa. Ma võin need vabalt mõnele rasedale edasi pärandada. Või osa neist saab ehk isegi natuke väiksemaks õmmelda.
Mõned hilbud on maksnud ka veidi üle kümne euro, aga siis ongi tegu olnud selliste riietega, milles olen näinud potensiaali ka tulevikus kandmiseks.
Teksadest tundsin ma jubedalt puudust. Päris-poest 60 euro eest ma neid endale siiski soetada ei raatsinud. Suvel polnud nagu vajadustki ja sügiseni oli nagu aega. Aina enam hakkasin ma kaltsukates ringi vaatama selle pilguga. Paavli kaltsukast õnnestus mul kolme euriga skoorida imeilusad raseda teksad (mis tänaseks on küll kintsust kitsad), aga õnneks olen ma suutnud ka Humanast (kokku ca 15 euri eest) soetada veel kolm paari teksasid, mis hetkel mind väga hästi teenivad. Mul on hea meel, sest päris vaid retuuside ja pikemate pluusidega käimine ei ole päris minu stiil.
Suvisemate riietega ei olnud niisiis üldse mingit probleemi, sügis tundus tulevat keerulisem. Kust leida sobiv jope ja kampsunid? Kampsunid kukkusid jällegi Humanast ja Paavli kaltsukast sülle. Sellised soojad ja mõnusad, suured, nagu üks korralik sügis-talvine kampsun olema peabki. Ja kampsun-tuunikad, mis hetkel on liibuvalt ümber, muutuvad ju mõne aja pärast lihtsalt kleitideks:)
Kõige rohem rahul olen ma aga (pildiloleva) jopega. Jällegi 10 euri ja midagi paremat ei oskagi tahta. Pole liiga korralik ega liiga sportlik. Sportlike riideid ma väga ei talu. Suur on ta küll. Ikkagi L number. Aga mul on kahtlane tunne, et seda saab kokku tõmmatuna ka tulevikus kanda. Ja kui ei saagi...siis ei maksnud ju varandust ka.
Kuu aega raseda-sügist elan ma niisiis kenasti üle.
Kokkuvõttes olen ma erinevalt pühast lubadusest suuri riideid mitte osta ikka natuke kulutanud. Aga kui see summa nüüd jagada kuude peale, siis ei ole ma igas kuus kulutanud kindlasti mitte rohkem kui viisteist eurot. Seda ei ole ju palju? Ja kui teha tiir mu garderoobi, siis riideid on seal ikka kuhjade viisi. Ei pea käima vaid ühtede pükstega ja paljajalu. Virisemiseks ei ole põhjust. Ma lihtsalt moe pärast rohkem. Sest vaatan peenikese-aja riideid ja tahaks ikka just sealt midagi selga tõmmata:) Pole vist mõnda aega lootustki? 56,5kg ja 79 kg vahele mahub ikka pääääris palju numbreid.
Ma olen õnnelik, et võrreldes teiste rasedatega, kes kurdavad et ongi tänaste ilmadega sunnitud plätudega käima, sest jalad on niiiiiiii paistes, ei ole mul jalanõude probleemi. Riiete probleemi lahendavad aga erinevad kaltsukad üsna edukalt. Kui just ei ole tegu inimestega, kes põhimõtte pärast kasutatud riideid ei kanna. Siis ei jäägi muud üle kui mehe tuulekaid kanda:)
Hmmm...Mõte! Kas ma võiks minna Mareki garderoobi kallale? Paar kampsunit ja üks pintsak oleks päris popid. Lähen vaatan...Salaja;)
No comments:
Post a Comment