Kasutasin eile enda kohta väljendit "kodune ema". No veidike etterutates, aga põhimõtteliselt on ju korrektne termin.
Jube harjumatu oli. Et selline väljend minu kohta käib.
Ja siis tekkis mul hirm. See kõik ei ole enam mägede taga. Ma ei olnud siiani päris täpselt aru saanud, millega me Janekiga olime "hakkama saanud". Ühtäkki tundus see mõte nii sürreaalne. Nagu unenägu. Äkki see polegi päriselt? Ma olen selle välja mõelnud.
Siis tundsin ma hoopi ribidesse. Vaatasin, kuidas mu kõht liikus. Kõik on siiski päriselt! Ja mul oli hirm edasi. Hirm selle ees, et kõik ei ole veel valmis. Kõigega tundus olevat piisavalt aega, aga nüüd tundus aega nappivat. Kapid on ehitamata, voodi ostmata, riiulid puudu. Kaminast rääkimata. Hirm selle ees, et mul on puudu kõik "hädavajalikud" titeasjad. Vist. Hirm selle ees, et ma ei ole tundnud huvi, mispidi titt kõhus on, andnud miljoneid proove ja analüüse, käinud miljon korda arstil ja kontrollis ja ultrahelis. Nii just in case. Hirm selle ees, et olen püüdnud lihtsalt elada nii nagu varem ega ole 24/7 titele mõelnud. Kas see teeb minust hoolimatu inimese? Hirm selle ees, et ma ei saa aru, et sünnitama hakkan. Hirm selle ees, et Janek on just siis tööl. Hirm selle ees, et ma ei tea, mida lapsega teha. Hirm selle ees, et mõtlen üle. Hirm tuhande asja ees. Veidral kombel ei tundnud ma hirmu sünnituse ees.
Mu juhe jooksis totaalselt kokku. Sain aru, et suurem osa, kui mitte kõik, hirmudest on mõttetud. Aga hirm ei läinud sellegipoolest ära.
Tjah... Mine siis veel ütle oma emale, et ma ei ole/olnud see ürgema, kellel on kohe lapse sündides peal hullult suur armastus. Jah, instinkt oli olemas, ma hoolitsesin ta eest ja kartsin ta pärast ja tegin kõik endast oleneva, et tal hea oleks. Aga võin ausalt öelda, et armastama oma last olen hakanud ajaga. Mida päev edasi, seda rohkem. Sest ma ei osanud armastada kedagi, keda ma ei tunne. Aga nüüd iga päevaga tunnen ma teda järjest paremini. Ja see tunne kasvab järjest. Mis sest et on raske vahel ja üldse.
ReplyDeleteAga mu ema, kes juba enne vist arvas, et ma olen mingi imelik, et ei käi ja ei hõlju pilvedel, kui rase olin - vaid käisin tööl rahulikult ja reisisin ja tegin asju - ma ei tea, mida ta praegu arvab sellest. Igaks juhuks ei küsi ka.
Mehelt küsisin, et kas ma olen halb ema, kui ma nii tunnen. Ta ütles, et ei. Sest kui ta vastaks jaatavalt, siis oleks tema halb isa, sest ta tunneb samamoodi.
Igaljuhul - oluline on püüda jääda iseendaks (jah, alati ei õnnestu, sest aega ei ole), jagada mehega nii rõõmu kui raskeid aegu, näiteks magamata öid (see oli raske, koguaeg süümekad, et tema peab ju tööle minema hommikul - nagu ma ise ei teeks terved päevad läbi midagi) ja armastada oma last. Loomulikult sa kohandad oma tegemisi lapse järgi - aga laps kohaneb sinuga ju ka - seega ükski asi ei jää tegemata:)
Ja sellest ,et mees on tööl kui sünnitama lähed - ei pea isegi tööl olema muide:( Mul kutsuti sünnitus esile ja asjad käisid nii kiirelt, et mees, kes tuli lihtsalt linna teisest otsast, astus palatisse sisse siis, kui plika just laua peale pandi. Kokku märgiti sünnituse ajaks 59 minutit:) Nii et kui ikka tunne on, et asjaks läheb, siis ära teda kaugele lase:D
No ma siin mõtlengi, et pean vist oktoobrikuus ta koju enda külge ketti panema või siis kogu aeg igaks juhuks ise tal sabas tolknema, sest töökoht on tal nii kaugel, et heal juhul tunni ajaga jõuab koju. A selle aja peale on võib-olla kassid-koer pidanud lapse juba vastu võtma. Oli vaja meil siia metsa kolida, onju:D
DeletePalju sul veel oletatavasti aega on põnniga kohtumiseni?
ReplyDeleteMina nt ei suudaks oodata shoppamisega mingi 8 kuuni.
Juba nt slp, et mis siis kui ta otsustab varem meid oma kohalolekuga õnnistada?
Enamus siiski hakkavad just 7-8 kuul suuremaid asju ostma...
Kui sul juba 8 kuu vms hakkab siis peaksid ikka hakkama mõtlema sellele rohkem. Muidu tõesti nii, et üks hetk oled titega haiglas aga koju pole teda millegiga tuua ega kodus teda kuskile panna.
Ja kui saadad mehe neid asju ostma siis ilmselt oled pärast ikkagi pettunud ja nead end maa põhja, et varem ei alustanud ja ei saanudki ise ka valida.
Ma ei tea, minu arvamus lihtsalt :D
Tark telefoni äpp ütleb, et 55 päeva:D
DeleteTegelikult on mul "kola" ilmselt rohkem kui vaja juba olemas, ma mõtlen riided ja kummut ja miski häll ja turvatool (või mis see käe otsas kantav kolakas on) ja vanker ja mähkimislaud ja lapse kandmise traksid... Isegi beebimonitor ja vannitermomeeter:D Aga on asju, mis ma tahtsin et ka valmis oleks juba varem. Näiteks seinakapid. Mees lubas need oktoobris valmis teha ja ega ma ei kahtlegi et ta teeb, aga minu häda ongi just selles, et mulle meeldib kui kõik asjad on varakult juba valmis, mitte viimasel minutil. Mulle meeldib asjadega harjuda, mulle meeldib teadmine, et kõik on olemas.
Noh ja siis tuleb veel juurde see, et vaatan ja kuulan oma emaks saanud sõbrannasid ja imevidinaid, mis neil kõik olemas on ja ilmselt ka vajalikuks osutunud. Mul neid asju küll pole. ja siis ma mõtlengi, et ma ilmselt ei teagi, mis kõik olemas peab olema:D
Soovitan ka kõik asjad ikkagi nüüd ära osta, praegu ju veel jõuad. Mul oli nii, et mõned asjad jäid otsmata ja mees käis ostis, aga jah ei olnud päris see, mida ma tahtsin. Ja vastsündinuga ise kuskile kaubanduskeskusesse ei soovita küll šoppama minna, kuna tema immuunsus alguses väga nõrk.
ReplyDeleteÄh, pole asi nii hull ühti. Poed on lahti ka pärast sünnitust ja mehed on tegelikult nutikamad, kui pealt paistab :D Ja üldse, milleks on siis internetpoed, ah? Kogu beebikraam on seal ju väljas. Minusugused koduperenaised (no titega kodus "istumine" on kahjuks siiski laiem mõiste kui lihtsalt ema olemine) on ju netipoodide püsiklientuur.
ReplyDeleteSee on kirjeldamatu tunne, kui laps viimaks käte vahel on. Igaüks peab selle ise läbi elama, ei aita mingid kirjeldused ega kogemuste jagamised.
ReplyDeleteAga ma ei muretseks kohe üldse ette ei sünnituse ega muu pärast. Mule endal olid lapse jaoks hädapärased asjad olemas.Olen nõus viimase kirjutisega siin reas :)
Niikuinii kasvavad kiiresti välja. Tore oli, et naaber tõi oma laste riideid ja tegelikult ei öelnud ma kunagi ära teiste omadest. Kui veel korralikud, jagasin oma laste riideid teistele edasi.
Muide, lapsevoodit ei ostnudki me kunagi, saime hakkama madratsiga, mis meie voodi kõrval - jargmine voodi oli juba see, milles nad siiani maganud on! Selgituseks, meie voodi oli ka väga madalal ;) Ja lõpuks magasid mõlemad lapsed minuga kõrvuti, sest nii oli MINULE palju lihtsam. Sain nii palju kergemini välja magada, kui ei pidanud öösel üles tõusma ja neid rinnaga toitma. Mul ei tekkinud ka kunagi probleemi, et ma võiks kuidagi nende otsa magama jääda ning lämmatada, nagu paljud hoiatavad. Kogu aeg oli ikka mingi andur sees, et laps on kõrval.
Edu Sulle! Kõik läheb lõpuks hästi ja loksub paika!
Ma üldjuhul kipungi nii vooluga kaasa minema, et küll kõik loksub ise paika, aga mingi osa minust tahab tunda, et kodus on kõik valmis. Vähemalt asjad, mis mulle tunduvad hädavajalikud, sest mul tekib kananahk ihule kui mõtlen, et mul pole kohta, kus mähkmeid vms hoida ja kogu elamine hakkab selliseid imelikke vidinaid täis olema.
ReplyDeleteSellest ei hakka ma rääkima, mida ma tunnen siis, kui mult küsitakse, kas mul mingid enda "taastumiseks" vajalikud asjad olemas on. Ei suuda selle peale kohe üldse mõelda. Veel vähem mingeid "tarvikuid" osta.
Ja kõik muud tunded, mis mind aeg-ajalt valdavad, see on üldse omaette teema:D
Ma ei oleks pidanud lugema neid foorumeid, kus inimestel kõik ette ja taha planeeritud on, siis oleks ilmselt paanika tulemata jäänud ning ma olekski ühel hetkel fakti ees olnud, et nüüd enam tagasiteed pole:) On see haiglakott valmis või mitte. Ja kapp olemas või mitte. Ja ma ise valmis või mitte. Peaasi, et Janek mind üksi enam metsa ei jäta!