Nii peangi ma leppima selliste random
piltide olemasoluga:
Monday, September 9, 2013
Emotsioon nr 66
Mul oli plaan, et laseks ka endast mõned ägedad suure kõhu pildid teha. Et seni kuni ma veel päris vaala ei meenuta ja ilmad ilusad on ja mulle riided selga mahuvad. Küll ei olnud aga tuttaval fotograafil aega, küll läks mul endal meelest keegi teine otsida, küll kommenteeris emme, et see on nii nõme ja mõttetu ja... Nii ongi vist see rong läinud! Praegu mahuks vist pildile ainult mu huge ass! Ja riideid pole ka enam!
Nii peangi ma leppima selliste random
piltide olemasoluga:
Nii peangi ma leppima selliste random
piltide olemasoluga:
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Mine ja tee ikka, ma näiteks kahetsen, et see asi tegemata jäi! (küll see fotograaf juba need pildid ilusaks teeb)
ReplyDeletePs. nt selline pilt: http://blog.fooyoh.com/_data/patpoh/images/20071204/christina-aguilera-naked-pregnant-06.jpg
No jaaa, sellise pildi jaoks peab ikka veidike rohkem materjali olema. Tead küll ju ütlust, et "töö tellija materjalist":D
DeleteJa mul jääks julgusest ka puudu. Vist.
Ma plaanisin ka kõhust pilti teha, kuid neiu otsustad lihtsalt 2 nädalat varem tulla ja nii saingi ühe palja kõhu pildi haiglas olles. Vähemalt midagi.
ReplyDeleteMine ikka pilte tegema - ei ole olemas mittefotogeenilisi inimesi, on ainult mitte piisavalt head fotograafid. Me käisime preiliga pildistamas ühe laheda neiuga, kes on teinud väga ilusaid kõhupilte - http://efkapildid.wordpress.com/
ReplyDeleteMina tundsin end ka kõhupiltide mõtte juures vaalana, aga mõtlesin, et kui preili peaks jääma ainsaks lapseks ja mina oma elus rohkem kunagi lapseootel ei ole, siis oleks ju hea, kui oleks jäädvustatud:)
Ma seda mõtlesingi, et hetkel on tõenäosus 110% et jääb ainsaks lapseks, et siis oleks ju tore kui mingi meenutus oleks paksu-perioodist:)
ReplyDeleteNoh, minu see "kui peaks jääma ainsaks" on ka tegelikult umbes 98% tõenäosusega.
ReplyDeleteRaseduse ja sünnituse elaks teist korda üle, aga.. seda sünnituse järgset perioodi - ma pole üldse kindel, et minu ja mehe suhe teise sellise paugu üle elaks. Sest ikka jube raske oli. 35-selt esimene laps saada on raske, öeldagu, mis tahes - sest sa oled ise jube mugav, harjunud endale elama jne - ja see muutus on niiiiiiiiiiii suur.
Me mehega oleme ühel nõul - lapsel on parem kasvada peres, kus ema-isa tahavad ja jaksavad teineteisele ka tähelepanu pöörata ja olla rõõmsad - see kaalub üles selle õe või venna teema, kelle puhul maidea, ema-isa lahku läheksid või vahetpidamata kakleksid raha, väsimuse või teab veel mille tõttu.
Johanna, kindlasti-kindlasti mine pildistama!!! Või vähemalt lase mehel/õel/sõbrannal kusagi mõned klõpsud teha.
ReplyDeleteMe käisime mehega ise endast pilti tegemas (taimeriga, ilma fotograafita). Nüüd on nii hea neid pilte vaadata- kui suur-väike ma olin, see õhustik jms. Kõige vahvam on aga see kummaline sära, mis rasedatel ümber on. Praegu Sa seda ei näe, aga pärast lapse sündi on seda näha (kui pilte vaatad ja võrdled).