Lõpuks ometi oleme me Diibis jõudnud nii kaugele, et enam ei pea me keskenduma vaid sellele, kuhu vedada vesi, kuhu tuleb ventilatsioon, kust sein maha ja kuhu asemele, mis on seadmete võimsused ja nii edasi ja nii edasi, Ehk siis kogu see mehelik, hädavajalik, aga igav "jama", millest meie blondid ja punased peanupud suurt midagi ei jaga. Ja olgem ausad ega ju väga ei huvita ka.
Ikka tahaks ju juba vaadata laudlinasid ja vaase ja lilli ja pilte ja lauanõusid ja muud sellist huvitavat. Täna lõpuks me selle huvitavama osani ka jõudsime. Me käisime sööginõude paradiisis. See muidugi ei tähenda, et oma eelarvega oleks me saanud seal lubada totaalselt hulluks minemist, aga veidike ikka. Katsuda ja vaadata ja mõelda ja planeerida. See on ka juba midagi. Vahelduseks kogu ehitusprotsessile.
Ja enne bürokraatiat erinevate lubadega.
Korraks oli juba äge see restoranibisness. Ja köök sai ka tellitud. Aga et liiga lihtne ei oleks, siis sisekujundus ajab mu juhtme kokku. Mingil hetkel tundub, et kõik on läbimõeldud ja valmis teostamiseks, siis aga tundub, et kõik on segamini nagu pudru ja kapsad. Aga muidu olekski liiga lihtne. Aega jääks liiga palju üle. Lihtsalt rase olemiseks:D
No comments:
Post a Comment